3-1-1-1-98 · Riigikohus

3-1-1-1-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. jaanuaril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni koras läbi kriminaalasja

T. L. süüdistuses KrK § 105 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli T. L. antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 16. juunil 1995. a

kella 9 paiku miinilaeva "S." manööverohvitserina veendumata toimingu ohutuses, lülitas sisse radari, mille

pöörlev antenn tabas mastis töötanud ajateenijat madrus-motoristi D. Z.-it, kes löögi tagajärjel kukkus 10,5

m kõrguselt mastilt ja saadud vigastuste tõttu suri samal päeval kell 10.35 haiglas.

KrK § 105 järgi esitatud süüdistuses mõisteti ta Tallinna Linnakohtu 15. mai 1997. a otsusega õigeks. Sama

kohtuotsusega mõisteti õigeks ka miinilaeva "S." komandörina töötanud E. H., kes oli antud kohtu alla

süüdistatuna KrK § 256 järgi.

Kohtualuse T. L.-i õigeksmõistmist motiveeris linnakohus sellega, et T. L. ei teadnud D. Z. töötamisest

mastis, kuna tööd juhatanud vanemmehhaanik T. A. ei informeerinud sellest T. L.-it ning ei olnud

paigaldatud radari sisselülitamist keelavat hoiatussilti. T. L. isiklikult ei näinud ega saanud näha mastis

töötanud madrust. Merepraktika kohaselt pidanuks radari sisselülitamist keelava hoiatuse edastama töid

juhtinud laevaohvitser.

E. H. õigeksmõistmise aluseks oli nende laevajuhtimiseeskirjade puudumine, mille olemasolu

kriminaalseadus eeldab.

Õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustasid apellatsioonikorras kannatanud Nikolai Zolotuhhin ja Leonora

Zolotuhhina, kes taotlesid mõlema kohtualuse süüditunnistamist. Apellandid leidsid, et laeva komandör

E. Haavik, manöövriohvitser T. L. ja vanemmehhaanik T. Arumäe eirasid seadustes ja määrustikes sätestatud

ohutusnõudeid ning peavad kandma vastutust õnnetusjuhtumi eest.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a otsuses asuti seisukohale, et Tallinna

Linnakohtu järeldus E. Haaviku käitumises kuriteokoosseisu puudumise kohta on kooskõlas asjas kogutud ja

kontrollitud tõenditega. Kohus konstateeris, et olukorras, kus isegi Eesti Mereväe määrustik kehtestati

hiljem, kui oli toimunud traagiline sündmus - alates 7. juulist 1995, valitses Eesti Mereväe laevadel

tööülesannete ja ohutustehnika eeskirjade korraldamatus, mida ei ole võimalik süüks arvata sõjalaeva

komandörile.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud Tallinna Linnakohtu järeldusega, et T. L. ei pidanud ette

nägema ega võinud ette näha radari töösselülitamisel mastis kellegi töötamise võimalust, sest D. Zolotuhhini

töötamisest ei teavitanud teda T. A. ja radari lülitamist keelavat hoiatussilti ei olnud välja pandud.

Kohtukolleegium tuletas T. L.-i enda ütluste toel, et tema täitis 16. juunil 1995. a radarite teenindamise

ülesandeid ja et ta oli teadlik, et enne radari töösselülitamist oli tal kohustus kontrollida, kas radariantenni

tööpiirkonnas ei ole antenni liikumiseks takistusi. Kolleegium järeldas just T. L.-i enda korduvatest ütlustest,

et laeval valitses 16. juuni 1995. a hommikul selline situatsioon, mis tingis vajaduse eriliseks tähelepanuks ja

valvsuseks radari lülitamisel. Laeva väljasõiduks ettevalmistamisel oli vaja teha õnnetusjuhtumiga seotuks

osutunud töid, milles T. L. oli teadlik. T. L. pidaski seetõttu vajalikuks kontrollida radariantenni töötsooni, ta

tegi seda pealiskaudselt enne väikese antenni lülitamist, kuid jättis selle tegemata suure radari

töösselülitamise eel. Sellest tema hooletusest õnnetus tekkiski.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seda järeldust kinnitab tõendite analüüs, millest tuleneb, et

D. Zolotuhhini surma põhjustas T. L.-i ettevaatamatu käitumine. Kontrollimata suure radari antenni

tööpiirkonda vahetult enne radari töösselülitamist ei näinud ta küll ette, et tema tegu võib põhjustada

tagajärje, mille saabumisega loetakse kriminaalseaduse järgi tegu lõpule viiduks, kuid ta võis ja pidi ette

nägema radari kontrollimatu lülitamise võimalikke tagajärgi. Seega on apellatsioonikohus olnud seisukohal,

et T. L. on ettevaatamatuse tõttu hooletuse vormis põhjustanud D. Z. surma ja pannud toime KrK § 105 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

T. L.-i positiivseid isikuomadusi ja teo toimepanekut soodustanud asjaolusid arvestades on Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium mõistnud talle karistuseks KrK § 105 järgi kaks aastat

vabadusekaotust, kuid vabastanud ta KrK § 47 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest 2-aastase

katseajaga.

Apellatsioonikohtu seisukohad on piiramatu kassatsiooni õigust kasutades vaidlustanud T. L.-i kaitsja

advokaat Maire Arm. Oma kassatsioonkaebuses ta rõhutab, et ringkonnakohus on ebapiisavalt põhistanud

õigeksmõistva kohtuotsuse kummutamisel käsitletud seisukohti. Kassaatori arvates on tõendite pinnalise

hindamise tõttu säilunud kummutamata vastuolud. T. L.-i kohustused on tuletatud meelevaldselt, nende

täitmise võimalused on vaieldavad. Laeva ehitust ja kehtinud ohutustehnika põhimõtteid arvestades oli T. L.-

il raske kanda vastutust tekkinud tagajärje eest ja õigeksmõistvas kohtuotsuses oli see piisavalt tõendatud.

Ohutustehnika eeskirjad olid laevas nõuetekohaselt kehtestamata, kuid neist praktikas juhinduti, oma

võimaluste piires täitis neid ka T. L. Kohustused jättis aga täitmata juhtiv laevaohvitser T. A., kelle

tegevusetusel oli oluline tähendus.

Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a otsuse tühistamist ja

T. L-i õigeksmõistmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

arvamuse, milles ta ei toetanud kassatsioonkaebust,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a otsuses on analüüsitud kriminaalasjas

kogutud tõendeid ja kohus on neid hinnanud vastavalt KrMK § 50 lg-le 1 kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. Ringkonnakohus on rõhutatult põhjalikumalt käsitlenud tõendite hindamise neid aspekte, kus

seisukohad võrreldes linnakohtu otsusega lahknevad. T. L.-i kriminaalõigusliku süü olemus on tõenditele

tuginedes avatud. T. L.-i ettevaatamatuses seisnev süü tuleneb muuhulgas ka ta enda selgitustest ning on

põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu otsuses kriminaalmenetluse seaduse olulisi

rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust faktilistele asjaoludele ega

kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a otsus T. L.-i süüdistuses KrK § 105

järgi jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu kaitsja advokaat Maire Armi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 6. jaanuaril 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep