3-1-1-109-97 · Riigikohus

3-1-1-109-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. detsembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

Ü. J. süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Põlva Maakohtu 15. juuli 1997. a otsusega tunnistati Ü. J. süüdi KrK § 139 lg 1 järgi selles, et ta novembris

1996. a pani toime Põlva maakonna O. valla riigimetsas 105 kasvava puu (101 kase ja 4 paju) raiega salajase

varguse. Kohtuotsusega loetakse tuvastatuks, et ta rikkus metsaseaduse § 7 lg 5 nõuet, mille kohaselt on raie

riigimetsas lubatud üksnes kirjaliku raieloa olemasolul, mille väljaandmise aluseks on raiekoha eelnev

ülevaatus ja raiutava puidukoguse kindlaksmääramine. Seega tekitas ta, realiseerides raiutud puidu,

metsaseaduse § 25 lg 5 ning Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1995. a määrusega nr 377 kinnitatud

metsaõigusnormide rikkumisega tekitatud kahjude hüvitamise määradest ja korrast tulenevalt

looduskeskkonnale kahju 5756 krooni ja riigile kahju 11 229 krooni.

Ü. J.-le mõisteti KrK § 139 lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 150 päevamäära ulatuses - 3300 krooni.

Looduskeskkonnale tekitatud kahju katteks mõisteti Ü. J. keskkonnafondi Põlva osafondi kasuks välja 5756

krooni ja uuele omanikule - S. S.- 9960 krooni.

Apellatsioonkaebuses taotles Ü. J. karistuseks mõistetud rahatrahvi vähendamist ja S. S. kahjutasuna

väljamõistetud summa vähendamist puidu keskmisest turuhinnast tulenevalt 3250 kroonile - 250 krooni iga

varastatud puidutihumeetri eest.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata,

süüdimõistetu kassatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus on karistuse

mõistmisel arvestanud kõiki KrK §-des 20 ja 36 sätestatud nõudeid ning ka neid asjaolusid, mida apellant

pidas oluliseks rõhutada oma apellatsioonkaebuses. Kohus oli valinud kõige kergemaliigilisema karistuse

rahatrahvi näol ja kohaldanud seda suhteliselt alammäära lähedaselt. Nendel asjaoludel ei pidanud

ringkonnakohus õigeks kohtualusele mõistetud karistust veelgi vähendada.

Tsiviilhagi rahuldamise osas ei nõustunud apellatsioonikohus maakohtu järeldusi ümber hindama

omanikukahju vähendamise suunas ja asus seisukohale, et Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand

puutumatu ja võrdselt kaitstud, mistõttu ei ole alust eristada kahju väljamõistmisel riiki ja eraomanikku.

Kuna riik on metsa ebaseadusliku raiumisega tekitatud kahju suuruse arvutamiseks kehtestanud vastavad

eeskirjad, millest on kohtuotsuses lähtutud, siis ei ole alust seisukohal, et eraomaniku kahju peaks riigile

tekitatud kahjust väiksem olema. Tsiviilhageja seisukohast tuletatult on väljamõistetud kahjusummat niigi

vähendatud.

Kassatsioonkaebuses leiab Ü. J. jätkuvalt, et tema õigusvastase teo tehiolusid ei ole karistusmäära valikul

piisavalt arvestatud ja taotleb karistuseks mõistetud trahvisumma vähendamist. Ta ei pea õiglaseks kannatanu

S. S. kasuks väljamõistetud omanikukahju suurust, mis tema arvates ületab mitmekordselt faktiliselt tekitatud

kahju ja peab õiglaseks omanikukahju piiritlemisel lähtumist tarbepuidu keskmisest turuhinnast. Nendest

seisukohtadest lähtudes taotleb ta uue otsuse tegemist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes vaidles

kassatsioonkaebuses esitatud taotlustele vastu,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult nõustunud Põlva Maakohtu poolt Ü. J.

õigusrikkumisele antud kriminaalõigusliku hinnanguga ja süüdlase suhtes kohaldatud karistusega, milles on

rõhutatult arvestatud positiivseid isikuomadusi ja enesekriitilist suhtumist toimepandusse. Karistuse

edasiseks kergendamiseks õiguslik alus puudub.

Kassaator ei vaidlusta tema tegevusega looduskeskkonnale tekitatud kahju väljamõistmist, mille puhul on

mõlema astme kohtud lähtunud Põhiseaduse §-s 53 ja metsaseaduse § 25 lg-s 5 sätestatud põhimõtetest.

Nende põhimõtete kohaselt on mets loodusvara ja tal on omaniku jaoks olulisele kaubalis-rahalisele

väärtusele lisaks ka objektiivne, omaniku seisukohast sõltumatu väärtus, mille kahjustamine tuleb hüvitada.

Samas ei nõustu Ü. J. S. S. kasuks väljamõistetud omanikukahju ulatusega ja taotleb selle põhistatumat

kindlaksmääramist tingimustel, mis sisuliselt vastavad KrMK §-s 270 sätestatule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori poolt korduvalt väljendatud seisukohaga, et

omanikukahju kindlaksmääramine vaidlusaluse kriminaalasja erandlikke tehiolusid arvestades

(omandiõiguse üleminek menetluse ajal riigilt eraisikule) väärib põhjalikumat tsiviilõiguslikku käsitlust, kui

on seda tehtud konkreetse kriminaalasja lahendamisel.

Metsaseaduse § 25 lg 5 alusel on metsaõigusnormide rikkumisega looduskeskkonnale tekitatud kahju

hüvitamise määrade ja korra kehtestamine delegeeritud Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsuse

21. detsembri 1995. a määrus nr 377, mis käsitleb metsaõigusnormide rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise määrade ja korra kinnitamist ning sama aktiga kinnitatud järgnev õigusakt reguleerivad üheselt

looduskeskkonnale ja delegeeritud pädevust ületades ka riigile tekitatud kahju hüvitamist (RT 1996, 1, 3).

Samal ajal sätestab metsaseaduse § 25 lg 7 eraldi, et omanikult varastatud või muul viisil tema tahte vastaselt

tema valdusest väljaviidud metsamaterjali või kahjustatud või hävitatud metsa väärtuse nõuab omanik

valdajalt või süüdlaselt välja kohtu kaudu.

AÕS § 8 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt on kasvav mets maatükiga püsivalt ühendatud tema (kinnisasja)

oluline osa. AÕS § 29 lg 1 sätestab, et asja hinnatakse hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Asja

harilik väärtus on AÕS § 29 lg 2 kohaselt selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Asja väärtuseks

loetakse selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti (AÕS § 29 lg 3) ja asja

hindamine erilise huvi järgi võib toimuda vaid väga kitsastel tingimustel (AÕS § 29 lg 4 kohaselt).

Nende osundatud õiguslike kriteeriumide vastavust või mittevastavust tulnuks menetluse käigus

põhjalikumalt kontrollida. Käesoleval juhul on see võimalik tsiviilmenetluse korras.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja KrMK §-st 270, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a otsus ja Põlva Maakohtu

15. juuli 1997. a otsus kannatanu S. S. kasuks Ü. J. väljamõistetud kahjusumma suuruse osas, jätta tsiviilhagi

täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilmenetluse korras.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Süüdimõistetu Ü. J. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 16. detsembril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep