3-1-1-17-98 · Riigikohus

3-1-1-17-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. jaanuaril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. K. süüdistuses KrK § 195 lg 3 ning § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Valga Maakohtu 12. augusti 1997. a otsusega tunnistati V. K. süüdi KrK § 195 lg 3 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja

3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega vastavalt 2 ja 6 aastat. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergem

karistus kaetuks raskema karistusega ja kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuseks 6 aastat

vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele Valga Maakohtu 30. jaanuari 1996. a otsusega

mõistetud ja kandmata karistus 2 aastat 3 kuud ja 12 päeva vabadusekaotust osaliselt. Lõplikuks karistuseks

kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti V. K.-le 6 aastat ja 2 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi KrK § 195 lg 2 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Oleg Lavrentjev ja

Anastassia Rjabova, kelle osas kohtuotsust ei ole vaidlustatud.

V. K. tunnistati KrK § 195 lg 3 järgi süüdi selles, et tema, olles varem karistatud huligaansuse eest KrK § 195

lg 2 järgi, läks 10. jaanuaril 1997. a kella 23.30 paiku purjuspäi X raudteejaama esisel platsil talle tundmatu

K. R. juurde ja lõi talle rusikaga näkku. Seejärel surus ta vastu K. R. oimukohta püstolitaolise eseme, mida

kannatanu pidas tulirelvaks. Tunnetades reaalset ohtu oma julgeolekule, K. R. vastupanu ei osutanud. V. K.

koos O. L.-ga ja A. R.-ga viisid K. R. X Jaamapuiestee 9 ja 11 majade hoovi, kus nad lõid kannatanu jalust

ning peksid teda rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda. Peksmisega tekitati K. R.-le kergeid

kehavigastusi.

V. K. tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et ta koos O. L.-i ja A. R.-ga, realiseerides K. R.

peksmise ajal tekkinud tahtluse hõivata kannatanu vara, nõudsid, et ta võtaks seljast nahkjope ja püüdsid

seda ise tal üle pea tõmmata. Seejuures ähvardas V. K. K. R.-a püstolitaolise esemega, mida kannatanu pidas

tulirelvaks ja tajus ohtu oma elule.

Valga Maakohtu otsuse peale esitas V. K. apellatsioonkaebuse.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 1997. a otsusega tühistati Valga Maakohtu

12. augusti 1997. a otsus V. K., O. L. ja A. R. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja

3 järgi. V. K., O. L. ja A. R. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning neid karistati 6-

aastase vabadusekaotusega. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kohtualune V. K. kassatsioonkaebuse. Kassaator vaidlustab

kassatsioonkaebuses O. L. ja A. R. ütlused, taotleb kriminaalasja saatmist täiendavaks uurimiseks ning

täiendavate tunnistajate ülekuulamist. Samas taotleb ta karistuse kohaldamist, mis ei ole seotud

vabadusekaotusega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil vaidlustas prokurör V. K. süüditunnistamise KrK § 15 lg 2 ja § 141

lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 195 lg 3 järgi. Prokurör taotles V. K. süüdistusest KrK § 141 lg 2 p 3 väljajätmist,

samuti § 195 lg 3 järgi süüditunnistamise ümberkvalifitseerimist § 195 lg 2 järgi, jättes talle mõistetud

karistuse muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse,

l e i d i s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. K. kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus on kooskõlas KrMK §-ga 50 kontrollinud ja hinnanud kohtualuste V. K., O. L.-i ja A. R.-a

poolt kriminaalmenetluse erinevates staadiumides antud ütlusi kogumis kriminaalasjas kogutud muude

tõenditega. Kohtuotsuses esitatud järeldused V. K. süüdioleku kohta talle süüksarvatud tegudes vastavad

faktilistele asjaoludele ja on motiveeritud. V. K. taotlus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks, samuti

kriminaalasja saatmiseks täiendavaks uurimiseks on alusetud.

Kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud kriminaalmenetluse seaduse

olulisi rikkumisi, mis oleksid takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist.

Samas nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on V. K. süüdimõistmisel KrK § 15 lg 2 ja

§ 141 lg 2 p 3 ning § 195 lg 3 järgi ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1998. a otsusega V. P-i süüdistuses KrK § 141 lg 2

p-de 1 ja 3 järgi rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et relvana kasutatava muu esemena tuleb mõista

spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset ning teisi esemeid, millega on

võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Selliseks esemeks ei ole õige pidada püstolimaketti.

Seetõttu tuleb V. K. süüdistusest KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi välja jätta punkt 3.

KrK § 195 lg-s 3 sätestatakse vastutus selle paragrahvi 1. või 2. lõikes ettenähtud tegude eest, kui selle

toimepanemisel kasutati või püüti kasutada tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana

kasutatavat või selleks spetsiaalselt kohandatud eset. Sellesisuline dispositsioon ei hõlma relvana

mittekasutatavat eset, nagu seda on püstolimakett. Samuti ei saa püstolimaketti pidada kehavigastuse

tekitamiseks spetsiaalselt kohaldatud esemeks. Seetõttu tuleb V. K. süüdistus KrK 195 lg 3 järgi ümber

kvalifitseerida KrK § 195 lg 2 alusel.

Tuvastanud AKKS §-s 39 lg 2 p-s 2 sätestatud kriminaalseaduse rikkumise, väljub Riigikohtu

kriminaalkolleegium kooskõlas AKKS § 49 lg-ga 3 kassatsioonkaebuse piiridest ning jätab ka O. L. ja A. R.

süüdistusestKrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi välja punkti 3, jättes nendele mõistetud karistused

muutmata.

V. K.-le karistuse mõistmisel on lähtutud KrK §-s 36 sätestusest, arvestatud kuritegude raskust ja laadi,

süüdlase isikut ning vastutust raskendava asjaoluna kuritegude toimepanemist alkoholijoobes, samuti seda, et

ta pani uued kuriteod toime talle eelmise kohtuotsusega mõistetud tingimusliku vabadusekaotuse katseaja

kestel. KrK § 141 lg 2 sanktsioon ei näe peale vabadusekaotuse ette karistuse muid liike. V. K.-le on

mõistetud 6-aastane vabadusekaotus KrK § 141 lg 2 alammäära ulatuses. Kuna V. K. pani uued tahtlikud

kuriteod toime katseaja kestel, keelab KrK § 47 lg 5 sätestus kohaldada tema suhtes uuesti tingimuslikku

vabadusekaotust. Seetõttu puudub õiguslik alus talle mõistetud karistuse kergendamiseks.

Juhindudes AKKS § 49 lg-st 3; § 63 p-st 3; § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 1997. a otsus V. K., 0. L.-i ja A. R.-a

süüditunnistamise osas KrK § 15 lg 2 ja § 141 lg 2 p 3 järgi, jättes karistuse muutmata.

Tühistada Valga Maakohtu 12. augusti 1997. a otsus V. K. süüditunnistamise osas KrK § 195 lg 3 järgi ning

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 1997. a otsus, millega jäeti maakohtu otsus

muutmata. Kvalifitseerida tema käitumine KrK § 195 lg 2 järgi, jättes karistuse muutmata.

2. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 1997. a otsus muutmata.

3. V. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 27. jaanuaril 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep