3-2-1-131-97 · Riigikohus

3-2-1-131-97

M Ä Ä R U S

Tartus 4. detsembril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja D.-

F. Küütsi esindaja vandeadvokaat Peeter Järve osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

24. novembril 1997. a

Valdur Kivi erikaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. augusti 1997. a

menetluse lõpetamise määruse Valdur Kivi hagis Daniel-Friedrich Küütsi vastu maakasutuse

ebaseaduslikuks tunnistamiseks.

14. aprilli 1997. a esitatud hagis palus Valdur Kivi tunnistada seadusevastaseks Daniel- Friedrich

Küütsi maakasutus, mis tekkis Põlva Maavalitsuse 12. veebruari 1992. a määruse nr 46 alusel.

Avalduse kohaselt võeti Põlva Maavalitsuse 12. veebruari 1992. a määruse nr 46 alusel Veriora

sovhoosi maakasutusest ära 19,5 ha maad ja anti see Daniel-Friedrich Küütsile tähtajata kasutada talu

rajamiseks. Hageja esitas avalduse maa tagastamiseks 26. novembril 1991. a ja ÕVVTK Põlva

Maakonna komisjoni 26. aprilli 1993. a otsusega nr 2192 tunnistati Valdur Kivi ja Daniel-Friedrich

Küüts õigustatud subjektideks Veriora vallas "Jõevara Toomas 24" talu maa osas kumbki 1/2 ulatuses.

Määrus maa tähtajata kasutada andmiseks on tehtud pärast 18. oktoobrit 1991. a. Kostjale ei olnud

antud maad ajutiseks kasutamiseks ja vajalikud kooskõlastused ei olnud saadud enne 18. oktoobrit

1991. a. Seega on maa tähtajata kasutusse andmisega rikutud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

17. oktoobri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta p-s 3 ja

Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta p-

s 2.6 sätestatut. Viimatinimetatud otsuse punkti 2.2 kohaselt kuuluvad pärast 17. oktoobrit 1991. a

tehtud maa tähtajata kasutamiseks andmise otsused, mis on vastuolus maareformi seadusega endise

omaniku või tema õigusjärglase hagi alusel läbivaatamisele kohtus. Maa tähtajata kasutada

andmisega on rikutud hageja kui maareformi õigustatud subjekti õigusi.

Põlva Maakohtu 28. mai 1997. a otsusega jäeti V. Kivi hagi maakasutuse ebaseaduslikuks

tunnistamiseks rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud

vara ORAS § 17 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari

1993. a määrusega nr 36 on kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord. Nimetatud

korra p 49 kohaselt otsustab kohaliku omavalitsuse täitevorgan õigustatud subjektidele õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise. Veriora Vallavalitsus ei ole teinud hagejale maa tagastamise või

tagastamata jätmise korraldust. Kostjale maa tähtajata kasutada andmisel 12. veebruaril 1992. a ei

olnud hagejal sellele maale tekkinud õigusi. Hageja väide, et maa kasutada andmisega rikuti tema kui

õigustatud subjekti õigusi, on oletuslikku laadi. Sellest järeldas maakohus, et hageja subjektiivseid

tsiviilõigusi kostjale maa kasutada andmisega ei rikutud. Veriora Vallavalitsus on pädev otsustama,

kas maa kuulub hagejale tagastamisele või mitte.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas asja menetluse TsKS § 218 lg 1 alusel, kuna

maakohus on protsessiõiguse norme rikkudes teinud otsuse asjas, mis ei kuulu tema pädevusse. Hagis

vaidlustati D.-F. Küütsi maakasutus seetõttu, et maakasutuse aluseks olnud Põlva Maavalitsuse

määrus on seadusevastane. Seega ei ole tegemist tsiviilasjaga TsKS § 1 lg 2 mõttes ning asi ei kuulu

maakohtu pädevusse. ORAS-i § 3 lg 3 järgi tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi käigus

vara samas seaduses ning muudes normatiivaktides sätestatud korras. Omandireformi käigus toimub

vara tagastamise või kompenseerimise otsustamine halduskorras ning selle käigus tekkinud vaidlused

lahendatakse halduskohtus.

Erikaebuses leitakse, et Tartu Ringkonnakohtu määrus ei ole seaduslik. AÕS RakS § 18 lg 2 kohaselt

kuuluvad vaidlused maa eraldamise õigsuse üle lahendamisele kohtus. Õigustatud subjektil on õigus

esitada nõudeid isikute vastu, kelle valduses on vara, mille suhtes ta on tunnistatud õigustatud

subjektiks. Õigustatud subjekt esitas nõude isiku vastu, kelle valduses on maa. Vara väljanõudmine

võõrast ebaseaduslikust valdusest, samuti kasutusõiguse lõpetamine, ei toimu õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise otsustamise käigus. Kohaliku omavalitsuse täitevorgan otsustab

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kuid tema kompetentsi ei kuulu vara omandi ja

valdusega seotud vaidlused, samuti ei ole tal õigus tühistada taluseaduse alusel tekkinud maakasutust.

Vastustaja vaidleb erikaebusele vastu. Vaidlusalune talumaa ei ole tagastatud ega kantud kinnistusse,

seetõttu ei ole V. Kivi selle maa omanik.

Kolleegiumi istungil nõustus kostja esindaja vandeadvokaat P. Järv ringkonnakohtu määruse

tühistamisega ja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks ei ole alust.

Kohtute pädevus on kindlaks määratud kohtumenetlust reguleerivate seadustega. Tulenevalt

15. septembril 1993. a jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku §-dest 3 lg 1 p 1 ja 4 lg 1 p 4

kuulub kohaliku omavalitsuse täitevorgani õigusakti peale esitatud kaebuse läbivaatamine

halduskohtu pädevusse. Valdur Kivi ongi vaidlustanud Põlva Maavalitsuse kui 1992. a eksisteerinud

kohaliku omavalitsuse täitevorgani 12. veebruari 1992. a määruse ja selle alusel tekkinud D.-

F. Küütsi maakasutuse seaduslikkuse. Seega eeltoodud põhjustel kuulub vaidlus maa eraldamise

õigsuse üle halduskohtu pädevusse. Asjakohane pole kassaatori viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

13. detsembri 1995. a otsusele tsiviilasjas III-2/1-97/95. Viidatud asjas ei vaidlustatud mitte maa

eraldamise otsust kui haldusakti vaid seda, et pärast maa andmise otsust ei viidud maa andmist

MaaK-s sätestatud korras lõpule.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. augusti 1997. a määrus jätta muutmata ja

erikaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa