3-3-1-37-97 · Riigikohus

3-1-37-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 23. jaanuaril 1998. a.

V. Nurmela kassatsioonkaebuse läbivaatamine

kvartali rekonstrueerimise tõttu eluruumide

erastamisest keeldumise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

22. jaanuaril 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Viiu Nurmela kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu 3. novembri 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/259/97.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Viiu Nurmela.

Lähtudes Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 lg. 8 kinnitas Tallinna Linnavolikogu 5. mail 1994. a.

otsusega nr. 62 erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Nimetatud otsuse lisa punktiga 9.1

arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja ka Nõmme linnaosas Tungla tänava kvartalis

asuv Sõbra t. 53 elamu. Põhjuseks, miks punktis 9.1 loetletud elamud ei kuulu erastamisele, märgiti

"kvartali rekonstrueerimine".

19. veebruaril 1997. a. esitas Sõbra t. 53 elamu üürnik Viiu Nurmela Tallinna Halduskohtusse

kaebuse, milles palus tunnistada Tallinna Linnavolikogu 5. mai 1994. a. otsuse nr. 62 Sõbra t. 53

elamu mitteerastamise osas seadusevastaseks ning teha Tallinna Linnavolikogule ettepanek asi uuesti

läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja arvates rikub kaevatav õigusakt tema kui üürniku

õigusi ja on seadusevastane selle tõttu, et Eluruumide erastamise seaduse §-s 3 lg. 8 ei nimetata

sellise otsuse võimaliku alusena kvartali rekonstrueerimist. Tallinna Linnavolikogu oleks pidanud

motiveerima, millistel põhjustel tunnistati erastamisele mittekuuluvaks Sõbra t. 53 elamu, mis ei

kuulu rekonstrueerimisele ja mida kaebuse esitaja on kasutanud üürilepingu alusel ligi 20 aastat.

Kaebuse esitaja leidis, et Tallinna Linnavolikogu otsus kui halduse üksikakt peab olema motiveeritud.

Isikul, kellele akt on suunatud, on õigus teada, millistel põhjustel tema õigusi piirati. Nii on tagatud

haldusakti kontrollitavus. Kaebuses osundas Viiu Nurmela Riigikohtu halduskolleegiumi 22.

novembri 1996. a. määrusele haldusasjas nr. 3-3-1-38-96.

Tallinna Halduskohtu 25. juuni 1997. a. otsusega tunnistati Tallinna Linnavolikogu 5. mai 1997. a.

otsus nr. 62 Sõbra t. 53 elamu osas seadusevastaseks ning tehti linnavolikogule ettepanek asi uuesti

läbi vaadata ja teha uus otsus. Kohus leidis, et Tallinna Linnavolikogu kinnitas Sõbra t. 53 elamu

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kvartali rekonstrueerimise tõttu, s.o. Eluruumide

erastamise seaduse § 3 lg. 8 tähenduses "muul mõjuval põhjusel". Kohus märkis, et vaidlustatud otsus

reguleerib üksikjuhtumeid ja oli adresseeritud individualiseeritud subjektidele tulenevalt eluruumide

loetelust haldusakti lisas. Kohtu arvates leidis kaebuse esitaja õigesti, et selline halduse üksikakt peab

olema põhjendatud nii õiguslikult kui faktiliselt. Kohus leidis, et haldusaktis ei ole märgitud, millistel

põhjustel ja ulatuses toimub kvartali rekonstrueerimine. Ei ole ka märgitud, millise akti alusel

rekonstrueerimine toimub. Haldusaktist ei tulene, et seoses kvartali rekonstrueerimisega kuulub

Sõbra t. 53 elamu lammutamisele. Seega puudub põhjuslik seos kvartali rekonstrueerimise ja Sõbra t.

53 elamu mitteerastamise vahel. Kohus jõudis järeldusele, et nendel põhjustel ei ole haldusakt

õiguslikult ja faktiliselt kontrollitav. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt oleks tulnud

põhjendada kaebuse esitajale, miks just temal puudub võimalus eluruum erastada.

Tallinna Linnavolikogu esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 25. juuni 1997. a. otsusele.

Apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna

Halduskohtule. Ringkonnakohtu halduskolleegiumi istungil muutis apellant oma taotlust ja palus

halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta V. Nurmela kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse motiivide kohaselt on linnavolikogu 5. mai 1994. a. otsusega nr. 62 kinnitatud

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja koostamisel aluseks võetud RPI Eesti Projekt poolt

1983. a. koostatud kvartali detailplaneering. Sellest dokumendist nähtub, et Sõbra t. 53 elamu jääb

kavandatavate uusehitiste alla. Planeerimis- ja ehitusseaduse kohaselt kehtib detailplaneering seni,

kuni pole uut detailplaneeringut, mis vana tühistaks või muudaks. Apellandi arvates ei saa kohus

anda seisukohta detailplaneerimisprojekti korrigeerimise vajaduse kohta. Kohus on ületanud oma

pädevuse piire. Samuti on apellant seisukohal, et linnavolikogu 5. mai 1994. a. otsuses on haldusakti

eesmärk selgelt väljendatud.

Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 1997. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/259/97 tühistati Tallinna

Halduskohtu 25. juuni 1997. a. otsus ja jäeti rahuldamata V. Nurmela kaebus. Ringkonnakohus leidis,

et eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse volikogu kindlaks

määrata eluruumid, mida ei erastata. Seadusandja ei ole mõjuvaid põhjusi loetlenud ammendavalt.

Lisaks seaduses esitatud loetelule võib kohalik omavalitsus avalikustada ka muu mõjuva põhjuse.

Tallinna Linnavolikogu otsusega nr. 62 kinnitati Sõbra t. 53 elamu erastamisele mittekuuluvate

elamute nimekirja just muul mõjuval põhjusel. Selleks põhjuseks oli selle kvartali rekonstrueerimine,

kuhu jääb vaidlusalune elamu. Halduskohus on ekslikult leidnud, et linnavolikogu vaidlustatud otsus

on motiveerimata. Volikogu otsuses on selgelt esitatud põhjus, miks elamu ei kuulu erastamisele.

Ringkonnakohtu arvates ei vajanud linnavolikogu vaidlustatud otsus täiendavat motiveerimist. RPI

Eesti Projekt poolt 1983. a. koostatud Tallinn-Nõmmel asuva Tungla tänava detailplaneerimise

projektist nähtub, et Sõbra t. 53 elamu asub rekonstrueerimisele kuuluva Tungla kvartali piirkonnas

ning hoone on amortiseerunud. Seega on ringkonnakohtu arvates põhjuslik seos kvartali

rekonstrueerimise ja Sõbra t. 53 elamu mitteerastamise vahel. Halduskohus on ületanud oma

pädevust asudes hindama 1983. aastal koostatud detailplaneerimise projekti.

Sellele ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse V. Nurmela. Kassator palub Tallinna

Ringkonnakohtu 3. novembri 1997. a. otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule teises koosseisus või teha uus otsus ja jätta Tallinna Halduskohtu 25. juuni 1997. a.

otsus muutmata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud Eluruumide erastamise

seaduse § 3 lg. 8 ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse seadust ning need rikkumised on toonud kaasa

ebaõige kohtulahendi. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:

1. Ringkonnakohus leidis, et kvartali rekonstrueerimise ja Sõbra t. 53 elamu mitteerastamise vahel on

põhjuslik seos, sest 1983. aastal koostatud detailplaneerimise projektist nähtub, et Sõbra t. 53 elamu

asub Tungla kvartali piirkonnas ja hoone on amortiseerunud. Kaevatavas haldusaktis pole aga

viidatud detailplaneerimise projektile ega sellele, et Sõbra t. 53 elamu on amortiseerunud. Seega on

ringkonnakohus omistanud Tallinna Linnavolikogu otsusele uue sisu ja ületanud apellatsioonkaebuse

läbivaatamise piire. Andes hinnangu elamu seisukorra ja amortiseerumise kohta ning jättes tähele

panemata tunnistaja ütlused ja muud tõendid, on kohus võtnud endale eksperdi ülesande ja

lahendanud küsimuse, mis ei kuulu tema pädevusse.

2. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Linnavolikogu otsuses on märgitud mitteerastamise põhjus ja

see akt ei vajanud täiendavat motiveerimist. Selline seisukoht on vastuolus kohtupraktikaga ja

Riigikohtu

halduskolleegiumi

senise

seisukohaga

seaduse

kohaldamisel.

Riigikohtu

halduskolleegiumi 22. novembri 1996. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-38-96 on asutud

seisukohale: "Linna ja valla omavalitsuse volikogu otsus, millega määratakse kindlaks eluruumid,

mida ei erastata Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 alusel seoses nende lammutamise,

rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel, peab olema

nii nagu iga halduse üksikakt argumenteeritud." Haldusasjas nr. 3-3-1-27-97 leiab Riigikohtu

halduskolleegium: " Et haldusakt oleks kontrollitav, peab haldusakti põhjendama ja tegema viite

vastavale seaduse sättele, samuti esitama argumendid, miks selline otsus vastu võeti. Kuna

vaidlustatud korraldus on sellisel kujul motiveerimata, on ta seadusevastane". Ringkonnakohtu

seisukoht käesolevas asjas on vastupidine ja tekitab arusaamatusi nii haldusaktide vastuvõtmisel kui

ka nende peale esitatud kaebuste lahendamisel.

3. Ringkonnakohus ületas kaebuse piire ja rikkus HKS § 27 lg. 2. Apellatsioonkaebusestaotleti

halduskohtu otsuse tühistamist ja asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmist. Kuna

ringkonnakohus ei tuvastanud HKS §-s 36 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumist, siis ei

võinud kohus teha uut otsust, sest menetlusseadustikud ei anna apellandile õigust muuta esitatud

kaebust. See seisukoht tuleneb Riigikohtu halduskolleegiumi 7. oktoobri 1994. a. määrusest

haldusasjas nr. III-3/1-9/94.

4. Alusetu on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus on ületanud oma pädevuse piire.

Halduskohus ei asunud hindama 1983. aastal koostatud Tungla kvartali detailplaneerimise projekti

ega andnud sellele mingit omapoolset hinnangut või eksperdi arvamust. Hinnangu sellele projektile

on andnud Nõmme Linnaosa valitsus, Nõmme Halduskogu ja Tallinna Linnavolikogu. Nende

hinnangutele tugineski halduskohus otsuse põhjendavas osas.

5. Ringkonnakohus rikkus TsKS § 301 lg. 1, mis sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni

korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud

vastuväidete piires. Ringkonnakohtu otsuses ei ole märgitud vastuväidete olemasolu , antud nendele

hinnangut ega esitatud põhjendusi, miks vastuväited jäeti tähelepanuta.

6. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse vormistamise nõudeid. HKS § 38 lg. 4 ning TsKS § 313 lg. 1

ja 232 lg. 4 kohaselt peab kohtuotsuse põhjendavas osas olema märgitud kohtu tuvastatud asjaolud,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti

seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohtu otsuses ei ole märgitud põhjendusi, miks kohus ei

arvestanud kõiki asjas kogutud tõendeid ja halduskohtu motiive.

Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kasseeritav kohtuotsus on

seaduslik ja põhjendatud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Eluruumide erastamise seaduse § 2 kohaselt kuuluvad seni riigi või munitsipaalomandisse

kuulunud eluruumid erastamisele. Samas näeb seadus ette ka erandid sellest reeglist. Ühe erandi

sätestab Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8, mille kohaselt on valla või linna omavalitsuse

volikogule antud õigus kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise,

rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel. Seadusandja

on jätnud mõiste "muul mõjuval põhjusel" konkreetse sisustamise kohaliku omavalitsuse volikogu

otsustada.

2. Alusetu on kassaatori väide, et ringkonnakohus on andnud haldusaktile uue sisu ja ületanud sellega

oma pädevust. Otsuse õiguspärasuse hindamisel on Tallinna Ringkonnakohus õigesti leidnud, et

Sõbra t. 53 elamu on kinnitatud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kooskõlas Eluruumide

erastamise seaduse §-ga 3 lg. 8 muul mõjuval põhjusel, ja nimelt - seoses Tungla tänava kvartali

rekonstrueerimisega. Ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut elamu seisukorra ja amortiseerumise

kohta. RPI Eesti Projekt poolt 1983. aastal koostatud Tallinn-Nõmmel asuva Tungla tänava

detailplaneerimise projekti alusel leidis ringkonnakohus, et kvartali rekonstrueerimise ja Sõbra t. 53

elamu erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja arvamise vahel on põhjuslik seos. See ei ole

haldusaktile uue sisu andmine. Asjaolu, et Tallinna Linnavolikogu 5. mai 1994. a. otsuses ei viidata

eelnimetatud detailplaneerimise projektile, on selle akti vormiline puudus, mis ei muuda haldusakti

seadusevastaseks. Mitteerastamise põhjusena märgitud kvartali rekonstrueerimine saabki tugineda

konkreetsele planeeringule, milleks on antud juhul Tungla kvartali detailplaneerimise projekt.

3. Õige on Ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Linnavolikogu otsuses on mitteerastamise põhjus

esitatud ja akt ei vajanud täiendavat motiveerimist. Ebaõige on kassatsioonkaebuses esitatud väide, et

selline seisukoht on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi senise seisukohaga seaduse

kohaldamisel.

Kassatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr. 3-3-1-38-96

käsitleb vallavolikogu otsust, millega otsustati eluruumi mitte erastada seoses selle edasise

kasutamisega üürilepingu alusel. Halduskolleegium leidis, et vajadus eluruumi edasiseks

kasutamiseks üürilepingu alusel ei olnud piisav motiiv. Tallinna Linnavolikogu 5. mai 1994. a.

otsusega kinnitati vaidlusalune elamu erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja aga teisel alusel,

s.o.

seoses

kvartali

rekonstrueerimisega.

Kvartali

rekonstrueerimine

on

haldusorgani

planeerimisotsustus. Planeerimisotsustused alluvad kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Kohus ei

saa otsustada planeerimisotsustuse otstarbekuse üle.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks

korraldada vallas või linnas territoriaalplaneerimist. 22. juulil 1995. a. jõustunud Planeerimis- ja

ehitusseaduse § 3 lg. 2 kohaselt kuulub planeerimis-, projekteerimis-, ja ehitusalase tegevuse

korraldamine omavalitsusüksuse territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse. Seega oma

territooriumi planeerimine kuulus kohaliku omavalitsuse pädevusse Kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse alusel ja kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse ka Planeerimis- ja

ehitusseaduse alusel.

Planeerimis- ja ehitusseaduse § 68 lg. 1 kohaselt jäid kehtima enne selle seaduse jõustumist kehtinud

planeeringud, sealhulgas detailplaneerimise projektid. Kohaliku omavalitsuse territooriumi

käsitlevate skeemide, plaanide ja projektide ülevaatamine, nende kehtivus, muutmine või tühistamine

kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Sellest tulenevalt on õige ringkonnakohtu järeldus, et

asudes hindama 1983. aastal koostatud Tungla tänava detailplaneerimise projekti, ületas halduskohus

oma pädevust.

4. Väär on kassaatori seisukoht, et HKS §-s 36 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumist

tuvastamata ei tohtinud ringkonnakohus teha uut otsust. HKS § 37 lg. 1 kohaselt võib

ringkonnakohus muuta või tühistada kohtuotsuse või -määruse ja teha uue otsuse või määruse. Kohtul

on õigus kasutada talle menetlusseadusega antud volitusi ja ta ei ole seotud apellatsioonkaebuses

esitatud taotlusega.

5. Alusetud on kassaatori väited, et ringkonnakohtu otsuses pole märgitud apellatsioonkaebusele

esitatud vastuväidete olemasolu ega esitatud põhjendusi, miks need jäeti tähelepanuta.

Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et vastustaja ja tema esindaja vaidlesid apellatsioonkaebusele

vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendava osa motiividest tuleneb, miks nende väidetega ei

arvestatud ja miks tühistati Tallinna Halduskohtu 25. juuni 1997. a. otsus.

Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

Jätta Viiu Nurmela kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 3. novembri 1997. a. otsus haldusasjas nr. II-

3/259/97 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 2. veebruaril 1998.a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann