3-2-1-5-98 · Riigikohus

3-2-1-5-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. jaanuaril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja

A. Kaalu ja tema esindaja vandeadvokaat V. Tänava osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

19. jaanuaril 1998. a

Aivo Kaalu kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai

1997. a otsuse Malle Sepa hagis Aivo Kaalu vastu omandiõiguse tunnustamiseks poolele

mõttelisele osale elamust.

Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 1997. a otsusega on tuvastatud, et 1985. a sügisest kuni 1996. a

kevadeni elasid Malle Sepp ja Aivo Kaal ühise perena Orissaare valla Salu küla Rätsepa talus, mis

kuulus hageja isale Arvo Sepale. Abielu pooled ei sõlminud, nende kooselust sündisid aga lapsed

Marko Sepp 22. novembril 1986. a ja Raimo Sepp 6. märtsil 1992. a.

10. juulil 1996. a esitas Malle Sepp Saare Maakohtusse Aivo Kaalu vastu hagi omandiõiguse

tunnustamiseks 1/2 mõttelisele osale elamust. Hagiavalduse kohaselt ehitasid pooled ajavahemikul

1988. a kuni 1996. a ühiselt uue elamu Rätsepa talu maadele. Hageja osales elamu ehitusel nii oma

töö kui rahaga, oluliselt osalesid selles ka tema vanemad. Kogu ehituse vältel kasvatas hageja kostja

lapsi. Hageja leiab, et ühiste säästude arvel ehitatud elamu on tema ja kostja kaasomand.

Valmimisjärgus olev elamu väärtusega 150 000 krooni on Orissaare vallas registreeritud kostja

nimele. Hageja leidis, et pool mõttelist osa elamust kuulub talle.

19. veebruari 1997. a otsusega jättis Saare Maakohus hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ehitasid

pooled faktilise kooselu ajal 1988-1996 Salu külla elamu, mille valmidusaste on 90%. A. Kaal töötas

Orissaare kolhoosis alates 1987. a juulist kuni kolhoosi reformimiseni 31. märtsil 1993. a.

Kolhoosnik A. Kaalule eraldati ehitamiseks õue-aiamaa. Pooltel ei olnud oma majapidamist, nad

elasid eraldi leibkonnana hageja vanemate juures hageja isale Arvo Sepale kuulunud majas. Pooli

toetasid ka hageja vanemad, kes pidasid selleks abimajapidamist. Pöide külanõukogu

majapidamisraamatu järgi oli perekonnapea A. Kaal 1. jaanuarist 1987. a kuni 1. juunini 1995. a

kolhoosnik. Tema perekonnaliikmed olid Malle Sepp, Marko Sepp ja Raimo Sepp. Seega

moodustasid pooled kolhoosipere ja elamu näol on tegemist kolhoosipere varaga. Seetõttu ei ole alust

tunnustada hageja omandiõigust 1/2 mõttelisele osale elamust TsK § 438-441 alusel. Elamule kui

kolhoosipere varale oma omandiõiguse tunnustamist ei ole hageja nõudnud.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tunnustas uue otsusega Malle Seppa kaasomandiõigust

1/2 mõttelisele osale Saare maakonna Orissaare valla Salu külas asuvast elamust. Ringkonnakohus

luges tõendatuks, et 1988-1996. a elasid pooled eraldi perekonnana hageja vanemate talus. Õue-

aiamaa eraldati pooltele ehitamiseks, muuks kui ehitamiseks seda ei kasutatud, oma abimajapidamist

pooltel ei olnud. Kuna pooltel puudus kolhoosipere vajalikuks tunnuseks olev abimajapidamine, siis

ei saa neid pidada kolhoosipereks vaatamata sellele, et A. Kaal oli kolhoosnik ja sellisena oli pere

kantud külanõukogu majapidamisraamatusse.Seega polnud elamu kolhoosipere vara.

Ringkonnakohus luges tõendatuks poolte kokkuleppe elamu ehitamiseks, et sinna koos lastega elama

asuda. Samuti loeti tõendatuks nende ühine tegutsemine elamu ehitamisel ja selleks ühise raha

kasutamine. Seega oli pooltel kooskõlas TsK § 438 lg 1 sätestatuga ühise tegutsemise leping. TsK

§ 440 lg 1 kohaselt eeldatakse, et lepinguosaliste tegevuse tulemusena loodud asjas on lepinguosaliste

osad võrdsed. Ka AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või

tehinguga ei ole sätestatud teisiti.

Kassatsioonkaebuses palus kassaator ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse Saare Maakohtu

otsus. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi. Kassaator

leidis, et tegemist oli kolhoosiperega. Kolhoosikorra ajal esines fiktiivseid kolhoosiperesid, kuid

kohtul ei olnud õigust tunnistada kolhoosiperet fiktiivseks, seda tegi kohalik täitevvõim. Tänaseid

seadusi arvestades on tegemist haldusõigussuhtega, millest tulenev vaidlus kuulub halduskohtu

pädevusse. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa üks ja sama vara olla ühtaegu ühisvara ja lahusvara.

Seega saab väita, et ühtaegu ei saa olla üks ja seesama vara kolhoosipere vara ja ühisvara. Ühise

tegutsemise lepingu kohaselt tulnuks enne elamu ehitama asumist eraldada ehituskrunt nii hagejale

kui kostjale ja sõlmida nendega ka ühine leping ehituskrundi tähtajata kasutamiseks andmise kohta.

Kuna ehituskrunt eraldati ühele isikule, siis ei saa hageja ja kostja omavahelisi suhteid määratleda

mitte ühise tegutsemise lepinguga, vaid kolhoosipere õigusinstituudiga.

Vastustaja palus ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta.

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Seadus ei määratlenud kolhoosipere mõistet ja koosseisu. Kolhoosiperena mõisteti isikute

perekondlik-töist ühendust, kelle liikmetel olid omavahel varalised suhted, vastastikused õigused ja

kohustused. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks vähemalt ühe isiku sidemele kolhoosiga ja

ühisele kooselule oli kolhoosipere kohustuslikuks tingimuseks ka ühine abimajandi pidamine. Ühise

abimajandi pidamisest saadavad tulud rahana või selle eest soetatud varana moodustasid kolhoosipere

liikmete ühisomandi. Lugedes tõendatuks ühise abimajandi puudumise, tegi ringkonnakohus sellest

seadusliku järelduse, et pooled koos oma alaealiste lastega ei moodustanud kolhoosiperet ning poolte

ühise tegutsemise tulemusena ja ühiste vahendite arvel loodud elamu ei ole kolhoosipere vara. TsKS

§ 92 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuna seadus ei

sätestanud, et kolhoosipereks olekut saab tõendada vaid külanõukogu majapidamisraamatu

andmetega, siis oli kohtul õigus teiste tõendite alusel jõuda järeldusele, et pooled ei moodustanud

kolhoosiperet. Isegi kui pooled oma lastega oleksid moodustanud kolhoosipere, ei saaks vaidlusalust

elamut lugeda kolhoosipere varaks, kuna selle ehitamist jätkati ka pärast kolhoosi reformimist, mille

tulemusena kolhoos ja kolhoosipere lakkasid olemast.

Ekslik on kassaatori seisukoht, et ühise tegutsemise lepingu sätete järgi pidi hageja omandiõiguse

tunnustamise eelduseks olema ka hagejale eraldatud maa. 1980.-ndate aastate kohtupraktika lubas

asja kõiki tehiolusid arvestades tunnustada ka selle isiku, kellele polnud maatükki ehituseks

eraldatud, omandiõigust osale elamust. Seega on ringkonnakohus põhjendatult kohaldanud

tsiviilkoodeksi ühist tegutsemist reguleerivaid sätteid.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1997. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa