3-1-1-132-97 · Riigikohus

3-1-1-132-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. detsembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

U. P. ja L. S. süüdistuses KrK § 1243 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu U. P. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

U. P. ja L. S. olid kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 1243 lg 2 järgi selles, et nad 10. jaanuaril 1997. a

Võrumaal X vallas võtsid ebaseaduslikult vabaduse I. V. Vabaduse võtmine oli ajendatud sellest, et

9. jaanuaril 1997. a oli J. M. kasutanud vägivalda U. P. poja J. P. suhtes, kusjuures J. M. oli kaasas ka I. V.

Võru Maakohtu 4. augusti 1997. a otsusega mõisteti U. P. ja L. S. süüdistuses KrK § 124 3 lg 2 järgi kuriteo

koosseisu puudumise tõttu õigeks. Kohus leidis, et U. P. ja L. S. tegevuses esinevad KrK § 1243 lg-s 2

ettenähtud kuriteo tunnused. Samas luges kohus tõendatuks, et U. P. ja L. S. oli alust pidada I. V.

kurjategijaks ja neil oli seetõttu ka õigus kurjategija kinnipidamiseks. Kooskõlas KrK §-s 131 sätestatuga

märgitakse kohtuotsuses, et tegevus, millel on küll kuriteo tunnused, kuid mis on suunatud kurjategija

kinnipidamisele, ei ole kuritegu.

Võru Maakohtu 4. augusti 1997. a otsuse vaidlustas apellatsioonprotestiga Võru prokurör Feliks Luiksaar,

kes taotles U. P. ja L. S. süüditunnistamist KrK § 1243 lg 2 järgi. Apellatsioonikohtu istungil toetas

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee esitatud protesti osaliselt, taotledes kohtualuste süüditunnistamist KrK

§ 113 järgi.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a otsusega jäeti Võru Maakohtu 4. augusti

1997. a otsus muutmata.

Riigiprokuratuuri prokuröri Toivo Vee kassatsioonprotestis taotletakse Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

ringkonnakohtule. Kassatsioonprotestis põhjendatakse kõigepealt apellatsioonprotesti vaid osalist toetamist

ringkonnakohtu istungil ja rõhutatakse, et kuna süüdistus KrK § 113 järgi on kergem kui süüdistus KrK

§ 1243 lg 2 järgi, siis oli süüdistuse muutmise taotlus prokuröri poolt igati õigustatud. Kassaator ei nõustu

sellega, et ringkonnakohtu otsuses ei ole üldse käsitletud apellatsioonprotesti muudetud alust. Samuti leiab

kassaator, et tulenevalt KrMK § 215 lg-st 4 oli ringkonnakohtul käsitletava kriminaalasja menetlemisel

kohustus kohaldada kohtualuste suhtes KrK 113 sätteid.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust, rõhutades, et

kuigi U. P. ja L. S. käitumine oli kvalifitseeritav kurjategija kinnipidamisena KrK § 131 mõttes, puudus neil

kurjategija kinnipidamisel vajadus I. V. peksmiseks. U. P. rõhutas oma seletuses, et eikasutanud kurjategija

kinnipidamiseks liigset vägivalda ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletus,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu

tühistamisele. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsusega on tunnistatud tõendatuks, et U. P. ja L. S. oli

alust pidada I. V. kurjategijaks ja neil oli seetõttu ka õigus kurjategija kinnipidamiseks. Seda U. P. ja L. S.

õigust ei ole vaidlustanud prokurör kassatsioonprotestis ega ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil.

Ekslik on kassaatori seisukoht, et U. P. ja L. S. käitumise kvalifitseerimine kurjategija kinnipidamiseks

välistab kriminaalvastutuse üksnes KrK § 1243 lg 2 järgi, võimaldab aga nende süüditunnistamist KrK § 113

järgi. Tunnistades U. P. ja L. S. käitumise kurjategija kinnipidamiseks, kuid pidades sellele vaatamata

õigeks nende süüditunnistamist, on prokurör sisuliselt seisukohal, et U. P. ja L. S. tuleks võtta

kriminaalvastutusele kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest. Sellega seoses peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et kooskõlas Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 1996. a otsusega

T. E. süüdistusasjas ei ole kriminaalkoodeksis sätestatud kuriteokoosseisu, mis näeks ette

kriminaalvastutuse kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a otsus U. P. ja L. S. õigeksmõistmises

jätta muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 23. detsembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe