3-3-1-32-97 · Riigikohus

3-3-1-32-97

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 5. detsembril 1997. a.

P. Kase ja E. Ploomi kassatsioonkaebuse

läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud

ehitise tagastamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jaak Luik ja Hele-Kai Remmel

vaatas 4. detsembril 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Peeter Kase ja Endel Ploomi

kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-95/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Peeter Kask, Endel Ploom, Kalju Rõika ja Tartu

Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik.

Tartu Linnavalitsuse 23. veebruari 1994. a. korralduse nr. 145 punktiga 1 tagastati Kalju Rõikale

Tartus Jakobsoni t. 16 asuvast majavaldusest 34/100 mõttelist osa koos päraldistega. Selle korralduse

preambulas märgitakse: "Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse alusel taotleb 1941. a.

natsionaliseeritud majavalduse Jakobsoni 16 ja krundi 34/100 mõttelise osa (kinnistu nr. 2643)

tagastamist endise omaniku Peeter Kadaku tütremees Kalju Rõika" ning et "Tartu Linnavalitsuse

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega nr. 8,

22.10.1992. a. on kantud Kalju Rõika omandireformi õigustatud subjektina hoone Jakobsoni 16 ja

krundi 34/100 mõttelises osas endiste omanike ja vara registrisse."

Jakobsoni t. 16 asuva elamu korterite 1 ja 2 üürnikud E. Ploom ja P. Kask pöördusid ÕVVTK

keskkomisjoni poole kaebusega Tartu Linnavalitsuse 23. veebruari 1994. a. korralduse nr. 145 peale.

Justiitsministeeriumi 22. juuni 1994. a. kirjaga nr. 401 teatas ÕVVTK keskkomisjoni esimehe

asetäitja A. Loik P. Kasele ja E. Ploomile, et ÕVVTK keskkomisjon arutas nende pöördumist 16.

juunil 1994. a. toimunud istungil ja leidis, et " Tartu Linnavalitsuse korraldus tugineb õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra ( Vabariigi valitsuse 05. veebruari 1993. a. määrus nr. 36)

nõuetele ning Tartu linnakomisjoni 22. oktoobri 1992. a. otsusele nr. 8.".

27. juunil 1994. a. esitasid P. Kask ja E. Ploom Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Tartu

Linnavalitsuse 23. veebruari 1994. a. korralduse tühistamist. Kaebuses väideti, et K. Rõika ei ole

Jakobsoni t. 16 asuva majavalduse endise omaniku Peeter Kadaku pärija ja seetõttu ei saa ta olla

omandireformi õigustatud subjektiks. P. Kadaku tütar Aino oli K. Rõikaga küll abielus, kuid

Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise ajaks oli A. Rõika surnud ja K. Rõika uuesti abiellunud,

mistõttu ei ole K. Rõika enam A. Rõika lesk. Kaebuses märgiti, et vaidlustatud korraldus on ekslik,

kuna K. Rõika "tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks on sama põhjendamatu, kui tema

tunnistamine Peeter Kadaku pärijaks." Kaebuse esitajad leidsid, et Tartu Linnavalitsuse 23. veebruari

1994. a. korraldus nr. 145 rikub nende õigust erastada üürilepingute alusel nende kasutuses olevaid

eluruume Tartus Jakobsoni t. 16 asuvas elamus. Samuti väideti kaebuses, et kaevatud korralduses

puudub akti andmise õiguslik alus ja põhistus.

Põlva Maakohtu halduskohtuniku 6. juuni 1997. a. otsusega jäeti P. Kase ja E. Ploomi kaebus

rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36

kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punkti 7 kohaselt koosneb vara

tagastamise menetlus kolmest osast: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise

omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara ettevalmistav menetlus);

2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Tulenevalt

selle korra punktidest 14 kuni 20 tegelevad vara tagastamise ettevalmistava menetlusega ÕVVTK

maakonna- ja linnakomisjonid, kes teevad otsuse vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise

omaniku, vara koosseisu, õigustatud subjektide ja neile kuuluva mõttelise osa kohta tagastamisele

kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Sellise otsuse tegi ÕVVTK Tartu linnakomisjon

22. oktoobril 1992. a. Nimetatud otsusega tehti kindlaks, et õigusvastaselt võõrandatud kinnistu

Jakobsoni t. 16 kuulus võõrandamise ajal 34/100 mõttelises osas P. Kadakule. Sama otsusega

tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks K. Rõika. Kuna linnakomisjoni seda

otsust pole vaidlustatud, leidis halduskohtunik, et vaidlus selle üle, kas K. Rõika on õigusvastaselt

võõrandatud vara endise omaniku P. Kadaku pärija ORAS § 8 lg. 3 p. 2 mõttes või mitte, ei ole

käesolevas asjas kohtuliku arutamise objektiks. "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra"

punktid 23 kuni 36, mis reguleerivad kohaliku omavalitsuse täitevorgani tegevust vara tagastamise

küsimuse otsustamisel, ei näe ette, et vara tagastamise menetluse selles staadiumis tuleks veelkord

lahendada õigustatud subjektide kindlaksmääramise küsimust. Vara tagastamise küsimuse

otsustamise staadiumis on oluline kindlaks teha, kas ei esine asjaolusid, mis välistavad vara

tagastamise vastavalt ORAS §-s 12 toodud alustel. Kaebuse esitajad ei ole selliseid asjaolusid

esitanud. Samuti leidis halduskohtunik, et HKS § 5 lg. 1 kohaselt on isiku kaebeõiguse aluseks

asjaolu, et kaevatava õigusaktiga rikutakse isiku õigusi või piiratakse tema vabadusi. Tartus

Jakobsoni t. 16 asuva maja puhul on tegemist kaasomandisse kuuluva elamuga, mille üheks

omanikuks on eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Kaevatud korraldusega ei ole K. Rõikale

tagastatud Jakobsoni t. 16 kortereid 1 ja 2. Kuna käesoleva ajani ei ole veel reaalosi kaasomanike

vahel kindlaks määratud, siis ei ole põhjendatud kaebuse esitajate väide, et kaevatud korraldus rikub

nende õigust erastada nende kasutuses olevaid kortereid.

P. Kask ja E. Ploom esitasid Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada

Põlva Maakohtu halduskohtuniku 6. juuni 1997. a. otsuse ja saata asi läbivaatamiseks teisele kohtule.

Apellandid väitsid, et K. Rõika ei ole P. Kadaku pärija pärimisõiguse alusel. Samuti ei vasta ta ORAS

§-s 8 lg. 3 p. 2 märgitud isiku tunnustele, sest pärast A. Rõika surma abiellus K. Rõika uuesti ja seega

kaotas kõik sidemed nii A. Rõika kui ka tema isa P. Kadakuga. Apellandid leidsid, et halduskohtu

otsus on vastuolus HKS §-ga 4 lg. 1 p. 4 ja §-ga 19 lg. 1 ning TsKS §-ga 232 lg. 4, kuna on jäetud

tähelepanuta kaebuse esitajate seisukohad ning refereeritud vaid "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra" sätteid. Halduskohus ei arvestanud nimetatud korra punktiga 23 ning asus

seisukohale, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus on lõplik ja kohustuslik kohalikule omavalitsusele.

Apellandid leidsid, et "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" ja Vabariigi Valitsuse 2.

oktoobri 1991. a. määrus nr. 202 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

keskkomisjoni ning maakonna-ja linnakomisjonide moodustamise kohta" ei anna nimetatud

komisjonidele õigust kedagi tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks. Apellatsioonkaebuse

kohaselt ei arvestanud halduskohus asjaolu, et kaevatud korralduses puudus õiguslik alus, st. viide

seaduse sättele. Samuti väitsid apellandid, et nende õiguste rikkumise seisukohalt ei oma tähtsust, kas

Jakobsoni t. 16 elamu on reaalosadeks jagatud või mitte. Reaalosadeks jagamine saab toimuda alles

pärast käesoleva kohtuvaidluse lõppemist, sest juhul, kui Jakobsoni t. elamu 34/100 mõttelises osas

K. Rõikale tagastatakse, ei ole apellantidel enam võimalik erastada nende kasutuses olevaid

eluruume.

Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 1997. a. otsusega rahuldati osaliselt apellatsioonkaebus, tühistati

Põlva Maakohtu halduskohtuniku 6. juuni 1997. a. otsus ja tehti uus otsus ning jäeti rahuldamata P.

Kase ja E. Ploomi kaebus Tartu Linnavalitsuse 23. veebruari 1994. a. korralduse nr. 145

seadusevastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus kuulub tühistamisele

protsessi- ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Apelleeritud kohtuotsus ei vasta

TsKS § 232 lg. 4 nõuetele, sest kohtunik jättis andmata hinnangu kaebuse esitajate väidetele, mis

puudutavad ORAS § 8 lg. 3 uue redaktsiooni tagasiulatuvat kohaldamist. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et käesoleva vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele ORAS § 8 lg. 3 p. 2 selles

redaktsioonis, mis kehtis Tartu Linnavalitsuse vaidlustatud korralduse tegemise ajal. Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 32 lg. 5 kohaselt jõustuvad linna- ja vallavalitsuse korraldused

neis ettenähtud tähtajal. Kaevatud korralduses on märgitud, et korraldus jõustub selle vastuvõtmise

momendist. Ringkonnakohus leidis, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, et P. Kask ja E. Ploom

oleksid pidanud halduskohtus vaidlustama ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 22. oktoobri 1992. a.

otsuse, millega tunnistati K. Rõika ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel omandireformi õigustatud subjektiks.

Asjaolu, et K. Rõika tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, ei saanud rikkuda P. Kase ja E.

Ploomi õigust erastada nende kasutuses olevaid eluruume, sest omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsusega ei lahendata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, asendamise või

kompenseerimise küsimusi. Eluruumide üürnike õigusi erastada eluruumi saab rikkuda vaid

õigustatud subjektidele elamu tagastamise korraldus. Selle isiku, "kellele elamu otsustati

omandireformi käigus tagastada, õigus omandireformi õigustatud subjekt olla, saavad üürnikud

samuti vaidlustada. Sellises vaidluses peab enne vara tagastamise küsimuse otsustamist seisukoha

võtma linna- või vallavalitsus." Antud juhtumil pidi Tartu Linnavalitsus K. Rõikale Jakobsoni t. 16

asuva elamu 34/100 mõttelises osas tagastamise menetluse staadiumis kontrollima, kas K. Rõika saab

olla omandireformi õigustatud subjektiks, kuna elamu tagastamine võis rikkuda üürnike õigusi.

Ringkonnakohus leidis, et Tartu Linnavalitsuse 23. veebruari 1994. a. korralduses nr. 145 on K.

Rõikat õigesti peetud omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti märkis ringkonnakohus, et kuigi

kaevatud korralduse tekstist ei nähtu K. Rõikale Jakobsoni t. 16 asuva elamu 34/100 mõttelises osas

tagastamise täpsed õiguslikud alused, ei anna nimetatud asjaolu alust tunnistada kaevatud korraldust

seadusevastaseks, kuna aktis on viidatud ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 22. oktoobri 1992. a. otsusele

nr. 8, s.o otsusele, millega tunnistati ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel K. Rõika omandireformi õigustatud

subjektiks.

P. Kask ja E. Ploom esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri

1997. a. otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus või saata kaebus uueks läbivaatamiseks samale

kohtule teises koosseisus. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus lähtus otsuse tegemisel mitte

ORAS § 8 lg. 3 p. 2 tekstist, vaid sellest, kuidas kohus nimetatud paragrahvi sätte mõttest aru sai.

Ringkonnakohus piirdus oma arusaamise esitamisega ORAS § 8 lg. 3 p. 2 mõttest, põhistamata seda

arusaamist. Ühtegi sõna ei ole ringkonnakohus oma otsuses pühendanud kaebuse esitajate

arusaamisele ORAS §-s 8 lg. 3 p. 2 mõttest, et selles sättes ei ole silmas peetud mitte surnu abikaasat,

vaid hoopis endise omaniku lapse leske. Antud juhtumil on K. Rõika pärast abiellumist kaotanud lese

õigusliku seisundi ning sellest tulenevad õigused ja kohustused. Kuna ringkonnakohus on oma

otsuses jätnud andmata hinnangu kaebuse esitajate väidetele, siis ei vasta see otsus TsKS § 232 lg. 4

nõuetele. Samuti väidavad kassaatorid, et Tartu Linnavalitsuse 23. veebruari 1994. a. korraldus nr.

145 ei ole motiveeritud ning see ei sisalda viidet ei konkreetsele seadusesättele ega isegi mitte

seadusele, millele see korraldus kui haldusakt tugineb. Ringkonnakohus põhjendab linnavalitsuse

kaevatud korralduses viite puudumist seadusesättele selles korralduses sisalduva viitega

linnavalitsuse seisukoha ettevalmistava organi otsusele. Vale on ringkonnakohtu otsuses väide, et

viimatimärgitud otsus on tehtud ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel. Kassaatorid leiavad, et "ÕVVTK Tartu

linnaorganisatsiooni viidatud otsuses ei ole mingit viidet ORAS-le ega ühelegi selles sisalduvale

sättele. Kuidas saab niisuguse otsuse kohta öelda, et see on tehtud ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel?".

Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et P. Kase ja E. Ploomi

kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega kinnitatud

"Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisekorra" p. 23 kohaselt otsustab vara tagastamise

kohaliku omavalitsuse täitevorgan pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Selle korra p.

24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara

toimiku ning tagastamist korraldava kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt täiendavalt kogutud

materjalide alusel. Seega on vara tagastamise obligatoorseks eeltingimuseks ÕVVTK kohaliku

komisjoni otsus omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Ekslik on kassaatorite väide, et ÕVVTK maakonna- või linnakomisjon on kohaliku omavalitsuse

täitevorgani "seisukohta ettevalmistav organ".

ORAS § 17 lg. 2 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud

"Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p. 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus

järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse)

omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine; 2) vara tagastamise otsuse

vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine.

ORAS § 16 lg. 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi

Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise ja hindamise korra" kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise maavanema või

Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe või Narva-Jõesuu linnavalitsuse moodustatud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon. Selle

korra punkti 15 alapunkt 3 sätestab, et see komisjon kontrollib, kas avalduses märgitud vara on

võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §-s 6 ja kas taotleja kuulub ORAS §-des 7, 8 või 9

loetletud õigustatud subjektide hulka. "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punkti 19

kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja

linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara

(õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv

mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist.

ÕVVTK kohalike komisjonide pädevust reguleerib Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a. määrus nr.

202 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning

maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta". Nimetatud määruse punkti 4 alapunkt 3

sätestab, et ÕVVTK kohalikud komisjonid võtavad vastu otsuseid õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise taotluste rahuldamise ning endiste omanike või nende pärijate

(õigusjärglaste) ning tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara registrisse kandmise kohta.

Selle määruse punkti 6 kohaselt kirjutavad komisjoni otsusele alla komisjoni esimees ja sekretär.

Õigustatud subjektidele vara tagastamise või kompenseerimise otsustab "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra" p. 23 kohaselt vara asukoha järgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Selle

korra p. 24 alusel otsustatakse vara tagastamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt

võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt

täiendavalt kogutud materjalide alusel. Vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel

ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni

otsust.

2. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine.

Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Haldusakti

motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel

õiguslikul alusel on haldusakt antud. Seepärast peab haldusakt olema motiveeritud, st. ta peab olema

nii õiguslikult kui ka faktiliselt põhjendatud. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine kohtul

kindlaks teha, kas haldusakt on seaduslik. Motivatsiooni või seadusliku aluse puudumine haldusaktis

võib takistada haldusakti sisulist vaidlustamist või tema seaduslikkuse kontrollimist. Antud juhtumil

peab kohus hindama, kas seadusesätte puudumine kaevatud korralduses takistab akti sisulist

vaidlustamist või tema seaduslikkuse kontrollimist.

3. Ebaõige on kassaatorite väide, et ringkonnakohus oleks pidanud põhistama oma otsuses ORAS §-s

8 lg. 3 p. 2 sisalduvat mõtet.

HKS § 8 lg. 1 punktide 3 ja 4 kohaselt peab kaebuses olema märgitud organi või asutuse nimi või

ametiisiku nimi ja ametikoht, kelle õigusakti või toimingu peale kaebus või protest esitatakse, samuti

põhjused, miks kaebuse esitaja loeb kaevatava organi, asutuse või ametiisiku õigusakti või toimingut

oma õigusi või vabadusi rikkuvaks. Sama paragrahvi lg. 1 p. 5 sätestab, et kaebuses peab olema

märgitud kaebuse esitaja selgelt väljendatud taotlus.

P. Kask ja E. Ploom on vaidlustanud halduskohtus Tartu Linnavalitsuse 23. veebruari 1994. a.

korralduse nr. 145, väites, et et see rikub nende õigust erastada Tartus Jakobsoni tn. 16 asuvas elamus

kortereid 1 ja 2. Kaebuse esitajad leiavad, et kaevatud korraldus on ebaõige, kuna K. Rõika

"tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks on sama põhjendamatu, kui tema tunnistamine

Peeter Kadaku pärijaks".

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et P. Kase ja E. Ploomi kui üürnike õigusi saab rikkuda Tartu

Linnavalitsuse kaevatud korraldus, millega otsustati tagastada Tartus Jakobsoni t. 16 asuv elamu

mõttelises osas K. Rõikale, ning et selle "isiku, kellele elamu otsustati omandireformi käigus

tagastada, õigus omandireformi õigustatud subjekt olla, saavad üürnikud samuti vaidlustada." Juhul,

kui üürnik leiab, et vara tagastati ebaõigele omandireformi õigustatud subjektile, on üürnikul õigus

esitada halduskohtule kaebus vara tagastamise otsuse peale ja ühes sellega vaidlustada ka ÕVVTK

kohaliku komisjoni otsuse õigustatud subjektiks tunnistamise osas. Sellisele seisukohale asus

Riigikohtu halduskolleegium ka 1. novembri 1996. a. määruses nr. 3-3-1-34-96. P. Kask ja E. Ploom

ei ole kaebuses vaidlustanud ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 22. oktoobri 1992. a. otsust, millega

tunnistati K. Rõika omandireformi õigustatud subjektiks Tartus Jakobsoni t. 16 asuva elamu suhtes,

kuigi kaebuse põhjendavas osas on nad esitanud asjaolusid, milliseid teeb kindlaks ÕVVTK kohalik

komisjon omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemisel. Kohtutoimikutes pole

ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 22. oktoobri 1992. a. otsust K. Rõika tunnistamise kohta

omandireformi õigustatud subjektiks. Halduskohtu toimikus on vaid ÕVVTK Tartu linnakomisjoni

sekretäri poolt K. Rõikale saadetud väljavõte sama komisjoni 22. oktoobri 1992. a. istungi

protokollist nr. 8, milles teatakse, et taotletav "õigusvastaselt võõrandatud krunt ja hoone(d) on

tunnistatud omandireformi objektiks ning Teid õigustatud subjektiks eelnimetatud varale 0.340 osa

ulatuses tervikvarast.".

Ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu HKS §-s 8 lg. 1 esitatud nõuetele mittevastava kaebuse

menetlemisele halduskohtus, sest P. Kase ja E. Ploomi kaebuse põhjendav osa ei ole kooskõlas

kaebuse esitajate taotlusega. Selgitamata välja kaebuse esitajate soove, laiendas ringkonnakohus

alusetult kaebuses märgitud taotlust ning kontrollis ka K. Rõika omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise otsuse seaduslikkust. Sellega rikkus ringkonnakohus HKS §-de 19 lg. 2 ja 27 lg. 2

nõudeid. Eelnimetatud kohtumenetlusnormide rikkumine võis viia asja ebaõigele otsustamisele,

mistõttu tuleb HKS §-de 43 lg. 2 ja 36 lg. 2 alusel Tartu Ringkonnakohtu kasseeritud otsus tühistada.

Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 1997. a. otsus haldusasjas nr. II-3-95/97 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada kassatsioonikautsjon Peeter Kasele ja Endel Ploomile kummalegi 422.50 (nelisada

kakskümmend kaks krooni ja 50 senti)

Määrus jõustub 15. detsembril 1997. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jaak Luik, Hele-Kai Remmel