3-2-1-2-98 · Riigikohus

3-2-1-2-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. jaanuaril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, hageja

H. Kärsoni ja kostja esindaja vandeadvokaat M. Sikuti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

12. jaanuaril 1998. a

AS Järvere Karu kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

5. septembri 1997. a otsuse Heino Kärsoni hagis AS Järvere Karu vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt invaliidistus Heino Kärson 28. mail 1986. a tööülesannete

täitmisel saadud vigastuse tagajärjel, millega kaasnes eluaegne töövõime kaotus 20%. Tööõnnetuse

toimumises oli süüdi Võru Metsamajand, kes ei eitanud oma süüd ja maksis 1992. a märtsini hagejale

tervisekahjustuse eest hüvitist. Ringkonnakohtu otsusega rahuldati osaliselt kostja apellatsioonkaebus

ja tühistati osaliselt Võru Maakohtu 17. aprilli 1997. a otsus hageja kasuks väljamõistetud ühekordse

hüvitise ning igakuiselt väljamõistetud hüvitise suuruse osas. AS-lt Järvere Karu mõisteti välja

hüvitist perioodi eest 1992. a juuni kuni jaanuar 1997. a ühekordselt 7 717 krooni 20 senti ning

igakuuliselt alates 1. veebruarist 1997. a 241 krooni 65 senti. Samuti mõisteti kostjalt välja riigilõiv

985 krooni riigi tuludesse.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt likvideeriti Riigi Metsaameti 23. detsembri 1991. a käskkirja nr 75

ja Metsaameti ning Keskkonnaministeeriumi 20. veebruari 1992. a ühiskäskkirja nr 19/15 alusel

metsamajandid ning nende baasil moodustati metsamajandite õigusjärglastena riigiettevõtted -

metsamajandid, millised Vabariigi Valitsuse 20. mai 1993. a määrusega nr 151 anti

majandusministeeriumi valitsemisalasse ja lubati majandusministeeriumil reorganiseerida

õigusjärglusega riiklikeks aktsiaseltsideks. RAS Võru Metsamajand tunnistas 18. augusti 1994. a

kirjas Võru Maakohtule osaliselt hagi ning seega tunnistas end ka Võru Metsamajandi kohustuste

kandjaks. Metsaameti õiend tõendab, et Võru Metsamajandi likvideerimisel läks tema kohustus

hüvitada hagejale tervise kahjustamisega tekitatud kahju üle riigiettevõttele Võru Metsamajand. Võru

Metsamajandi 28. veebruari 1992. a käskkirjad nr 17-k ja nr 18-k on antud ettevõttesiseselt töösuhete

reguleerimisel ega tõenda vastupidist. Hageja 17. märtsil 1994. a esitatud hagi järgi oli kostjaks RAS

Võru Metsamajand. 3. oktoobri 1994. a erastamise ostu-müügilepinguga ostis AS Karu, kelle

õigusjärglaseks on AS Järvere Karu, 100% RAS-i Võru Metsamajand aktsiaid. Maakohus leidis, et

erastamise ostu-müügilepingu järgi läks AS-le Karu üle kohustus maksta hagejale tervisekahjustuse

hüvitist. Seoses RAS-i Võru Metsamajand erastamisega asendati kostja ja selleks sai AS Järvere

Karu.

TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb organisatsioon kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei

tekkinud tema süül. Kostja nimetatud asjaolu ei tõendanud. Sellest, et kraana lükkas liikuma tugev

tuul, ei tulene, et tööõnnetuse põhjustas vääramatu jõud. Ohutute töötingimuste korral pidanuks

olema võimalik peatada liikuv kraana ka elektrikatkestuse korral.

Kassatsioonkaebuses palus AS Järvere Karu Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaatori

väidetel põhjustas õnnetusjuhtumi looduse stiihia ja selles puudus tööandja süü. Kohus on

sellekohaseid tõendeid valesti hinnanud ja sellest tulenevalt kohaldanud vääralt TsK § 464 lg 1 ja

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p-i 1. Kohus on ebaõigesti hinnanud Riigi

Metsaameti õiendit. Võru Metsamajand likvideeriti ilma õigusjärgluseta, mida tõendavad tema

28. veebruari 1992. a käskkirjad 17-k ja 18-k. Kassaator on ostnud RAS-i Võru Metsamajand aktsiad,

kuid viimatinimetatud juriidilist isikut ei likvideeritud ega kustutatud Ettevõtteregistrist. Ei

aktsiaseltside Karu ega Järvere Karu põhikirjast nähtu nende õigusjärglus RAS-i Võru Metsamajand

suhtes. Kohtud on rikkunud TsKS § 318 lg 1 p 3, jättes protsessi kaasamata hageja elukohajärgse

sotsiaalkindlustuse organi.

Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks.

Kolleegiumi istungil jäid kassaatori esindaja ja hageja oma seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Tõendeid hinnates on ringkonnakohus tulnud õiguslikult põhjendatud järeldusele, et tervisekahjustuse

tekitamises hagejale 28. mail 1986. a oli süüdi Võru Metsamajand, kellel tulenevalt TsK §-st 464 lg 1

tekkis kohustus hüvitada hagejale tekitatud kahju. Kohtule esitatud tõendeid Võru Metsamajandi

likvideerimise kohta 1992. a on kohtud hinnanud ja ringkonnakohus on põhjendanud oma järeldust,

et Võru Metsamajandi likvideerimisel läks tema kohustus hüvitada hagejale tervisekahjustusega

tekitatud kahju üle Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 1992. a määruse nr 32 alusel moodustatud

riigiettevõtte "Eesti Riigimetsad" koosseisu kuuluvale iseseisvale ettevõttele Võru Metsamajand. See

järeldus on kooskõlas TsK § 473 lg 1 1992. a kehtinud redaktsiooniga. Muid tõendeid pole kohtule

esitatud. Kassatsioonkaebuses ei vaidlustata riigiettevõtte "Eesti Riigimetsad" koosseisu kuulunud

Võru Metsamajandi reorganiseerimist riiklikuks aktsiaseltsiks Võru Metsamajand.

Kassaator vaidlustas ringkonnakohtu otsust ka selles osas, et erastamise ostu-müügilepinguga ei

läinud talle üle kohustus hüvitada hagejale tervise kahjustamisega tekitatud kahju. See väide jääb

kassatsiooniastmes tähelepanuta. Tulenevalt TsKS §-st 301 lg 1 saab apellatsioonikohus kontrollida

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ainult apellatsioonkaebuse ja sellele

esitatud vastuväidete piires. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud maakohtu järeldust, et kohustus

hüvitada hagejale tervisekahjustamisega tekitatud kahju läks RAS-lt Võru Metsamajand üle AS-le

Karu. Seega on ringkonnakohtu otsus apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires

seaduslik ja põhjendatud ning puudub protsessuaalne alus kassaatori viimatinimetatud väite sisuliseks

analüüsiks.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. septembri 1997. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, J. Luik