3-1-1-115-97 · Riigikohus

3-1-1-115-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. detsembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg, vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse alusel läbi kriminaalasja

A. L. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Läbivaadatavas kriminaalasjas on veel süüdi mõistetud Sergei Redkin, kes ei ole kassatsioonkaebust

esitanud.

Kohtuistungist võtsid osa A. L. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Maakohtu 6. juuni 1997. a otsusega mõisteti A. L. süüdi KrK

§ 107 lg 2 p 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega 5 aastat ja 6 kuud KrK § 47 sätete kohaldamisega

tingimisi 3-aastase katseajaga. Maakohtu otsuse peale esitas Tartu abiprokurör Silva Peebo

apellatsioonprotesti, milles ta taotles kohtualuse karistamist reaalse vabaduskaotusliku karistusega. Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 12. augusti 1997. a otsusega prokuröri protest rahuldati, maakohtu

poolt mõistetud karistus tühistati ja A. L. karistati vabadusekaotusega 5 aastat ja 6 kuud noortevanglas.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A. L. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kergema, vabadusekaotusega mitteseotud karistuse mõistmist.

Kohtuistungil toetas kaitsja A. L. kaebust. Prokuröri leidis, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega,

l e i d i s:

Karistuse mõistmisel tuleb eelkõige lähtuda kuriteo raskusest. Kolleegium on seisukohal, et karistusest

vabastamine on üldjuhul võimalik ainult vähemohtlike kuritegude eest. Üliraske kehavigastuse tahtlik

põhjustamine, millele järgnes kannatanu surm, on I raskusastme kuritegu. Riigikohus nõustub

ringkonnakohtu otsusega selles, et arvestades toimepandud kuriteo raskust tuleb A. L. ja S. R. karistada

vabadusekaotusega. Samas puuduvad ringkonnakohtu otsuses põhjendused, mis motiveeriksid 15-aastastele

alaealistele niivõrd pikaajalise vabadusekaotuse mõistmist. Otsuses sisalduv järeldus, et ringkonnakohus

rahuldab prokuröri apellatsioonprotesti selles toodud motiividel, ega pea vajalikuks neid motiive otsuses

korrata, ei saa olla käsitletav kohtu enda põhistatud järeldusena AKKS § 29 lg 4 mõttes. Kuna vaidlustatud

kohtuotsusega on kaaskohtualusele alaealisele S. R. mõistetud samuti pikaajaline vabadusekaotus, siis

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks kohtuotsuse tühistamist ka tema karistuse osas.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 4 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. augusti 1997. a otsus A. L. ja S. R.

karistamises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

2. A. L. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 16. detsembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg