3-2-1-4-98 · Riigikohus

3-2-1-4-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. jaanuaril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 12. jaanuaril 1998. a

Tartu Kommertspanga pankrotihaldur Urmas Trossi kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 26. septembri 1997. a otsuse RAS Estimpeks hagis Tartu

Kommertspanga vastu pankrotivõla tunnustamiseks.

Tartu Kommertspanga (edaspidi panga) sundlikvideerimine kuulutati välja 19. detsembril 1992. a ja

see lõppes panga pankroti väljakuulutamisega 21. septembril 1994. a. Pankrotimenetluses esitas RAS

Estimpeks (edaspidi Estimpeks) nõude 1 444 875 krooni tunnustamiseks, millest jäi tunnustamata

valuutaarvete intresside nõue 588 259 krooni. Pankrotihaldurid põhjendasid nõude tunnustamata

jätmist vaieldava õigussuhte ajal kehtinud Eesti Vabariigi pangaseaduse (edaspidi EVPs) §-s 57 lg 2

(08.07.1992. a redaktsioonis), TsK §-s 241 lg 1 p 3 ning Eesti Panga 5. veebruari 1993. a käskkirjaga

nr 24 kinnitatud "Pankade ja muude krediidiasutuste sundlikvideerimise üldkord ja tähtajad" p-s 8

sätestatuga. Eeltoodud õigusaktide kohaselt ei täida pank moratooriumi ajal enne moratooriumi

kehtestamist endale võetud kohustusi, vaid realiseerib oma aktivaid, kogumaks vahendeid nende

kohustuste üheaegseks täitmiseks; juriidilise isiku likvideerimisega lõpeb kohustis; pangal või muul

krediidiasutusel ei ole õigust pärast tegevuslitsentsi tühistamist või mitteuuendamise või

mittepikendamise otsuse vastuvõtmist teostada uusi pangaoperatsioone.

Estimpeks palus tunnustada nõuet 1 444 875 krooni PankrS § 74 lg 1 alusel, mille kohaselt on õigus

pöörduda kohtusse, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet ei tunnustatud. Kehtetuks tunnistatud Eesti

Vabariigi pangaseadus ei reguleerinud intresside arvestamist moratooriumi ajal. Panga kohustused ei

ole lõppenud, sest panka ei likvideeritud, vaid ta läks pankrotti. Sundlikvideerimise üldkord ja

tähtajad kaotasid kehtivuse pärast krediidiasutuste seaduse vastuvõtmist, mille § 67 lg 3 kohaselt

peatub moratooriumi ajal krediidiasutuste kohustuste täitmine, kuid ei peatu intresside arvestamine.

Tartu Linnakohtu 18. novembri 1996. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus põhjendas otsust

sellega, et krediidiasutuse seaduse § 20 lg 1 kohaselt ei ole krediidiasutusel pärast tegevuslitsentsi

peatamist, kehtivuse lõppemist või tühistamist õigust sooritada litsentsiga lubatud tehinguid.

Linnakohus leidis, et panga kohustused Estimpeksi ees lõppesid 1992. a novembris kehtinud EVPs

§ 57 alusel, mille kohaselt moratooriumi ajal ei täida pank enne moratooriumi kehtestamist endale

võetud kohustusi. Sisuliselt tühistati panga tegevuslitsents moratooriumi väljakuulutamisega

17. novembril 1992. a ja kuna panga maksevõimet taastada ei suudetud, siis kuulutati välja

sundlikvideerimine. EVPs § 2 mõtte kohaselt on intresside arvestamine ja välja maksmine

pangaoperatsioon ning pärast tegevuslitsentsi tühistamist ei saanud pank neid operatsioone teha.

Kohus leidis, et see ei ole kohustise lõppemine TsK § 241 lg 1 p 3 järgi, mille kohaselt kohustis lõpeb

juriidilise isiku (võlgniku või kreeditori) likvideerimisega. Estimpeks ei vaidlustanud

pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul koostatud jaotusettepanekut ja ei ole tõendatud

pooltevaheline kokkulepe intressimäärade ja intresside arvutamise kohta.

Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 1997. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus,

millega tunnustati Estimpeksi nõuet 588 259 krooni. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus

tõlgendas ja kohaldas vääralt vaidlusaluse õigussuhte ajal kehtinud EVPs §-de 2 ja 57 lg 2 sätteid.

Pangaoperatsiooniks on intresside väljamaksmine, aga mitte nende arvestamine.

EVPs § 57 lg 2 sätestas, et moratooriumi ajal ei täida pank enne moratooriumi kehtestamist endale

võetud kohustusi, vaid realiseerib oma aktivaid, kogumaks oma vahendeid nende kohustuste

üheaegseks täitmiseks; sama paragrahvi lg 7 kohaselt kehtestab moratooriumi rakendamise korra

Eesti Pank. Eesti Panga 5. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 24 kinnitatud "Pankade ja muude

krediidiasutuste sundlikvideerimise üldkord ja tähtajad" p-s 8 sätestati, et pangal või krediidiasutusel

ei ole õigust pärast tegevuslitsentsi tühistamist või selle mitteuuendamise, mittepikendamise otsuse

vastuvõtmist teostada uusi pangaoperatsioone.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud intresside arvestamine moratooriumi ajal keelatud. Seega ei peatanud

ega lõpetanud moratoorium ega otsus sundlikvideerimise kohta panga kohustust jätkata Estimpeksi

hoiuse intresside arvestamist. Panga likvideerimine jätkus pankrotimenetluse kaudu.

PankrS § 21 lg 1 kohaselt lõpetatakse võlgniku võlasummadelt intresside ja viiviste arvestamine

arvates pankroti väljakuulutamisest. Seega on põhjendatud Estimpeksi nõue arvestada intresse

ajavahemiku oktoober 1992. a kuni 21. september 1994. a eest ning tunnustada seda nõuet

pankrotimenetluses.

Apellatsioonikohus leidis, et tunnistaja ütlustega ja Estimpeksi arvutustega on tõendatud

intressisumma 588 259 krooni. Panga vastuväited, et 6,2 %-lise intressimäära rakendamiseks ei olnud

Estimpeksil õiguslikku alust, ei ole tõendatud.

Asjaolu, et Estimpeks ei vaidlustanud pankrotimenetluses võlausaldajate 20. märtsi 1995. a

üldkoosoleku otsust ning haldurite koostatud ja kohtu poolt kinnitatud jaotusettepanekut, ei ole hagi

rahuldamata jätmise aluseks.

Kassatsioonkaebuses palus pankrotihaldur apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Panga tegevuslitsents

tühistati 18. detsembril 1992. a ja igasugune panganduslik tegevus lõpetati 19. detsembril 1992. a, kui

algas likvideerimismenetlus. Likvideerimiskomisjon pidi likvideerimisbilansi koostama

pangandustegevuse lõpetamise päeva seisuga. Kreeditorid pidid oma nõuded panga vastu esitama

hiljemalt 23. veebruariks 1993. a. Likvideerimiskomisjon võis koguda kreeditoride nõudeid ja

realiseerida panga vara, st teha ainult neid tehinguid ja toiminguid, millised olid vajalikud panga

likvideerimiseks. Nii intresside arvestamine kui ka nende väljamaksmine on pangaoperatsioonid,

milliseid likvideerimiskomisjon ei saanud ega võinud teha. Kooskõlas aastatel 1992 kuni september

1994 kehtinud õigusaktidega ja TsÜS §-ga 4 lg 2 peab juriidiline isik täitma oma kohustused

kreeditori ees sellise summa suuruses, nagu see oli päeval, mil võeti vastu otsus juriidilise isiku

likvideerimiseks. Panga kohustuste suurendamine intresside arvestamisega ei olnud lubatud.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära

tõlgendamise ja ebaõige kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt EVPs § 2 lg 1 p-i 2, leides, et intresside arvestamine ei ole

pangaoperatsioon ja seetõttu võis pank intresse arvestada ka pärast tegevuslitsentsi tühistamist.

EVPs § 2 lg 1 p 2 kohaselt on üheks pangaoperatsiooniks klientide ülesandel arvelduste tegemine ja

nende kassaline teenindamine.

Sõna "operatsioon" tähendab tegevust, tehingut, toimingut; mingi tööprotsessi omaette, lõpetatud

lõiku; tegevust eesmärgi saavutamiseks; rahanduslikku tehingut jms. Sellest tulenevalt on intresside

arvestamine pangaoperatsioon.

Vaidluse lahendamisel ei kohaldanud apellatsioonikohus õigesti PankrS (01.09.1992. a red.) § 21

lg 1, mille kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisest võlgniku kõigi võlgade maksetähtajad

saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti ning lõpetatakse intresside arvestamine võlgniku

võlasummadelt. Sama seaduse § 6 lg 3 kohaselt rakendatakse panga maksejõuetuse puhul

pankrotiseadust üksnes koos teiste seaduste erisätetega. Selliseks teiseks seaduseks, millest käesoleva

vaidluse lahendamisel tuli juhinduda, oli Eesti Vabariigi pangaseadus, mis kehtis kuni

krediidiasutuste seaduse jõustumiseni 20. jaanuaril 1995. a.

EVPs (08.07.1992. a red.) § 22 lg 2 kohaselt toimus tegevuslitsentsi tühistamisel kommertspanga

sundlikvideerimine. Sellest tulenevalt sundlikvideerimise väljakuulutamisega sisuliselt lõppes panga

tegevuslitsentsi kehtivus.

Eesti Panga 5. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 24 kinnitatud "Pankade ja muude krediidiasutuste

sundlikvideerimise üldkord ja tähtajad" p 8 kohaselt ei ole pangal või krediidiasutusel õigust pärast

tegevuslitsentsi tühistamist teha uusi pangaoperatsioone. Seega ei võinud pank pärast

sundlikvideerimise väljakuulutamist ja panga tegevuslitsentsi lõppemist enam intresse arvestada.

EVPs § 40 lg 1 kohaselt on panga ja tema klientide suhetel lepinguline iseloom. Panga

sundlikvideerimine on kohustise lõppemise erijuhtum, kus kohustise täitmise võimatuse tagajärgi ei

reguleeri leping, vaid Eesti Panga õigusakt panga sundlikvideerimise kohta. Sundlikvideerimise

korrast pidi pank kinni pidama sõltumata lepingulistest kohustustest.

Peale selle peab kolleegium vajalikuks märkida, et panga ja tema klientide suhete lepingulisest

iseloomust tulenevalt saab intressimäära tõendada poolte kokkuleppega, aga selleks ei saa olla hageja

väited ja tunnistaja ütlused.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 4 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 1997. a otsus ja teha uus

otsus.

Jätta rahuldamata RAS-i Estimpeks hagi Tartu Kommertspanga vastu pankrotivõla

tunnustamiseks.

Tagastada pankrotihaldur Urmas Trossile 27. oktoobril 1997. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik