3-1-1-18-98 · Riigikohus

3-1-1-18-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. jaanuaril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. M. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 2 ning § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu I. M. kaitsja vandeadvokaat Epp Tombak ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Põlva Maakohtu 25. septembri 1997. a otsusega mõisteti I. M. KrK § 143 lg 2 p 2 järgi õigeks

kuriteokoosseisu puudumise tõttu, KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati ta süüdi ja karistati

vabadusekaotusega kuueks kuuks kinnises vanglas.

KrK § 143 lg 2 p 2 järgi oli I. M.-le esitatud süüdistus selles, et ta 17. veebruaril 1997. a Tartus, olles KrK §-

s 143 lg 2 p-s 2 tähendatud isik, omandas A. R.-lt kasu saamise eesmärgil GSM kaardi maksumusega 236

krooni ning A. R. ja R. Eesti AS-i vahelise GSM 256 liitumislepingu koopia pettuse teel, mis seisnes selles,

et lubas võtta A. R. AS-i Fast kommertsdirektoriks, kui viimane muretseb endale mobiiltelefoni. Peale seda,

kui A. R. oli sõlminud R. Eesti AS-ga liitumislepingu ja saanud GSM kaardi, võttis I. M. need endale

ettekäändel, et esitab need aktsiaseltsi juhtkonnale. Ajavahemikul 2.- 8. märts ja 11.-16. aprill 1997. a

kasutas ta nimetatud GSM kaarti, võttes selle abil tasuta telefonikõnesid ja tekitades A. R.-le kokku 1598. 55

krooni suuruse kahju.

KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi oli I. M.-le esitatud süüdistus selles, et tema 11. aprillil 1997. a kella 14.30 ja

15.00 vahel Põlvas X tn 69-a, AS-i Efran territooriumil koos kahe seni kindlaks tegemata isikuga ning olles

KrK § 142 lg 2 p-s 4 tähendatud isik, nõudis, et K. K. maksaks hiljemalt 21. aprilliks 1997. a 5000 krooni,

määratud päevaks mittemaksmise korral pidi K. K. talle tasuma juba 10 000 krooni, samuti ähvardas ta

kannatanut peksmisega ning viimase kasutuses oleva 15 000 kroonise väärtusega sõiduauto "Peugeot 305"

hävitamisega. Raha väljapressimise käigus hõivas ta K. K.-lt mobiiltelefoni Nokia-2110 väärtusega 6400

krooni koos GSM kaardiga, mille väärtus on 1200 krooni, lubades need kannatanule tagastada pärast nõutud

rahasumma saamist.

Apellatsioonprotestis taotles prokurör I. M. süüdimõistmist ka kelmusena kvalifitseeritud teos. Prokurör

leidis, et A. R.-le välja antud GSM kaardi enda valdusse saamiseks lõi I. M. väärkujutluse üleandmist

mõjutavatest faktidest ja seoses sellega pani toime KrK § 143 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse.

Vastavalt süüdistuse suurenenud mahule taotles prokurör süüdlasele kestvamat vabadusekaotust.

Kohtualune I. M. taotles esitatud kassatsioonkaebuses end talle esitatud süüdistuses õigeks mõista täies

ulatuses. Tema kaebuse kohaselt on tegemist uurija poolt tema vastu fabritseeritud süüdistusega. Teda

süüstavad tõendid on vastuolulised ja esitatud pahatahtlikel kaalutlustel inimeste poolt, kes on tema

karistamisest muudel ajenditel huvitatud.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 6. novembri 1997. a otsuses seisukohale, et kohtualune

tuleb ka kelmusena käsitletud kuriteos süüdi mõista. A. R.-le pakkus ta tööd aktsiaseltsis, mida tegelikult ei

olnud olemas. Kui petetu oli muretsenud mobiiltelefoni ja sõlminud liitumislepingu ning saanud GSM

kaardi, võttis kohtualune need enda kätte, kuna need tuli kohtualuse ütluste järgi registreerida uues töökohas,

mida tegelikult ei eksisteerinud. Peale seda kohtualune neid ei tagastanud, sai pettuse teel enda valdusse

kannatanule kuulunud vara ja hakkas seda kasutama enda varana.

Samuti luges apellatsioonikohus põhjendatuks I. M. süüdimõistmise K. K. suhtes toimepandud

väljapressimises ning luges maakohtu otsust selles osas küllaldaselt motiveerituks.

Apellatsioonikohus mõistis I. M. süüdi KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ja karistas teda vabadusekaotusega üheks

aastaks. KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi mõisteti talle karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust

ning KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas. Sellest loeti kantuks talle maakohtu otsusega mõistetud kuuekuune vabadusekaotus, mille

kandmisest oli I. M. apellatsioonikohtu istungiks vabanenud. I. M.-le mõistetud kandmisele kuuluvaks

karistuseks jäi üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Piiramatu kassatsiooni õigust kasutades esitas kassatsioonkaebuse I. M. kaitsja vandeadvokaat Epp Tombak.

Kassaator leiab, et apellatsioonikohus karmistas ta kaitsealuse tegevusele antud õiguslikke hinnanguid

ebaselgetel alustel ja viitamata konkreetsetele tõenditele. I. M. omakasuline eesmärk on pettuse sisuna

küllaldaselt tõendamata, kannatanule tekitatud varaline kahju on konkretiseerimata. Kassaatori arvates

tulnuks ka karistuse karmistamist selgemalt põhistada, kuna täiendavaid vastutust raskendavaid asjaolusid ei

esitatud, pigem oli lisandunud süüdimõistetu isiksuse positiivset arengut ilmestavaid andmeid.

Kassatsioonkaebuses osutatakse asjaolule, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei mõtestanud

õigesti AKKS § 22 lg 3 p 2 sisu ja ei võimaldanud kohtualusel piisavalt tutvuda kassatsioonprotestiga, mis

oli koostatud talle arusaamatus eesti keeles.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles

kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes vaidles kassatsioonkaebuses esitatud väidetele vastu,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 1997. a otsuse järeldused on kooskõlas

kriminaalasjas kogutud tõendite analüüsiga, milles on lähtutud KrMK §-s 50 sätestatud alustest. Sisukohane

on ka I. M. käitumise kuriteolise olemuse analüüs, milles kelmuse koosseis loetakse hõlmavaks nii pettuse

teel saadava vara, varalise õiguse kui ka muu varalise kasu suhtes.

Karistatust omava isikuna uute kuritegude toimepaneku ja nendesse tegudesse kriitikavaba suhtumisega on

kohtualune ise mõjutanud karistustähtaegade valikut. Kassatsioonkaebuses esitatud ja kassatsioonikohtu

istungil rõhutatud kaitsja väide, et apellatsioonikohus rikkus AKKS § 22 lg 3 p 2 nõudeid ja ei võimaldanud

I. M.-l vajalikul määral tutvuda apellatsioonprotestiga, ei ole kooskõlas kohtuistungi protokollis kajastuvaga.

Kui kohtualune või tema kaitsja oleks pidanud apellatsioonprotestiga täiendavaks tutvumiseks tehtud

vaheaega ebapiisavaks, tulnuks see seisukoht vastavasisulise taotlusega kohtule teatavaks teha. Vastava

taotluse puudumine ei võimalda järeldada, et kohtuistung jätkus kohtualuse nõusolekuta ja et kohtualune ja

kaitsja vajanuks positsiooni kujundamiseks pikemat vaheaega. Väidetav istungi jätkamiseks kohtualuse

nõusoleku puudumine ei saa olla asjas olevatele menetlusdokumentidele tuginedes käsitletav sellise

menetlusseaduse rikkumisena, mille tõttu tuleks ringkonnakohtu otsus tühistada.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 1997. a otsus I. M. süüdistusasjas

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 27. jaanuaril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep