3-1-1-124-97 · Riigikohus

3-1-1-124-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. detsembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E. P. süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu E. P., tema kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

E. P. oli kohtu alla antud süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi. Pärnu Linnakohtu 1. aprilli 1997. a

otsusega tunnistati E. P. süüdi KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi selles, et ta ostis edasiandmise eesmärgil ja andis

edasi narkootilisi aineid. Nimetatud kohtuotsusega karistati E. P. kolmeaastase vabadusekaotusega ja

vabastati KrK § 47 alusel kolme aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest.

Sama kohtuotsusega oli KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistatud ka R. T.

Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti Pärnu Linnakohtu 1. aprilli 1997. a otsuse osalist tühistamist, nii E. P.

kui R. T. süüditunnistamist KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning nende karistamist vabadusekaotusega.

Apellatsioonprotesti alusel tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 1997. a

otsusega osaliselt Pärnu Linnakohtu 1. aprilli 1997. a otsus E. P. poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsiooni

ja talle mõistetud karistuse osas. E. P. tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning teda karistati

kaheaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti Pärnu Linnakohtu 1. aprilli 1997. a

otsus muutmata.

E. P. kaitsja vandeadvokaat R. Obergi kassatsioonkaebuses vaidlustatakse kaitsealuse süüditunnistamine KrK

§ 2102 lg 2 p 4 järgi ja taotletakse kriminaalasja saatmist apellatsioonikohtule uueks arutamiseks. Kassaator

leiab, et ringkonnakohus on lugenud põhjendamatult tuvastatuks, et E. P. müüs narkootilisi aineid suures

koguses.

Kohtuistungil esitatud seletuses toetasid süüdimõistetu E. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat R. Oberg

kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Vandeadvokaat R. Oberg rõhutas, et, Eesti Vabariigis piiritleti

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suured kogused alles Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1997. a

määrusega nr 229. Enne selle määruse kehtestamist ei olnud kassaatori sõnul Eesti Vabariigis üldse võimalik

kvalifitseerida kuritegu KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi.

Prokuröri seletuses taotleti ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist ning rõhutati, et tegelikult

peaks käsitletava kuriteo eest üldpreventiivsetel kaalutlustel karistus veelgi raskem olema.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ei saa

nõustuda kassaatori väitega, et enne Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1997 a määruse nr 229 kehtestamist ei

olnud Eesti Vabariigis võimalik kvalifitseerida kuritegu KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et kriminaalseaduse nimetatud sätte puhul, millega kehtestatakse

kriminaalvastutus narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise,

omandamise, hoidmise, veo või edasisaatmise eest edasiandmise eesmärgil, samuti edasiandmise eest, ei ole

iseenesest tegemist blanketse dispositsiooniga. See tähendab, et ajal, mil ei olnud normatiivselt kindlaks

määratud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suurt kogust, kuulus suure koguse kindlaksmääramine

kohtu pädevusse. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 1997. a otsuses on põhjendatult

märgitud, et kuna E. P. poolt ebaseaduslikult omandatud narkootilise ja psühhotroopse aine kogusest piisas

kuni 100-le isikule ühekordseks manustamiseks või samaks arvuks müügikordadeks narkosõltuvatele

isikutele, siis on antud juhul alust rääkida narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest. Seejuures

peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski vajalikuks rõhutada, et erinevate narkootiliste või psühhotroopste

ainete kogused, mille ebaseaduslik omandamine on inkrimineeritud E. P., on käsitatav suure kogusena ka

Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1997. a määruse nr 229 lisa kohaselt ja seega puudub alus tõstatada

võimalikku küsimust karistust kergendava seaduse tagasiulatuvast jõust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgituga ka selles, et E. P.

poolt toimepandud kuriteo üldohtlikkust arvestades ei ole üldpreventiivsetel eesmärkidel põhjendatud tema

tingimuslik karistusest vabastamine.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 1997. a otsus E. P. süüdistuses KrK § 2102

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi jätta muutmata.

2. Vandeadvokaat Raul Obergi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 9. detsembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep