3-1-1-123-97 · Riigikohus

E R I A R V A M U S

M. M. süüdistusasjas

Mina ei nõustu Riigikohtu üldkogu 22. jaanuari 1998. a otsusega M. M. süüdistusasjas ja jään

üldkogu otsuse suhtes eriarvamusele.

Lähtudes Põhiseaduse §-st 149 lg 3 ja õigusemõistmise ning kohtumenetluse süsteemist Eesti

Vabariigis, puudub Riigikohtu üldkogul konkreetset kriminaalasja kassatsiooni korras läbi

vaadates võimalus eirata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemaid otsuseid käsitletavas asjas.

Vastasel korral tuleb asuda seisukohale, et Riigikohtus on omakorda mitu kõrgemat kohut. Seega

oli üldkogule siduv Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsus M. M.

kriminaalasjas, milles asuti seisukohale, et:"kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest,

on kõik kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või

kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt,

mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Selle nõude

täitmata jätmine on vastavalt AKKS § 39 lg 3 p 7 sätetele kriminaalmenetluse seaduse

oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise obligatoorseks aluseks nii apellatsiooni-

kui ka kassatsioonimenetluses"( tl 296).

Järelikult on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et kohtul lasub kohustus hinnata kõiki

kriminaalasjas kogutud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning selle kohustuse

mittetäitmine on käsitletav AKKS § 39 lg 3 p 7 sätete kohaselt kriminaalmenetluse olulise

rikkumisena - kohtuotsuses motiivide puudumisena, mis on kohtuotsuse tühistamise

obligatoorseks aluseks kassatsioonimenetluses. Tegemist on kriminaalkolleegiumi

seisukohaga menetlusseaduse " AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaldamisel, mis on asja uuesti

läbivaatavale kohtule vastavalt AKKS §-le 66 (ka Riigikohtu üldkogule) kohustuslik.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 18. septembril 1997. a M. M. kriminaalasja

arutamisel rikkunud KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja

objektiivse uurimise nõuet ning hinnanud tõendeid KrMK § 50 sätteid eirates. Samuti on

ringkonnakohus vastuolus AKKS §-ga 66 jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. juuni 1997. a otsuses sisalduvad seisukohad seaduse kohaldamise küsimustes.

17. juuni 1997. a otsuses leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et seoses Jälitustegevuseseaduse

§ 14 lg 6 rikkumisega kohtueelsel menetlusel, ei ole audio-videolindistus M. M. kriminaalasjas

käsitletav tõendina. Samas nenditi, et: "raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb

hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud." Seejuures

viidatakse otsuses kriminaalasja toimikulehtedele 238 ja 261. Toimikulehel 238 asub Harju

Maakohtu tõendite analüüs, mille alusel kohus leidis, et 10 000 krooni üleandmine M. M. A. K.

on tõendatud ja toimikulehel 261 on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli

1997. a otsuse motivatsioon: "kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kogutud

tõendite kohaselt M. M. andis A. K. nimetatud rahasumma"".Raha üleandmise fakt on

tunnistajate ütlustega kindlaks tehtud isegi juhul kui 28. novembril 1996. a nimetatud vestlust

poleks jäädvustatud.

Seega Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole 17. juuni 1997. a otsuses kahtluse alla pannud

eelnevates kohtulahendites sisalduvaid järeldusi raha üleandmise fakti tuvastatuse kohta.

Tõendite kogumist tunnistati kõlbmatuks üks tõend " audio- videosalvestus. Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1997. a otsus M. M. süüdistusasjas tühistati

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mis seisnes Riigikohtu arvates süüdimõistva

otsuse motiveerimatuses ja järelduste ning põhjenduste puudumises apellatsioonkaebuses

esitatud kõigi väidete suhtes. Riigikohus andis juhise: "kui esimese astme kohus on tuginenud

vastuolulistele tõenditele, tuleb ringkonnakohtul vajadusel need tõendid üle kontrollida" (tl 298).

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on võrreldes Harju Maakohtu otsusega

18. septembril 1997. a asunud vastupidisele järeldusele " pole leidnud kinnitamist M. M. poolt

A. K. 10 000 krooni üleandmine, kusjuures selline järeldus tehti ilma tõendite avaliku ja

vahenditu ülekontrollimiseta ringkonnakohtu istungil. Tunnistades A. K., kes oli tunnistajana

hoiatatud teadvalt vale ütluse andmise eest, ütlused ebausaldusväärseteks, ei vaevunud

ringkonnakohus A. K. istungil isegi üle kuulama ega püüdnudki kõrvaldada kohtu arvates

esinevaid vastuolusid tunnistaja ütlustes. Ringkonnakohtu põhitähelepanu on koondunud

kohtuotsuses vähemagi erinevuse kirjeldamisele A. K. ütlustes kohtueelsel menetlusel ja

maakohtu istungil, mille tulemusena järeldatakse, et A. K. ütlused on ebausaldusväärsed. Samas

on ringkonnakohus igasuguse tähelepanuta jätnud kohtualuse M. M. ebajärjekindlad ütlused ja

tunnistajate M. M., A. S. ja E. R. ütlused.

Ülekuulamisel 29. novembril 1996. a eitab M. M. A. K. kabinetis käimist 27. novembril 1996. a

(tl 35). Samas annab tunnistaja M. M. ütlusi, et "M. M. kutsus 27. novembri 1996. a hommikul

A. K. viimase kabinetti"(tl 53) ja et "vahepeal M. M. ja A. K. käisid A. K. kabinetis" (tl 211).

Harju Maakohtus kriminaalasja arutamisel on tunnistaja M. M. vastanud kohtualuse M. M.

küsimusele järgnevalt:"Läksite minu kabinetist mööda, ütlesite sõnad "A. K.", A. K. tõusis ja

läks välja."(tl 211 p/l).

Tunnistaja A. S. on andnud ütlusi, et M. ja K. tulid K.-i kabinetist (tl 55).

Tunnistaja E. R., kes oli M. M. klient, tunnistab, et M. M. läks K. kabinetti(tl 219).

Ringkonnakohus on ei ole analüüsinud ega tõendina hinnanud eelpooltoodud ütlusi. Tegemist on

tõenditega, mis ei ole tuletatud A. K. ütlustest, ja omavad seetõttu tõendite kogumis erilist

tähtsust. KrMK § 274 lg 1 p 4 kohaselt peab kohus kohtualuse õigeksmõistmisel ära näitama

millistel kaalutlustel loeb ta mitteusaldusväärseteks tõendid, millel süüdistus põhines. Süüdistus

on põhinenud ka tunnistajate A. S. ja M. M. ütlustel. Nimetatud tõendite täielik ignoreerimine

ringkonnakohtu poolt kinnitab veelkord asja arutamise ühekülgsust ja ebaobjektiivsust, mis viis

tõendite valikulisele hindamisele ning ringkonnakohtu meelevaldsele järeldusele A. K. ütluste

ebausaldusväärseteks tunnistamiseks.

Õiguskorrale ja inimeste õigusteadvusele on eriti ohtlik ja põhjendamatu ringkonnakohtu

seisukoht, mille omakorda aktsepteeris Riigikohtu üldkogu, et kohtueelsel menetlusel kuriteo

ebaõige kvalifitseerimine on aluseks kohtu poolt tunnistajate ütluste ebausaldusväärseteks

tunnistamisel.

Riigikohtu üldkogu otsuses sisalduv järeldus, "et üldkogu ei täheldanud ringkonnakohtu otsuse

motiivide esitamisel AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalseaduse olulist rikkumist ja seega

puudub õiguslik alus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. septembri 1997. a

otsuse tühistamiseks", on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga AKKS § 39

lg 3 p 7 sätte kohaldamisel ega tulene ka eelpoolkäsitletud asjaoludel läbivaadatava

kriminaalasja materjalidest.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg 3 p-le 7; § 64 p-dele 1 ja 2 ning §-le 66, leian

ma, et tunnistades Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi tegevuse kriminaalasja

arutamisel ja tõendite hindamisel kooskõlas olevaks KrMK §-des 19 ja 50 sätestatuga, on

Riigikohtu üldkogu ise rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, jättes AKKS § 39 lg 3 p 7

ja § 64 p-de 1 ja 2 alusel tühistamata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

18. septembri 1997. a otsuse M. M. süüdistusasjas ja kriminaalasja tagasi saatmata

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohtunik Lea Kalm

Eriarvamus.

Nõustume üldkogu otsuses märgituga, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks.

Nõustuda ei saa aga sellega, et üldkogu ei pea võimalikuks prokuröri protesti alusel õigeksmõistvat

kohtuotsust läbi vaadates kasutada AKKS §-s 49 lg 3 sätestatud kassatsiooni piiridest väljumise võimalust,

selgitamaks, kas on aset leidnud AKKS §-s 39 sätestatud rikkumisi. Üldkogu seisukoht tuleneb arusaamast,

et kassatsioonprotesti piiridest väljumine, mis tooks kaasa kohtualuse seisundi halvenemise ja seega kohtu

poolt endale süüdistust toetava funktsiooni võtmise, ei ole kooskõlas erapooletu õigusemõistmise

põhimõttega. Seega loetakse erapooletu õigusemõistmise põhimõtte eiramiseks kohtu poolt endale süüdistust

toetava funktsiooni võtmine kassatsioonprotesti piirest väljumisega. Leiame, et kohtu erapooletuse garantiid

on sätestatud AKKS §-s 53 lg 2 ja KrMK §-des 20 ja 26. Erapooletu õigusemõistmise põhimõtet ei riku

seaduses antud võimaluste kasutamine. AKKS § 49 lg 3 ei sätesta, et kassatsioonprotesti piiridest võib

väljuda ainult kohtualuse seisundi parandamiseks. Kassatsioonprotesti piiridest väljumine on seotud üksnes

sama seaduse paragrahvis 39 nimetatud alustega. Meie arvates tingib AKKS § 39 lg 3 p 7 jalg 4 alusel

kassatsioonprotesti piirest väljumise järgmiste kriminaalmenetluse normide rikkumine ringkonnakohtu poolt.

KrMK §-s 19 lg 1 pannakse ka kohtule kohustus võtta tarvitusele kõik seaduses ettenähtud abinõud

kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning nii kohtualust süüstavate kui

ka õigustavate asjaolude väljaselgitamiseks. KrMK § 50 lg 1 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende

kogumis ja kohtu siseveendumus peab põhinema asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel

läbivaatamisel. Neid nõudeid peab järgima ka õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel. KrMK § 274 p 4

kohaselt peab kohtuotsuses märkima, millistel kaalutlustel loeb kohus mitteusaldusväärseks tõendid, millel

põhines süüdistus. AKKS §-s 29 lg 4 kehtestatakse ringkonnakohtu otsuse suhtes nõue märkida motiivid,

miks ühed või teised tõendid tagasi lükatakse. Leiame, et kuna ringkonnakohus pole püüdnudki osundatud

sätetest lähtudes tehiolusid välja selgitada, siseveendumust kujundada ja seda kohtuotsuses motiveerida,

kuulus ringkonnakohtu otsus tühistamisele ja asi saatmisele ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks

järgmistel põhjustel.

1. Lugedes tõendatuks M. M. poolt raha üleandmise A. K.-le, tugines Harju Maakohus mitte ainult

tunnistajate A. S., M. P., J, P. ja P. N. ütlustele, kui tuletatud tõenditele. Raha üleandmine loeti kohtuotsuses

tõendatuks tõendite kogumi alusel, millesse lisaks eelnimetatud tunnistajate ütlustele kuulusid ka tunnistaja

A. K. ütlused eeluurimisel ja Harju Maakohtu istungil ning tunnistajate M. M. ja E. R. ütlused, milliste

kohaselt M. M. kutsus 27. novembri 1996. a. hommikul A. K. välja M. M. kabinetist ja nad läksid lühikeseks

ajaks A. K. kabinetti. Samasisulisi ütlusi on andnud ka A. K. Samuti arvestas maakohus jälitustegevusega

saadud audio- ja videosalvestust. Üksikutele vastuoludele tunnistajate ütlustes andis maakohus pärast

tunnistajate kohtuistungil ärakuulamist hinnangu, leides, et need ei puuduta kohtualuse käitumist ega oma

tõendite analüüsis määravat tähtsust.

2. Raha üleandmise luges tõendatuks ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 4. aprilli 1997. a.

otsuses, märkides muuhulgas, et raha üleandmine on tõendatud tunnistajate ütlustega isegi juhul, kui

28. novembril 1996. a toimunud jutuajamist

poleks jäädvustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a. otsusega kõrvaldati tõendite hulgast

M. M. ja A. K. vahelise 28. novembri 1996. a. jutuajamise audio- videolindistus ning anti ringkonnakohtule

suunis, et raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb hinnata teiste kriminaalasjas kogutud

tõendite alusel ning konstanteeriti, et seda on kohtud ka teinud. Eeltoodust tulenevalt leiame, et

ringkonnakohtu järeldus raha üleandmise mittetõendatuse kohta võis rajaneda ebaseaduslikuks loetud audio-

videosalvestust kõrvale jättes teiste tõendite, mis olid aluseks Harju Maakohtu järeldusele raha üleandmise

tõendatuse kohta, vahenditule uurimisele ja hindamisele. Ringkonnakohtu 18. septembri 1997. a. istungi

protokolli kohaselt on kohtuistungil üle kuulatud kohtualune M. M. ja uuritud ainult A. K. ütlusi tunnistajana

ülekuulamisel 28. novembril 1996. a. ja Harju Maakohtu istungil. Seega ei saa nõustuda üldkogu

hinnanguga, et pidades silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, on ringkonnakohus järelduse

tegemisel raha üleandmise tõendamatuse kohta lähtunud muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest.

Tõenditeks polnud ainult M. M. ja A. K. ütlused. Teisi tõendeid peale A. K. poolt eeluurimisel ja maakohtu

istungil ning M. M. poolt ringkonnakohtu istungil antud ütluste pole ringkonnakohtus uuritudki. Samas on

ringkonnakohtu otsuses viidatud tunnistajate A. S., M. P., J. P. ja P. N. ütlustele, mida kohtuistungil üldse ei

uuritud. Leiame, et mitte igasugune, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks.

Antud asjas ei ole õige hinnata vastolusid ainult ühte tõendit uurides, seda teiste tõenditega, s.h. kaudsetega,

kõrvutamata. Asja tehiolude väljaselgitamiseks tuli kriminaalmenetlust reguleerivate normide nõuetest

lähtuvalt uurida ka kaudseid tõendeid, näiteks tunnistajate M. ja R. ütlusi, kõrvutada neid nii kohtualuse

ütlustega, kui ka tunnistaja A. K. ütlustega. Kuigi ringkonnakohtul tekkisid erinevalt Harju Maakohtust

kahtlused A. K. ütluste usaldusväärsuses, ei kutsutud teda kohtuistungile, et püüda kõrvaldada vastuolusid

tema ütlustes. Vastuoluna on ringkonnakohtu otsuses välja toodud ainult see, et eeluurimisel antud ütluste

kohaselt topiti midagi kampsuni alla, kohtuistungil Harju Maakohtus kinnitas A. K. aga, et ümbrik pandi

tema rinnale ristatud käte vahele. Vastuolu ei pruugigi olla selles, et eeluurimisel antud ütluste kohaselt

kukkus kampsunit raputades selle alt välja ümbrik, mille ta üles tõstis ja seda avamata ning ümbriku sisuga

tutvumata kapi äärele asetas ja maakohtus antud selgitusel, et sai kohe aru, et ümbrikus on raha. Kohtuotsuse

kohaselt pole A. K. eeluurimisel väitnud, et ta ei saanud aru, mis on ümbrikus ja pole kohtuistungil väitnud,

et ta koheselt tutvus ümbriku sisuga. Kui ringkonnakohus pidas A. K. ütlusi vastuolulisteks, siis tulnukski

püüda vastuolude põhjusi välja selgitada ja neid kõrvaldada tema ülekuulamisega kohtuistungil.

Ülekuulamisel saanuks selgitada ka A. K. ebajärjekindlaks peetava käitumise põhjusi. Seda on A. K. Harju

Maakohtu istungil ka selgitanud, kuid ringkonnakohtu otsuses see ei kajastu.

3. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et A. K. ütluste hindamisel arvestab kohus ka asjaoluga, et A. K.

laskis ennast kaasata ja osales ebaseaduslikus jälitustegevuses. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mis

põhjusel eeltoodu mõjutas kohut A. K. ütluste hindamisel. Oletusi, kuidas eeltoodu sai mõjutada A. K. ütlusi,

on selgitanud üldkogu. Üldkogu otsuse kohaselt A. K. kaasamine ja ebaseaduslik osalemine jälitustegevuses

tähendab püüdu kinnistada tunnistaja varem eeluurimisel antud ütlusi ja ebaseaduslike uurimismeetoditega

saavutada kahtlustatavalt süü ülestunnistamine. Sellest tuleneda võivat huvitatust käsitleb üldkogu

kõrvaldamata kahtlusena. Sisuliselt on üldkogu asunud tõendeid hindama ja tõendite hindamist motiveerima,

mida pidi aga tegema ringkonnakohus.

4. Ringkonnakohtu otsuses märgitud ja Riigikohtu üldkogu otsuses edasiarendatud kahtlus, et kuna

lõpuleviidud altkäemaksu andmine eeldab alati ka altkäemaksu vastuvõtmist ning sellest tulenevalt võib

A. K. ütluste sisu mõjutada ka see, kas ta annab ütlusi tunnistajana või süüdistatavana, tähendab meie arvates

süütuse presumtsiooni rikkumist A. K. suhtes. Me ei pea võimalikuks seada kahtluse alla tunnistaja A. K.

ütlusi seetõttu, et näiteks süüdistatavana oleks ta võinud anda teistsuguseid ütlusi.

Riigikohtu liikmed:

Tõnu Anton

Henn Jõks

Lea Laarmaa

Hele-Kai Remmel

Harri Salmann