3-1-1-123-97 · Riigikohus

3-1-1-123-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. jaanuaril 1998. a.

Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Jaano Odar ning liikmed Tõnu Anton, Henn Jõks, Jüri Ilvest, Lea

Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Herbert Lindmäe, Jaak Luik, Jüri Põld, Hele-Kai

Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik vaatas avalikul kohtuistungil 21.-22. jaanuaril 1998. a

kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. M. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune M. M., tema kaitsjad vandeadvokaat Uno Lõhmus

ja vandeadvokaat Jaan Tedder ning riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

M. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 165 lg 1 järgi selles, et tema M. M. advokaadibüroo

vandeadvokaadina andis 27. novembril 1996. a kella 9.30 paiku Tallinnas X t 24 Tallinna Linnakohtu

kabinetis nr 245 kohtunik A. K. altkäemaksu 10 000 krooni, surudes ümbriku rahaga tema d"empri alla.

Süüdistuse kohaselt kohtus M. M. 21. novembril 1996. a Tallinna Linnakohtu kohtunike kabinettide kinnises

tsoonis kohtunik A. K.-ga ning tundis huvi, kas tema on 25. novembril 1996. a valvekohtunik. Teades, et A.

K. on sel päeval valvekohtunik, taotles M. M. 25. novembril 1996. a oma kaitsealuse K. A. vahi alt

vabastamist. Samal päeval kell 15.30 vaadati kohtuistungil läbi kaitsepolitsei vanemuurija Henno Kuurmanni

taotlus K. A. vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks. Viidates K. A. raskele tervislikule seisundile, jättis

kohtunik A. K. taotluse rahuldamata ja vabastas M. M. kaitsealuse vahi alt.

Süüdistuse järgi andis M. M. kohtunik A. K. raha K. A. vabastamise ning tulevikus talle soodsate

kohtulahendite tegemise eest.

Harju Maakohtu 7. märtsi 1997. a otsusega mõisteti M. M. süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi kuriteokoosseisu

puudumise tõttu õigeks.

Maakohtu otsuse kohaselt on kriminaalasjas tõendatud M. M. poolt kohtunik A. K. 10 000 krooni andmine,

kuid puuduvad tõendid selle kohta, et raha üleandmine oli seotud kohtuniku poolt mingi konkreetse teo

toimepanemisega või tegemata jätmisega KrK § 164 mõttes. Maakohus ei tuvastanud põhjuslikku seost K. A.

vahi alt vabastamise ja M. M. poolt raha andmise vahel ning leidis, et süüdimõistev kohtuotsus ei tohi

rajaneda oletustel.

Harju Maakohtu otsuse peale esitas M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder apellatsioonkaebuse ja Harju

prokuröri abi Loore Onk apellatsioonprotesti.

Apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse motiveerivast osast M. M. poolt A. K. 10 000 krooni

üleandmise kohta tehtud kohtu järelduse väljajätmist. Apellatsioonkaebuses märgiti, et raha üleandmise

kohta puuduvad otsesed tõendid, kusjuures kaitsepolitsei poolt jälitustegevuse erandtoiminguga

ebaseaduslikult saadud tõend on kohtukõlbmatu.

Apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja M. M.

süüditunnistamist KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires ettenähtud

karistusega. Prokurör nentis, et tõendeid kogumis hinnates võib loogiliselt järeldada, et M. M. andis kohtunik

A. K. raha K. A. vabastamise eest ning et sama kohtunik teeks ka tulevikus M. M. soodsaid kohtulahendeid.

Apellandi arvates peab järgnema kriminaalvastutus altkäemaksu andmise eest eelnevast konkreetsest

kokkuleppest olenemata. Apellatsioonprotestis leiti, et M. M. tegevus tuleb kvalifitseerida ümber KrK § 15

lg 2 ja § 165 lg 1 järgi, kuna kohtunik ei võtnud pakutud raha vastu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 7. märtsi

1997. a õigeksmõistev otsus. M. M. mõisteti süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi ja teda karistati

üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult karistuse kandmisest üheaastase

katseajaga.

Hinnates tõendeid kogumis, tuli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et vandeadvokaat M. M.

andis kohtunik A. K. 27. novembril 1996. a raha selleks, et kohtunik paneks toime tema huvides mingi teo

või jätaks selle tegemata, kui see on tema ametist tulenev.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et vastutus altkäemaksu andmise eest järgneb ka siis, kui raha,

varaline õigus või varaline kasu antakse selleks, et vajadusel tegutseks saaja andja huvides, leppimata kokku

konkreetse teo toimepanemises või toimepanemata jätmises tulevikus. Samuti tuvastas ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium, et raha andmise seostamine K. A. tõkendi küsimusega ei ole leidnud tõendamist. Kuna

ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil puudus võimalus väljuda apellatsioonprotesti piiridest, kvalifitseeris

ta kuriteo altkäemaksu andmise katsena.

Ühtaegu nentis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kohtunik A. K. ei osalenud jälitustegevuse

erandtoimingu teostamisel ning salvestus kui tõend, millele on jäädvustatud kohtualuse ja kohtuniku vaheline

vestlus 28. novembril 1996. a , on kooskõlas kriminaalasjas uuritud muude tõenditega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder

kassatsioonkaebuse, milles taotleti ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses nenditi, et on tekkinud

põhjendatud kahtlus M. M. suhtes õiglase ja erapooletu kohtupidamise võimalikkusest Eesti Vabariigis;

süüdimõistmise motiveering on oletuslik, kuna KrK § 165 dispositsioonis ettenähtud kuritegu saab toime

panna vaid otsese tahtlusega; kriminaalseadust on kohaldatud ebaõigesti, mis seisneb KrK § 165

tõlgendamises laiendatud ja konkretiseerimata viisil; kohtuotsus põhineb kohtukõlbmatul tõendil;

ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus ei vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsusega tühistati M. M. süüdistusasjas Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgiti, et kassatsioonkaebuses esitatud väited M. M. üle õiglase ja

erapooletu kohtupidamise võimatusest Eesti Vabariigis ei põhine seadusel. Kui kohtunik järgib

kriminaalmenetluse printsiipe ja norme ning langetab otsuse seadusest juhindudes oma siseveendumuse

kohaselt, ei ole ühelgi ametiisikul võimalust ebaseaduslikult mõjustada otsuse kujunemist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigusliku hinnanguga KrK §-

s 165 sätestatu tõlgendamisel. Samas nenditi kohtuotsuses, et KrK § 164 dispositsioon seostab vara, varalise

õiguse või muu varalise kasu saamise altkäemaksuna mingi teoga, mille ametiisik pidi oma ametiseisundit

kasutades toime panema või toime panemata jätma, kusjuures mõiste mingi tegu sisustamisel ei peeta

tingimata silmas ühekordset käitumisakti. See võib seisneda ka näiteks soodsama seisundi loomises

altkäemaksu andjale, tema soosimises või mahitamises.

Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et A. Krameri ja M. M.vahel 28. novembril 1996. a

toimunud jutuajamise salvestus on saadud jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates. Tulenevalt

KrMK § 48 lg 1 sätetest, mille kohaselt tõenditeks on üksnes need faktilised andmed, mille alusel uurija ja

kohus teevad seaduses määratud korras kindlaks karistatava teo olemasolu, ei saa see salvestus olla

kriminaalasjas käsitletav tõendina. Raha üleandmise toimumist või mittetoimumist tuleb eeltoodu tõttu

hinnata kriminaalasjas kogutud muude tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi vaidlustatud ostus ei vasta

AKKS § 29 lg 4 nõuetele, kuna selles ei sisaldu järeldusi ja põhjendusi kõigi apellatsioonkaebuses esitatud

väidete kohta. Menetlusnormide rikkumised on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist,

mistõttu tuleb need lugeda AKKS § 39 lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 7.

märtsi 1997. a otsus M. M. õigeksmõistmise osas muutmata. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega

tunnistati ekslikuks Harju Maakohtu seisukoht, mille kohaselt KrK §-s 165 sätestatud kuriteo koosseis

puudub juhul, kui altkäemaksu andja ei konkretiseeri altkäemaksuga taotletavat tegu, lähtus ringkonnakohus

eeldusest, et süüdistuses näidatud asjaolude tõendatuse korral võib selline käitumine olla õiguslikult hinnatav

altkäemaksu andmisena. Pidades aga kogutud tõendeid M. M. süüditunnistamiseks ebapiisavaks, tegi

ringkonnakohus õigeksmõistva kohtuotsuse KrMK § 268 lg-s 4 ettenähtud alusel kuriteo toimepanemisest

osavõtu tõendamatuse tõttu. Kohtuotsuse motiveerivast osast jäeti välja konstanteering, et on leidnud

kinnitust M. M. poolt A. Kramerile 10 000 krooni üleandmise fakt. M. M. loeti õigeksmõistetuks talle

inkrimineeritud kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Asitõenditest raha 10 000 krooni kanti

riigituludesse. Apellatsioonprotest jäeti rahuldamata, apellatsioonkaebus rahuldati.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nentis, et süüdimõistva kohtuotsuse rajamine vaid ühe tunnistaja -

kohtunik A. K. vastuolulistele ütlustele ei ole põhjendatud ja on vastuolus kriminaalmenetluse normidega. A.

K. ütluste hindamisel arvestati ka asjaoluga, et ta laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus

jälitustoimingus. Kohus ei tuvastanud, et väidetav raha üleandmine M. M. poolt oleks olnud seotud

tahtlusega vabastada vahi alt tema kaitsealune K. A. või saada tulevikus soodsaid kohtulahendeid.

Ringkonnakohtu krimnaalkolleegium rõhutas, et süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda oletustele ja

loogilistele järeldustele, vaid tehakse ainult sel tingimusel, kui kohtulikul arutamisel on tõendatud kohtualuse

süü kuriteo toimepanemises.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja J.

Naaber kassatsioonprotesti. Kassatsioonprotestis märgitakse, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse

motiivid tunnistaja A. K. ütluste mitteusaldusväärseteks tunnistamise kohta on otsitud ning neid ei saa pidada

asjakohasteks. Kohtu sellekohane järeldus on jäänud sisuliselt motiveerimata. Kassaatori väitel saab lugeda

tõendatuks, et kohtunik A. K. anti raha tulevikus soodsate kohtulahendite saavutamiseks. Samuti ei nõustuta

kassatsioonprotestis teise astme kohtu seisukohtadega subjektiivse külje tõendamatusest ja võimatusest teha

süüdimõistev otsus. Süüdlase seletuse puudumine olukorras, kus tema poolt toimepandud kuriteo tunnustega

tegu on tõendatud, ei saa olla takistuseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.

Kohtualuse M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder esitas kassatsiooni kohta kirjaliku seletuse ja vastuväited.

Kaitsja väitel vaidlustatakse kassatsioonprotestis Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 1997. a otsust

tõendite hindamise aspektist. Protest on suunatud kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamisele,

mis on vastuolus AKKS § 65 lg 4 nõuetega. Mitmed protestis toodud argumendid on vastuolus kehtiva

seadusega. Need on äärmiselt meelevaldsed ja viitavad soovile rajada süüdimõistev kohtuotsus oletustele.

Ainetu on protestis esitatud väide, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on motiveerimata. Kohtuotsuses on

täpselt järgitud AKKS § 29 lg 4 ja KrMK § 274 nõudeid ning analüüsitud põhjalikult kõiki kriminaalasjas

kogutud tõendeid, motiveeritud tõendite lubatavust, hinnatud tõendeid kogumis ja tehtud õiguslikult

põhjendatud järeldus.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 1997. a määrusega anti kriminaalasi M. M. süüdistuses KrK §

15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi kassatsiooni korras läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Põhjuseks on asjaolu, et

kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid

põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel. Menetletava kriminaalasja andmine läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule ei olnud aga võimalik, sest kriminaalkolleegiumi kolm liiget on juba

osalenud 17. juunil 1997. a kriminaalasja läbivaatamisel. Kooskõlas KrMK § 26 lg-ga 3 ei tohi kohtu

koosseisu kuuluda kohtunik, kes on varem osa võtnud kriminaalasja läbivaatamisest kassatsiooni korras.

Seda eeskirja ei kohaldata Riigikohtu üldkogu suhtes.

Riigikohtu üldkogu istungil toetas riigiprokuröri asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti. Selgitades

kassatsioonprotesti sisu, väitis prokurör, et ringkonnakohtu otsus on jäänud sisuliselt motiveerimata: selles

on küll esitatud mingisugused põhjendused, kuid need pole asjakohased ja arvestatavad A. K. ütlustele

hinnangu andmisel. Eeluurimisel esitatud kvalifikatsioon oli ekslik. See asjaolu, samuti A. K. kaasamine

jälitustegevusse, ei saa aga mõjustada tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Süüdistus ei rajane üksnes A. K.

ütlustele, vaid ka muudele tõenditele.

M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedderi vastuväidete kohta kassatsioonprotestile selgitas prokurör, et

protestis ei taotleta tõendite ümberhindamist Riigikohtus, vaid kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

M. M. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus nentis oma seletuses, et Riigikohus ei või tuvastada faktilisi

asjaolusid. Ta ei saa ka hinnata, kas kohtunike siseveendumus ühtede või teiste asjaolude kohta on

põhjendatud või mitte. Süüdistuse väited motiivide puudumise kohta kohtuotsuses on alusetud. Seega

puudub kassatsioonprotesti rahuldamiseks õiguslik alus.

M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedderi seletuses märgiti, et kassatsioonprotesti aluseks olnud asjaolud on

esitatud kunstlikult. Ei saa võtta tõsiselt arusaama, et juhul, kui kohtu motiivid tunduvad protesti esitajale

vastuvõetamatutena, on kohtuotsus motiveerimata. Ringkonnakohtu 18. septembri 1997. a otsus on

motiveeritud täpses vastavuses seaduse nõuetega. Kaitsja taotles prokuröri kassatsioonprotesti rahuldamata

jätmist.

Kohtualune M. M. loobus Riigikohtu üldkogule seletuse andmisest.

Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

Kassatsioonprotestis esitatud õiguslik analüüs ei ole küllaldaselt veenev selleks, et seada kahtluse alla

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse seaduslikkus ja põhjendatus.

Riigikohtu üldkogu rõhutab, et vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid.

Tema ülesanne on kassatsioonprotestist lähtudes selgitada, kas ja kuidas on ringkonnakohtu otsus

motiveeritud ja kas otsuses esitatud motiivid on kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega.

Kassatsioonprotestis peetakse ekslikult ainsaks A. K. ütluste vastuolulisuse kinnituseks tema ütlustes

täheldatud lahkuminekut raha üleandmise üksikasjades. Kassaator näeb kohtuotsusest lähtuvalt lahkuminekut

üksnes järgmises. Eeluurimisel väitis A. K., et M. M. pani ümbriku rahaga tema kampsuni alla, kohtus aga,

et see pandi rinnale ristatud käte vahele. Protestis leitakse, et niisugusest otsitud ja seega olematust vastuolust

ei saa teha järeldust selle kohta, et süüdimõistva otsuse rajamine ühe tunnistaja vastuolulistele ütlustele ei ole

põhjendatud.

Tegelikult ei piirdu ringkonnakohus vastuolude kindlakstegemisel A. K. ütlustes ainuüksi sellega, kuhu

asetati ümbrik rahaga. Ringkonnakohtu käsitlus on selles osas laiem. Nii märgitakse A. K. ütlustes ilmneva

vastuoluna veel seda, et eeluurimisel on ta väitnud, et kampsunit raputades kukkus selle alt välja ümbrik,

mille ta üles tõstis ning seda avamata ja ümbriku sisuga tutvumata kapi äärele asetas. Maakohtus aga selgitas

A. K., et ta sai kohe aru, et ümbrikus on raha.

Ühtaegu nendib ringkonnakohus: A. K. ütlustest ei nähtu, et ta oleks teinud katset keelduda ümbriku

vastuvõtmisest või selle andmist kohe avalikustada. Vastupidi, jättes ümbriku rahaga oma kabinetti, järgnes

ta M. M. kõrvalkabinetti, kus koos M. M.- ga ja seal viibinud kohtunikega jätkas kohvijoomist veel 10-15

minutit. Alles seejärel, oodates ära kuni M. M. lahkub, teatas ta teistele tema kabinetis toimunust. Selle kohta

väidab A. K.: "Mina hüüdsin M. M. tagasi, aga kui läksin M. kabinetti, läks küsimise soov, miks ta seda tegi,

üle" (tl 206).

Muidugi võib A. K. ütluste ja käitumise ebajärjekindlus seletuda erinevate põhjustega, näiteks sündmuse

laadist tingitud ootamatuse, ehmatuse ja erutusega. Kuna aga kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada

kohtualuse kasuks, ei saanud ringkonnakohus jätta sellele tähelepanu pööramata ja on seda arvestanud oma

siseveendumuse kujundamisel.

Kassatsioonprotestis peetakse arusaamatuks ringkonnakohtu väidet, et kõrvaldamata kahtlusena ja A. K.

ütluste usaldusväärsust iseloomustava asjaoluna tuleb hinnata M. M. käitumise ekslikku kvalifitseerimist

kohtueelsel uurimisel lõpuleviidud kuriteona. Kassaator leiab, et uurija, prokuröri või kohtu hinnang

toimepandule kvalifikatsiooni seisukohalt ei saa kellegi ütluste usaldusväärsust mõjutada.

Riigikohtu üldkogu nendib, et süüdistatavana vastutusele võtmise määruste järgi 6. detsembrist 1996. a ja 23.

jaanuarist 1997. a võeti M. M. vastutusele KrK § 165 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest

(tl-d 94, 124). Niisugusest süüdistusest lähtudes on koostatud süüdistuskokkuvõte ja antud M. M. kohtu alla

(tl-d 145, 152). Kui isikut süüstatakse altkäemaksu andmises, siis eeldatakse samaaegselt, et kuritegu on

lõpule viidud altkäemaksu vastuvõtmisega ametiisiku poolt. Lõpuleviidud altkäemaksu andmine ei ole

mõeldav ilma selle vastuvõtmiseta. Sel puhul vabastatakse altkäemaksu võtja KrK § 164 lg 3 järgi

karistusest, kui ta esimesena pärast vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamist, kuid enne

altkäemaksu andja huvides teo toimepanemist või toime panemata jätmist vabatahtlikult teatas toimunust

kirjalikult. Vastavalt KrK § 49 lg-le 2 otsustab kohus karistusest vabastamise süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel või pärast seda. Menetlusdokumentidega, mis sisuliselt pidasid A. K. KrK § 164 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepannud isikuks, kahjustati A. K. seadusega kaitstud huve ja rikuti tema suhtes

süütuse presumptsiooni. M. M. süüstamisega lõpuleviidud kuriteo toimepanemises on vastuolus uurija

määrus A. K. kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise kohta (tl 120). See menetlusdokumet oli aluseks A.

K. kriminaalmenetluses tunnistaja rolli omistamisele.

Sellest tulenevalt lähtutakse ringkonnakohtu otsuses põhjendatult motiivist, et isiku menetlusseisund võib

eeluurimisel mõjutada ka tema ütluste sisu. Eriti kehtib öeldu altkäemaksu andmise-võtmise juhtudel, s. o

kuritegude puhul, mis on teineteisega tihedalt seotud. On põhimõtteliselt erinev, kas ütlusi antakse

altkäemaksu andmise asjas tunnistajana või samas kriminaalasjas altkäemaksu võtmises süüdistatavana, kui

arvestada, et KrK § 164 järgi kvalifitseeritavas kuriteos sõltub süüdistuse sisu oluliselt sellest, kas ja kuivõrd

on tõendatud altkäemaksu andmine. Riigikohtu üldkogu nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

""süüdimõistva kohtuotsuse rajamine selliste vastuoluliste tõendite puhul vaid ühe tunnistaja vastuolulistele

ütlustele, ei ole põhjendatud ja on vastuolus kriminaalmenetluse normidega. Kõrvaldamata kahtluste hulka,

milliseid kohtukolleegium kohtualuse kasuks tõlgendab ja A. K. ütluste hindamisel arvestab, kuulub ka kogu

uurimist läbinud ilmne vastuolu. Nimelt, uurimise versiooni järgi toimus lõpuleviidud altkäemaksu andmine

ilma selle vastuvõtmiseta."

Kassatsioonprotestis vaidlustatakse ka ringkonnakohtu väide: A. K. ütluste hindamisel arvestas kohus

asjaolu, et tunnistaja laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustegevuses. Prokurör leiab, et tegu

oli A. K. poolt heauskse eksitusega. Kohtuotsuses aga ei põhjendata, mispärast peab ringkonnakohus seda

eksitust A. K. ütlusi kahtluse alla seadvaks asjaoluks.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsuses märgitakse, et A. K. oli teadlik sellest, et tema ja

M. M. jutuajamine 28. novembril 1996. a salvestatakse Kaitsepolitsei poolt. Jälgimisaparatuur paigaldati

kohtuniku kabinetti viimase kohalviibides ning nõusolekul. Isiku nõusolekut jälituse erandtoimingu

läbiviimiseks tema tööruumis ning tema osavõtul käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium selle isiku

kaasamisena salajasele koostööle jälitustegevuses. Sellest tulenevalt Riigikohtu üldkogu leiab, et A. K.

kaasamine ja ebaseaduslik osalemine jälitustegevuses tähendab püüdu kinnistada tunnistaja poolt varem

antud ütlusi ning saavutada kahtlustatavalt sisuliselt süü ülestunnistamine, kasutades selleks ebaseaduslikke

uurimismeetodeid. Seetõttu, lähtudes sellest tuleneda võivast huvitatusest, mida Riigikohtu üldkogu käsitab

kõrvaldamata kahtlusena, ei ole alust vaidlustada ringkonnakohtu otsuses niisuguse motiivi esitamist.

Riigikohtu üldkogu nendib, et kohtuotsuse motiveerimine rajaneb tõendite hindamisele. Vastavalt KrMK §

50 lg-le 2 ei saa tõendite hindamisel olla ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seejuures

tuleb aga arvestada tõendiliigi isepära ja tõendite liigitumist ühelt poolt algseteks ja tuletatud tõenditeks ning

teiselt poolt otsesteks ja kaudseteks tõenditeks.

Jättes kõrvale ebaseadusliku jälitustegevuse tulemina saadud andmed, on käsitletavas kriminaalasjas ainsaks,

samaaegselt nii algseks kui ka otseseks tõendiks A. K. ütlused. Kõigi teiste raha üleandmise kohta antud

ütluste kui tõendite sisu on suuremal või vähemal määral paratamatult kujunenud A. K. kui tõendiallika

kaastoimel. Seetõttu toovad kahtlused otsese tõendi - A. K. ütluste ebajärjekindluse kohta vääramatult kaasa

ka tuletatud tõendite - teiste tunnistajate ütluste - usaldusvääruse vähenemise. Algse tõendi kvaliteet võiks

põhimõtteliselt olla ka väidetavalt altkäemaksuna antud 10 000 kroonil. Käesolevas kriminaalasjas kinnitab

see asitõend vaid asjaolu, et A. K. oli ümbrik 10 000 krooniga. Fakti tuvastamisel, kes oli raha kabinetti

toonud, jääb see kaudseks tõendiks, ja ainuüksi raha olemasolu hindamise tulemina ei saa teha järeldust selle

päritolu kohta.

Ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et M. M. on nii eeluurimisel kui ka kriminaalasja kohtulikul arutamisel

eitanud raha andmist A. K.-le (tl-d 97 p, 127 p, 257 p, 266, 307), on põhjendatult leidnud, et juba eelpool

käsitletud tõendite kogumi kasinuse ning ainsa otsese tõendi allika ebajärjekindla käitumise tagajärjel

tekkinud kahtlused välistavad süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt kohtualuse süüdimõistmise.

Riigikohtu üldkogu peab siinkohal süütuse presumptsioonile tuginedes vajalikuks rõhutada, et kooskõlas 4.

novembri 1950. a konventsiooniga inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks, mis on põhiseaduse § 3 järgi Eesti

õigussüsteemi lahutamatu osa, loetakse igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, süütuks seni, kuni tema süü pole

seaduse kohaselt tõendatud (art 6 p 2). Põhiseaduse § 22 järgi ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud

oma süütust tõendama. Samuti tuleneb süütuse presumptsioonist, et kõik kõrvaldamata kahtlused

tõlgendatakse alati ja vaieldamatult kohtualuse kasuks.

Riigikohtu üldkogu nendib, et ringkonnakohus on otsuse motiveerimisel kooskõlas AKKS §-ga 66

arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsuses esitatud seisukohti.

Nii on ringkonnakohus, leides, et maakohtu järeldused raha andmise kohta ei vasta faktilistele asjaoludele,

oma otsuses näidanud, milliseid tõendeid on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud, milline on KrMK §

50 nõuetele vastav hinnang ja millistele järeldustele ringkonnakohus jõudis. Samuti on ringkonnakohus

kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nimetatud otsusega ja tulenevalt AKKS § 66 nõuetest välja

jätnud tõendite hindamisel nende kogumist jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates saadud audio-

videosalvestuse andmed. Pidades silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, et raha üleandmise

toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, on kohus järelduse

tegemisel raha üleandmise tõendamatusest lähtunud jälitustegevusega saadud salvestuse andmeid kõrvale

jättes muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest.

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1996. a otsusega J. R-i süüdistuses KrK § 1611 järgi

(RT III 1996, 21, 285), märgib Riigikohtu üldkogu, et ringkonnakohtu järeldusena esitatud hinnang

tõendamiseseme asjaolude tuvastatuse kohta saab olla kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus vaid

AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel - siis, kui

ringkonnakohtu otsuses puuduvad sellise hinnangu motiivid. Ringkonnakohtu otsus kuulub kassatsiooni

korras tühistamisele siis, kui selles ei motiveerita, miks ringkonnakohus hindab tõendeid esimese astme

kohtust erinevalt.

Kuna Riigikohtu üldkogu ei täheldanud ringkonnakohtu otsuses motiivide esitamisel AKKS § 39 lg 3 p-s 7

sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist, puudub õiguslik alus Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsuse tühistamiseks kassatsioonprotestis esitatud põhistustel.

Arvestades asjaolu, et selle kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise aluseks on prokuröri protest

õigeksmõistva kohtuotsuse peale, ei pea Riigikohtu üldkogu võimalikuks kasutada AKKS § 49 lg-s 3

sätestatud kassatsiooni piiridest väljumise võimalust, selgitamaks, kas on aset leidnud AKKS §-s 39

sätestatud rikkumisi, millele protestis ei ole osutatud. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et väljumine

kassatsioonprotesti piiridest, mille tagajärjeks on kohtualuse seisundi halvenemine ja seega kohtu poolt

endale süüdistust toetava funktsiooni võtmine, ei ole kooskõlas erapooletu õigusemõistmise põhimõtetega.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu üldkogu

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a otsus M. M. süüdistuses

KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 22. jaanuaril 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jaano Odar

Liikmed: Tõnu Anton Herbert Lindmäe

Henn Jõks Jaak Luik

Jüri Ilvest Jüri Põld

Lea Kalm Hele-Kai Remmel

Eerik Kergandberg Harri Salmann

Ants Kull Peeter Vaher

Lea Laarmaa Triinu Vernik