3-1-1-14-98 · Riigikohus

3-1-1-14-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. jaanuaril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja Ü. R. õigeksmõistmises

süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Ü. R. anti kohtu alla süüdistatavana KrK § 139 lg 1 järgi selles, et tema 18. aprillil 1997. a Harju Maakonnas

Kõue vallas Rõõsal Paunküla Metskonna Rõõsa vahtkonna metsavahi kordoni, s.o tema enda elumaja

kõrvalhoone juurest, varastas salaja E. P. kuuluvad 13 tm männipalke, tekitades varalise kahju 10 000 kr.

Harju Maakohus mõistis 22. septembri 1997. a otsusega Ü. R.-i õigeks, põhjendades seda sellega, et on

vaieldav, kas kohtualune palkide mahamüümise ajal teadis ja sai aru, et tegemist on võõra varaga.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt, ei ole asjas kogutud ühtegi tõendit, mis lükkaksid ümber kohtualuse väited

selle kohta, et ta pidas palke endale toodud leiutasuks. Kohtuistungil seletas Ü. Rakk, et ta leidis U. N.

rahakoti koos dokumentidega ja tagastas need omanikule. Seetõttu pidas ta 13 tm palkide toomist oma

majapidamise juurde tasuks rahakoti ja dokumentide leidmise ja tagastamise eest ning arvas, et palgid on

temale kuuluv vara. Harju Maakohus järeldas, et kuna pole tõendatud kohtualuse soov müüa võõrast vara,

siis puudub tema tegevuses KrK § 139 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis ja ta tuleb õigeks mõista.

Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi suhtes kohus seisukohta ei võtnud.

Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu E. P., milles ta vaidlustas maakohtu

otsuse ja taotles otsuse muutmist selliselt, et temale kui kannatanule heastatakse tekitatud kahju.

Apellatsioonkaebuses väidab kannatanu, et Ü. R. teadis, et palgid olid võõras vara.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja 31. oktoobril 1997. a ja jättis Harju

Maakohtu otsuse Ü. R.-i suhtes muutmata. Kohtuistungi protokollist ja ringkonnakohtu otsusest nähtub, et

kuna apellant pole otseselt vaidlustanud kuriteo tõendatust, siis ringkonnakohus ei arutanud kriminaalasja Ü.

R.-i süü tõendatuse seisukohalt. Ringkonnakohus leidis, et Ü. R. on mõistetud õigeks kuriteo koosseisu

puudumise tõttu ja seetõttu ei kuulu kannatanu tsiviilhagi läbivaatamisele.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kannatanu E. P. kassatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada nii Tallinna

Ringkonnakohtu kui ka Harju Maakohtu otsused Ü. R.-i õigeksmõistmises. Kassatsioonkaebuses kannatanu

selgitab, et apellatsioonkaebuses palus ta sisuliselt tühistada ringkonnakohtul Harju Maakohtu õigeksmõistev

otsus. Tema kaebuses sisaldus taotlus langetada õiglane kohtuotsus, milles oleks tema, s.t kui kannatanu

huvid kaitstud. Kannatanu arvates taotles ta nii Ü. R.-i süüdimõistmist KrK § 139 lg 1 järgi kui ka kuriteost

tuleneva kahju heastamist. Kassaator leiab, et Harju Maakohtu järeldused ei vasta kriminaalasja faktilistele

asjaoludele. Kriminaalasja materjalidega on tema arvates tõendatud, et Ü. R. varastas palgid ja ta tuleb ka

selle eest süüdi mõista.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

mille kohaselt ei kuulu kannatanu kaebus rahuldamisele ja kohtulahendid tuleb jätta muutmata,

l e i d i s:

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 alusel on kannatanul esimese

astme kohtu otsuse peale õigus edasi kaevata. Seda kaebeõigust on kannatanu E. P. ka kasutanud, kuid tema

apellatsioonkaebuses pole konkreetselt ära näidatud, millises osas ta Harju Maakohtu otsust vaidlustab ning

milles seisnevad tema nõuete sisu ja taotlused. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on lähtunud

kriminaalasja arutamisel apellandi väitest, et teda ei huvita kuriteo tõendatus, vaid ta palub maakohtu otsust

parandada selliselt, et tal kui kannatanul tekiks õigus temale tekitatud kahju heastamiseks. Kannatanu

kaebust on ringkonnakohus käsitlenud üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas ja selles suhtes ka õigesti

märkinud, et isiku õigeksmõistmisel kuriteo koosseisu puudumise tõttu jäetakse KrMK § 269 lg 2 alusel

tsiviilhagi läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et sisuliselt vaidlustas kannatanu juba apellatsioonkaebuses

Ü. R.i õigeksmõistmise. Õigeksmõistmise aluseks on olnud maakohtu järeldus, et Ü. R. ei teadnud, et ta

müüs võõrast vara. Kannatanu on aga apellatsioonkaebuses väitnud, et õigeksmõistmise aluseks olnud väide

on vale. Kannatanu arvates sai kohtualune aru ja oli teadlik, et palgid ei olnud tema omad. Kohtualune müüs

võõrast vara.

Harju Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt. Ü. R.-i oma seletuses 29. aprillil 1997. a väitis, et E. P.

palgid tekkisid tema garaa"i kõrvale paar nädalat tagasi ja tema ei tea, mis neist palkidest sai (tl 9).

Süüdistatavana ülekuulamisel 12. juunil 1997. a tunnistab Ü. R. end täielikult süüdi KrK § 139 lg 1 järgi nii

palkide varguses kui ka mahamüümises ja andis ütlusi, et ta ei teadnud palkide tegelikku omanikku, kuid

arvas, et need palgid on temale toodud ja palus M. M. palkidele ostja leida. Ü. R. tunnistas, et sai aru, et

realiseeris võõrast vara ja käitus järelemõtlematult. Ta kahetses puhtsüdamlikult toimepandud vargust (tl 43).

Tunnistaja H. A. ütlustest nähtub, et tema teatas Ü. R.-ile palkide hoiuletoomisest. Tunnistaja kinnitab, et

palgid toodi Ü. R.-ile hoiule, mitte aga leiutasuks (tl 52).

Tunnistaja L. N. ütlustest nähtub, et mingit kokkulepet vaevatasu maksmiseks tema, samuti U. N. ja Ü. R.-i

vahel ei olnud. Ta väidab, et jutt sellest, nagu Ü. R.-ile olevat toodud rahakoti ja dokumentide eest leiutasuks

13 tm palke, on absurdne. Kuna männipalkide tihumeeter maksab 600 kr, siis sellist vaevatasu ei maksaks

dokumentide tagasisaamise eest keegi (tl 54).

U. Nokkuri ja Ü. R.i vastastamisprotokollist nähtub, et U. N. sai oma rahakoti ja dokumendid kätte Ü. R.i

elamust. Ü. R. ostis leitud raha ees alkoholi ja oli tugevas alkoholijoobes ning praktiliselt kontaktivõimetu.

Laual leiduvad allesjäänud rahatähed jättis U. N. ka Ü. R.-ile. Mingist leiutasust juttu ei olnud, sest U. N.

arvates jäi vaevatasuks allesjäänud raha. Ka Ü. R. kinnitab, et mingist leiutasust temal U. N. juttu ei olnud,

samuti ei lubanud U. N. temale palke tuua (tl 55-56).

Harju Maakohus on Ü. R.-i vastuolulistele ütlustele tuginedes ja teda õigeks mõistes, rikkunud KrMK §-s 50

sätestatud nõuet,mille kohaselt peab kohus juhindudes seadusest ja kõiki tõendeid nende kogumis hinnates,

vaatama kriminaalasja läbi ning hindama kõiki asjaolusid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt,.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ainult kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks.

Käsitletavas kriminaalasjas on Harju Maakohus jätnud üldse hindamata tunnistajate U. N. ja L. N. ütlused,

samuti on vajaliku tähelepanuta jäänud tunnistaja H. A. ütlused. Kohus on pidanud võimalikuks arutada ja

otsustada kriminaalasja ilma eelpoolnimetatud tunnistajate osavõtuta. Samuti on Harju Maakohus eiranud

KrMK § 274 p-s 4 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kohus kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas ära

näitama, millistel kaalutlustel kohus loeb mitteusaldusväärseteks tõendid, millel põhines süüdistus.

Kuna kriminaalasja ühekülgne arutamine ja tõendite valikuline hindamine on kriminaalmenetluse seaduse

oluline rikkumine ning põhjustanud Harju Maakohtu järelduste mittevastavuse faktilistele asjaoludele, siis

juhindudes KrMK §-st 50; AKKS § 39 lg-st 4; § 63 p-st 2; § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a ja Harju

Maakohtu 22. septembri 1997. a otsused Ü. R.-i õigeksmõistmises.

2. Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Harju Maakohtule.

3. Kannatanu E. P. kassatsioonkaebus rahuldada, kassatsioonkautsjon tagastada.

Otsus jõustub 20. jaanuaril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe