3-1-1-12-98 · Riigikohus

3-1-1-12-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. jaanuaril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. S. süüdistuses

KrK § 141 lg 2 p 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti A. S. kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

selles, et ta 1. veebruaril 1996. a kella 22.00 ajal Tartu maakonnas X vallas Y mnt neljandal kilomeetril, olles

joobnud olekus ning sõites koos R. O. viimasele kuuluval mopeedil, haaras R. O. selja tagant kõrist kinni

ning surus talle kaela alumisse kolmandikku terariista. Selle tagajärjel mõlemad kukkusid mopeedilt maha

ning R. O. põgenes. A. S. ajas mopeediga kannatanut taga ning pärast tema varjumist sõitis mopeediga

minema. A. S. tekitas kannatanule kerge kehavigastuse ning varalise kahju 3500 krooni.

Tartu Maakohtu 23. juuli 1997. a otsusega mõisteti A. S. KrK § 141 lg 2 p 3 järgi õigeks tema süü

tõendamatuse tõttu.

Esitatud apellatsioonprotestis palus Tartu abiprokurör Alar Häidberg maakohtu õigeksmõistva otsuse

tühistada, selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1997. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 23. juuli

1997. a otsus täielikult selles toodud järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele.

A. S. mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. KrK § 41

alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks

karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotestis toodud seisukohaga, et maakohus on hinnanud tõendeid

valikuliselt, jättes motiveerimata kannatanu ütluste mittetõepäraseks lugemise ning jättes tõenditena alusetult

kõrvale daktüloskoopiaekspertiisi akti nr 15 ja trassoloogiaekspertiisi akti nr 36. Veel leidis ringkonnakohus,

et maakohus on lähtunud A. S.-i õigeksmõistmisel tunnistaja J. L. vastuolulistest ütlustest ning pannud

põhjendamatult kahtluse alla tunnistajate A. K. ja A. K. ütlused kriminaalasja tehiolude kohta. Hinnates

tõendeid kogumis, tuli ringkonnakohus järeldusele, et A. S. tuleb talle süüksarvatud kuriteos süüdi tunnistada

ning sellest tulenevalt ka karistada.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1997. a otuse peale esitasid kassatsioonkaebused

süüdimõistetu A. S. ning tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel.

A. S. eitab täielikult talle süüksarvatud kuriteo toimepanemist ning palub end õigeks mõista. Kaitsja

kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada motiivide puudumise tõttu, kohtu järelduste

mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator on

seisukohal, et ringkonnakohus on teinud süüdimõistva kohtuotsuse jättes kõrvaldamata kriminaalasjas

esinevad vastuolud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes

taotles jätta ringkonnakohtu kohtuotsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata,

l e i d i s :

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt, et tehes kohtuotsuse AKKS § 32 lg 3 alusel, peab

apellatsioonikohus eriti hoolikalt suhtuma tõendite kontrollimisse ning hindamisse. Asudes esimese astme

kohtust erinevale hinnangule tõendamisesemesse kuuluvate faktiliste asjaolude vaagimisel tuleb

ringkonnakohtul kohtuotsuses täpselt näidata, milles seisnes esimese astme kohtu ebaõige hinnang ja milline

on tegelikkusele vastav tõendite hinnang. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikel juhtudel esimese astme

kohtus uuritud tõendid üle kontrollima.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1997.a kohtuotsus rajaneb osaliselt oletustel. See

väljendub eriti tunnistaja J. L. ütluste kõrvalejätmisel. Alibit kinnitavaid tõendiallikaid tuleb erilise hoolega

analüüsida, vajadusel kordusülekuulamisel ringkonnakohtus.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole käesolevas kriminaalasjas täpselt järginud KrMK § 50 nõudeid

tõendite hindamisel, kuna tõendeid pole analüüsitud süsteemselt. See on viinud ka kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamiseni, kuna kohtuotsusest pole võimalik välja lugeda, millist KrK § 141 toodud kuriteokoosseisu

elementi üks või teine tõend kinnitab, järelikult pole võimalik teha ka ühest järeldust selle kohta, milline on

kohtualusele eeluurimisel inkrimineeritud teo õiguslik kvalifikatsioon.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1997.a kohtuotsus A. S.-i suhtes ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebused

rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 20. jaanuaril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Rätsep

Liikmed: Jüri Ilvest, Peeter Vaher