3-2-1-138-97 · Riigikohus

3-2-1-138-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. detsembril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, kostja

O. Pavlovi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. detsembril 1997. a

Larissa Karamõeva kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 1997. a

otsuse Larissa Karamõeva hagis Oleg Pavlovi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks

tunnistamiseks.

Larissa Karamõeva taotles Oleg Pavloviga 31. jaanuaril 1995. a sõlmitud ehitise ostu-müügilepingu

kehtetuks tunnistamist põhjusel, et tema ei kirjutanud lepingule alla. Tartu Linnakohus jättis hagi

11. augusti 1997. a otsusega rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus vaatas asja läbi üksnes L. Karamõeva kaebuse põhjal ja jättis 25. septembri

1997. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Kohtuotsuse

motiivide kohaselt nähtub 31. jaanuaril 1995. a sõlmitud ostu-müügilepingust, et lepingu notariaalsel

tõestamisel kontrollis notar poolte isikusamasust, nende teo- ja otsusevõimet ning leidis, et lepingu

tekst vastab poolte vabale tahtele. Ringkonnakohus leidis, et apellandi väited, et ta ei avaldanud tahet

võõrandamistehingu tegemiseks, on paljasõnalised. Väide, et notariaalselttõestatud lepingule ei

kirjutanud alla tema, on ümber lükatud ekspertiisiaktiga ning seega on alusetu ka L. Karamõeva

väide, et võõrandamistehingu sõlmis isik, kellel puudusid selleks volitused.

Kassatsioonkaebuses taotles L. Karamõeva Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 1997. a otsuse

tühistamist ja asja ringkonnakohtus uuesti läbivaatamist. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt kuulub

apellatsioonikohtu otsus tühistamisele olulise protsessiõigusnormide rikkumise tõttu.

Kassatsioonkaebuses märgitakse, et ringkonnakohtu poolt asja lahendamisel kirjalikus menetluses

üksnes kaebuse põhjal rikuti oluliselt hageja põhiseadusega ning rahvusvahelise konventsiooniga

tagatud õigusi ja viidatakse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 6 p 1, mille

kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle

otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele.

Vastustaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

toetas seda seisukohta ka kolleegiumi istungil.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 2 alusel protsessiõiguse normi väära

kohaldamise tõttu.

Riigikogu ratifitseeris 13. märtsi 1996. a seadusega inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni. Ratifitseerimise seaduse §-is 1 märgitakse: "Vastavalt konventsiooni artiklile 64

deklareerib Eesti Vabariik, et ta ei saa, kuni vastavate muudatuste tegemist tsiviilkohtupidamise

seadustikus, tagada ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, konventsiooniartiklis 6

ettenähtud õigust avalikule asja arutamisele apellatsioonikohtus (ringkonnakohtus), kuna

tsiviilkohtupidamise seadustiku §-des 292 ja 298 ettenähtud juhtudel võib asja lahendada kirjalikus

menetluses."

Seaduse kuulutas Vabariigi President välja 22. märtsil 1996. a ja see avaldati 1. aprillil 1996. a Riigi

Teatajas II nr 11/12 art 34. Seega jõustus seadus 11. aprillil 1996. a ja ajaks, millal ringkonnakohus

asja arutas TsKS § 292 kohaselt ilma sellest pooltele teatamata oli üks aasta seaduse jõustumisest

möödunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on TsKS § 298 tõlgendamisel selle põhiseaduse §-le 24

vastavuse aspektist asunud seisukohale, et põhiseaduse § 24 rikkumisega ei ole tegemist, kui ei

vaidlustata asja tõenduslikku külge vaid üksnes õiguslikku külge - 24. oktoobri 1996. a otsus nr 32-1-

117-96. Samal seisukohal on kolleegium ka TsKS § 292 rakendamise osas. Kuigi Riigikogu ei ole

teinud tsiviilkohtupidamise seadustikus vajalikuks peetud muudatusi, tuleb eelmärgitud

konventsiooni Eestis kohaldada, sest see on kooskõlas põhiseaduse §-ga 24. Inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p 1 kohaselt on suuline asja arutamine vajalik kui

apellatsioonkaebus puudutab asja faktilist külge.

Arvestades seda, et asja lahendamisel on kohus hinnanud esimese astme kohtu lahendi tõenduslikku

külge, tuleb kohtuotsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule kohtuistungil läbivaatamiseks ning

sellest teatada protsessiosalistele.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. septembri 1997. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Larissa Karamõevale 30. oktoobril 1997. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik