3-1-3-32-97 · Riigikohus

3-1-3-32-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. detsembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise

korras läbi kriminaalasja

Heikki Kärmi süüdistuses KrK § 207 lg 1 ja 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu H. Kärm, tema kaitsja vandeadvokaat

Nigul Saar ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tallinna Linnakohtu 2. mai 1997. a otsusega tunnistati H. Kärm süüdi KrK § 207 lg 1 ja 2 järgi selles,

et ta pärast Eesti Kodukaitse likvideerimist - alates 11. aprillist 1996. a ilma relvaluba omamata

hoidis oma kodus püstolit TT ja 25. detsembril 1996. a kella 18.50 - 19.15 vahel, joobnud olekus,

kandis seda relva selja taga püksivärvli vahel Tallinnas Vabaduse väljak 6 asuvas Wiiralti kohvikus.

H. Kärmi karistati rahatrahviga 100 päevamäära - s. o 2200 krooni ulatuses.

Tallinna prokuröri asetäitja Märt Tominga apellatsioonprotesti alusel tühistati Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. augusti 1997. a otsusega see kohtulahend mõistetud

karistuse osas ja H. Kärmile mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Sellele karistusele liideti

KrK § 41 alusel varemmõistetud kandmata karistus osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti üks

aasta ja seitse kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. augusti 1997. a otsuse peale esitas H. Kärmi

kaitsja vandeadvokaat Nigul Saar nii kassatsioonkaebuse kui ka avalduse kohtuvigade

parandamiseks. Seejuures on kassatsioonkaebuse koostamise päevaks märgitud 16. september 1997.

a ja kohtuvigade parandamise avalduse koostamise päevaks 17. september 1997. a.

Kassatsioonkaebus ja kohtuvigade parandamise avaldus on omavahel lahutamatult seotud sel teel, et

kassatsioonkaebuse lisana on nimetatud kohtuvigade parandamise avaldust ja avalduse lisana

kassatsioonkaebust. Nii kassatsioonkaebuses kui ka kohtuvigade parandamise avalduses taotletakse

mõlema kohtukaebuse samaaegset läbivaatamist.

Samaaegselt ja kokkuliidetult kahe kohtukaebuse esitamist on vandeadvokaat N. Saar põhjendanud

järgmiselt. Kõigepealt on ta kassatsioonkaebuses väitnud, et kuna ringkonnakohtu otsusega on tema

kaitsealuse olukorda halvendatud, siis esitab ta kassatsioonkaebuse AKKS § 40 alusel piiramatu

kassatsiooni õigust kasutades üksnes ringkonnakohtu poolt karistuste liitmist puutuvalt. Kuna aga

kassaator soovib samaaegselt vaidlustada ka oma kaitsealuse süüditunnistamise KrK § 207 lg 1 ja 2

järgi, siis peabki ta vajalikuks esitada samaaegselt ka avalduse kohtuvigade parandamiseks.

Riigikohtu loakogu, pidades võimatuks erinevate kohtukaebuste samaaegset menetlemist, andis

kõigepealt menetlusloa kassatsioonkaebusele.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 1997. a otsusega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 20. augusti 1997. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei ole asja arutamisel rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud

valesti kriminaalseadust ning on põhjendatult ja õigesti parandanud esimese astme kohtu vea

karistuse liigi osas.

Pärast käsitletava kriminaalasja läbivaatamist kassatsiooni korras otsustas Riigikohtu loakogu anda

menetlusloa ka kohtuvigade parandamise avaldusele.

Kuna kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelise koosseisu poolt

21. oktoobril 1997. a tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse kohaldamisel, siis kooskõlas

AKKS § 58 lg-s 1 sätestatuga, määrati kriminaalasi läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kogu koosseisule.

Kohtuvigade parandamise avalduses vaidlustatakse nii H. Kärmi süüditunnistamine KrK § 207 lg 1 ja

2 järgi kui ka H. Kärmile karistuse mõistmisel KrK § 41 sätete kohaldamine.

Avaldaja leiab, et esimese astme kohus on oma süüdimõistvas otsuses jätnud piiritlemata H. Kärmi

poolt relva ebaseadusliku hoidmise aja, piirdudes vaid relva ebaseadusliku kandmise aja

määratlemisega. Samuti loeb avaldaja küsitavaks, kas H. Kärm on ikka hoidnud relva ebaseaduslikult

KrK § 207 lg 1 mõttes. Avaldaja rõhutab, et H. Kärmi poolt relva hoidmise ja ka kandmise

õiguslikuks aluseks oli tema liikmelisus organisatsioonis Eesti Kodukaitse, mille tegevuse lõpetamist

reguleerib Vabariigi Valitsuse 15. märtsi 1996. a määrus nr 82. Avaldaja väite kohaselt on nimetatud

organisatsioon siiani seaduses ettenähtud korras likvideerimata ning seoses sellega pole saabunud

hetk, millest algas H. Kärmi väidetav vältav kuritegu. Avaldaja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 20. augusti 1997. a ja Tallinna Linnakohtu 2. mai 1997. a otsuste tühistamist ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

Riigikohtu istungil esitatud seletustes jäid nii H. Kärm kui ka tema kaitsja avalduses esitatud

seisukohtadele, prokurör taotles avalduse rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 7. juunil 1994. a M.B. süüdistusasjas tehtud otsuses

märgituga on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis seisukohal, et puudub seaduslik alus

käsitletava kohtuvigade parandamise avalduse menetlemiseks. Kriminaalasi on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 1997. a otsusega juba kassatsiooni korras lahendatud ja vastavalt

AKKS § 65 lg-le 5 ei kuulu Riigikohtu otsus enam edasikaebamisele.

AKKS § 777 lg-s 1 on sätestatud, et Riigikohtule võib esitada avalduse kohtuvigade parandamiseks

ühe aasta jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Selles seadusesättes ei sisaldu vastust

küsimusele, kas kohtuvigade parandamist on võimalik taotleda piiranguteta kõigis kohtulahendites ja

sealhulgas ka kassatsioonimenetluse tulemina tehtud kohtuotsuses. Tulenevalt Põhiseaduse § 149 lg-s

3 ja AKKS §-s 779 sätestatust, samuti Eesti Vabariigi kohtumenetluse süsteemi silmas pidades tuleb

küsimusele vastata eitavalt. Kohtuvigade parandamise menetlus ei ole käsitatav mitte

kassatsioonimenetluse suhtes kõrgema kohtukaebe menetlusena, vaid kassatsioonimenetluse

alternatiivina. AKKS-s § 779 sätestatu kohaselt ei toimu Riigikohtus kriminaalasjade läbivaatamine

kohtuvea parandamiseks mitte mingis erilises, kassatsioonimenetlusest erinevas korras, vaid AKKS

§-des 49-66 ettenähtud üldises kassatsioonikorras. Vastavalt AKKS §-s 63 sätestatule aga

vaadatakse üldises kassatsioonikorras läbi vaid Riigikohtu suhtes madalama astme kohtu lahendeid.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. augusti 1997. a ja Tallinna Linnakohtu 2. mai

1997. a otsused Heikki Kärmi süüdistusasjas jätta muutmata.

Vandeadvokaat Nigul Saare avaldus kohtuvigade parandamiseks jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 16. detsembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep