3-2-1-134-97 · Riigikohus

3-2-1-134-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. detsembril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, AS-i

Hansapank esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse ja Õ. Kivimäe ning tema esindaja vandeadvokaat

M. Mängeli osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. detsembril 1997. a

AS Hansapank kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni

1997. a otsuse Õie Kivimäe hagis AS Hansapank vastu tähtajalise hoiuse lepingu täitmiseks.

Hansapank ja Õie Kivimägi sõlmisid 20. veebruaril 1995. a tähtajalise hoiuse lepingu nr 221215776,

mille kohaselt Õ. Kivimägi kandis 20. veebruaril 1995. a hoiukontole 210 00 krooni tähtajaga

20. juuli 1995. a. Sama lepingu p 10 kohaselt oli lepingu ühepoolne lõpetamine keelatud ning

lepingut võis ennetähtaegselt lõpetada vaid poolte kokkuleppel.

Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja lepingu tingimusi ja tühjendas üheaegselt kogu kostja konto,

kasseerides ka katkestamistasu summas 1417,50 krooni. Toimingu aluseks oli poolte vaheline

käendusleping nr 95-134 KÄ, millega hageja vastutas 29. märtsi 1993. a laenulepingust nr 24-134-11

tulenevate AS Tooro kohustuste täitmise eest.

Hageja leidis, et tähtajalise hoiuse leping ja käendusleping on erineva sisuga lepingud ning kostjal

puudus seaduslik alus tasaarvestuse tegemiseks.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustis täita nõuetekohasel viisil

ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingu sätetele. Hageja ei ole andnud kostjale

oma tähtajalise hoiukonto käsutamise nõusolekut. Ei käendus- ega tähtajalise hoiuse lepingu

tingimusi pooled muutnud ei ole. Seega on kostja tegutsenud omavoliliselt ja vastuolus lepingu

tingimustega. Tegemist ei ole samaliigiliste vastunõuetega, seega ei saa rakendada TsK § 234 sätteid.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Hansapank ei

saa kohaldada tasaarvestust. Laenuleping on sõlmitud AS-i Hansapank ja AS Tooro vahel. Seega ei

ole Õ. Kivimägi lepingu pooleks. Tähtajalise hoiuse leping on aga sõlmitud AS-i Hansapank ja

Õ. Kivimägi vahel. Põhjendatud on linnakohtu poolt intresside väljamõistmine, kuna faktiliselt oli

Õ. Kivimägi raha panga kasutuses ka pärast tähtaja lõppu.

Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse. Kaebuse motiivide

kohaselt on Tallinna Ringkonnakohus rikkunud asja lahendamisel kirjalikus menetluses Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 p 1 kehtestatud asja avaliku

arutamise nõuet. Apellatsioonikohus ei teatanud protsessi kaasatud kolmandatele isikutele

apellatsioonkaebuse esitamisest. Apellatsioonikohus ei põhjenda otsuses, miks pooltevahelises

õigussuhtes ei saa kohaldada AS Hansapank poolt viidatud TsK §-i 234 lg 1, mis sätestab

tasaarvestuse kui ühe kohustise lõppemise viisi. Ringkonnakohus ei põhjenda, millise seaduse alusel

peab Hansapank maksma hagejale 7,3% intressi pärast lepingutähtaja lõppemist. Väär on

ringkonnakohtu väide, et linnakohtu otsus on piisavalt motiveeritud. Linnakohus ei ole otsuses

märkinud, miks on sularahata arvelduste eeskirjade p 46 või täitemenetluse seadustik ainuvõimalikud

hoiukontolt raha mahakandmise alused.

Vastustaja palub jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegiumi istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus ei ole rikkunud EIÕK art 6 p-is 1 ega põhiseaduse §-is 24 sätestatut lahendades

asja TsKS § 298 p 2 kohaselt kirjalikus menetluses, sest apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud asja

tõenduslikku külge vaid üksnes materiaalõiguse normide kohaldamist. Samasugusele seisukohale

põhiseaduse tõlgendamisel asus Riigikohtu tsiviilkolleegium ka 24. oktoobri 1996. a lahendis 3-2-1-

117-96.

Tallinna Linnakohus ei teatanud kolmandale isikule - AS-le Tooro - saabunud apellatsioonkaebusest,

millega rikkus TsKS § 286 lg 2 p 1 nõudeid. Seda viga ei parandanud teatamise osas ka

ringkonnakohus. Nimetatud seaduserikkumisega ei pea kaasnema kohtuotsuse tühistamine TsKS

§ 318 alusel, sest kohus ei teinud otsust AS Tooro kohta. AS Toorole kaebuse saatmata jätmine võis

rikkuda hageja huvisid, kuid tema selle rikkumise peale ei ole kaebust esitanud.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist on eriliigiliste nõuetega. Hansapanga nõue hageja kui

AS Tooro käendaja vastu oli rahaline ja tulenes 10. veebruaril 1995. a Hansapangaga sõlmitud

käenduslepingust, millega hageja võttis endale solidaarse kohustuse vastutada Hansapanga ees koos

AS-ga Tooro viimase võetud laenu eest. Seega oli tegemist samaliigiliste vastunõuetega. AS Tooro

võla tasumise tähtpäev saabus 30. mail 1995. a. Nagu selgub Hansapanga 6. juuni 1995. a kirjast

hagejale, teatas Hansapank tasaarvestusest käendaja hoiuse arvel ja lõpetas AS-ga Tooro

laenulepingu, sest viimane ei tasunud laenu.

Kohustise lõpetamine tasaarvestusega on TsK § 234 alusel võimalik siis, kui mõlemad nõuded on

sissenõutavad, mis tähendab, et mõlema nõude tähtpäev peab olema saabunud. Tasaarvestus ei olnud

TsK § 234 järgi üldse kohaldatav, kuna Hansapanga sõlmitud tähtajalise hoiuse leping hagejaga, mille

tähtpäev ei olnud 5. juunil 1995. a kui Hansapank katkestas hagejaga lepingu, veel saabunud.

Hansapanga tegevus, mida Hansapank ise pidas tasaarvestuseks, oli tegelikult sissenõude pööramine

kliendi krediidiasutuses hoitavale varale. AÕS § 30 lg 1 kohaselt oli hageja varaks ka tema õigus

saada tähtajalise hoiuse lepingu tähtpäeva saabumisel tagasi hoiustatud raha. Krediidiasutuste seaduse

§ 47 lg 3 järgi võib sissenõuet krediidiasutuses hoitavale kliendi varale pöörata ainult seaduses

ettenähtud korras. Hansapank inkasseeris 5. juuni 1995. a maksekorraldusega hageja kontolt 212 605

krooni 60 senti, katkestades ühepoolselt tähtajalise hoiuse lepingu, ja kandis selle raha oma arvele.

Eeltooduga pööras Hansapank sissenõude hageja krediidiasutuses hoitavale varale, järgimata

22. veebruari 1995. a redaktsioonis kehtinud täitemenetluse seadustiku §-des 1 lg 1; 23 ja 64

sätestatud korda.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohus on ilma seaduslikku alust näitamata ka lepinguvälise aja

eest välja mõistnud hagejale intressid 7, 3%-se määraga aastas. Seda on ringkonnakohus põhjendanud

vaid sellega, et faktiliselt oli hageja raha panga kasutuses ka pärast lepingutähtaja lõppu. Intress 7,3%

aastas ka lepinguvälise aja eest ei ole kooskõlas pooltevahelise lepingu ega TsK §-ga 231. Puudub

kohtu õiguslik hinnang hageja intressinõudmistele lepingutähtaja välise aja eest. Selles osas ei ole

ringkonnakohtu otsus õige. Kuna ei linna- ega ringkonnakohtu otsuses ei ole arvestust, mille kohaselt

on väljamõistetud summa saadud, ei ole võimalik arvestuste õigsust kontrollida ja kohtuotsus tuleb

tühistada täies ulatuses ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 1997. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada AS-le Hansapank 21. juulil 1997. a tasutud kautsjon 2 463 (kaks tuhat nelisada

kuuskümmend kolm) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa