3-1-1-121-97 · Riigikohus

3-1-1-121-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. detsembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. J. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. J. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu ja Riigiprokuratuuri

prokurör Toivo Vee.

J. J. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta 10. märtsil 1993. a kella 00.30 ajal,

juhtides Tallinn-Tartu maanteel S. S. kuuluvat ja riiklikku registrinumbrit 477AAD kandvat sõiduautot VAZ

2103 ning rikkudes liikluseeskirjade p 74 lg 2 ja p 178 lg 2 nõudeid, põhjustas vastassuunalisel sõidurajal

autode kokkupõrke, mille tagajärjel tekitati teises autos sõitnud T. T. rasked ning T. T. ülirasked

kehavigastused.

Järva Maakohtu 27. mai 1997. a otsusega mõisteti J. J. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks

põhjendusega, et tema tegevuses puudus kuriteokoosseis. T. T. tsiviilhagi 4000 kr nõudes ja T. T. tsiviilhagi

8891 kr nõudes jäeti läbi vaatamata.

Järva Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonprotesti Järva prokurör Kaarel Ilus ja apellatsioonkaebuse

kannatanu T. T.

Apellatsioonprotestis taotleti esimese astmekohtu otsuse tühistamist ja J. J. süüdi- mõistmist ning karistamist

KrK § 204 lg 1 järgi. Prokuröri väite kohaselt käsitas kohus tõendeid ühekülgselt ning rajas õigeksmõistva

otsuse üksnes kohtualuse poolt antud ütlustele, motiveerimata teiste tõendite kõrvalejätmise.

Apellatsioonkaebuses märkis T. T., et õigeksmõistev kohtuotsus rajanes vastuolulistel tõenditel ning tõendite

valikuline käsitlemine on motiveerimata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a otsusega tühistati Järva Maakohtu

otsus kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. J. J. mõisteti süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja

teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta kaheaastase katseajaga

tingimuslikult karistuse kandmisest. Kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid rahuldati.

Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et kannatanute T. ja T. T. poolt antud ütlused on täielikus vastavuses

avarii tehiolude kohta kogutud muude tõenditega. Samuti puudub alus kahelda komisjonilise

liiklusekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamuse objektiivsuses. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

tunnistas üldtuntuks ja seega tõendamist mittevajavaks asjaolu, et kohtualuse poolt juhitud auto rehvide

nõuetele mittevastavuse ja tema auto juhitamatuse vahel oli põhjuslik seos. Samas sedastas kohtukolleegium,

et kohtualuse poolt liiklusõnnetuse tehiolude kohta antud ütlused on olnud vastuolulised ning need on

kummutatud teiste tõenditega.

Süüdimõistetu J. J. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja tema kaitsealuse õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on

komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust (ekspertiisiakt nr L-4/73) põhjendamatult

eelistanud ainuisikulise ekspertiisi tulemina (ekspertiisiakt nr L-3/50) koostatud eksperdiarvamusele.

Kassaator on seisukohal, et kummagi ülalnimetatud eksperdiarvamuse alusel ei ole võimalik üheselt kindlaks

määrata liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi, sest mõlemad eksperdiarvamused sisaldavad oletuslikke või

tuletuslikke seisukohti, kuid komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamus sisaldab selliseid

seisukohti suuremal arvul. Vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuses märgitakse ka seda, et jääb

selgusetuks, millest on tingitud T. T. poolt antud ütlused, samuti polevat teada, kas T. T. on käesoleval ajal

nõudmisi J. J. vastu. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et J. J. süü avarii põhjustamises ei ole tõendatud. Kohtus

uuritud tõendite pinnalt on võimalik rääkida ainuüksi kahtlustest selles, et J. J. võib olla süüdi, kuid kõik

kahtlusd tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Taotluste esitamisel on kassaator tuginenud AKKS § 37 lg-le 1;

§-dele 38 ja 40; § 63 p-le 3 ja § 64 p-le 4.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde. Ta ei pidanud

õigeks, et ringkonnakohtu otsuses on komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust eelistatud

ainuisikulise ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusele. Samuti pidas ta vajalikuks T. T. täiendavat

ülekuulamist põhjusel, et kuna käesolevaks ajaks on T. T. ja T. T. abielu lõppenud, võivat T. T. anda

objektiivsemaid ütlusi liiklusõnnetuse asjaolude kohta.

Prokuröri seletuses taotleti ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Vandeadvokaat Matti Reinsalu on esitanud kassatsioonkaebuse AKKS §-s 40 sätestatud piiramatu

kassatsiooni õigust kasutades ja seetõttu, kooskõlas AKKS § 40 lg-s 1 sätestatuga, vaidlustanud seaduslikult

muuhulgas ka faktiliste asjaolude tuvastatust ringkonnakohtu poolt - seda, kas kohus on tema kasutuses

olnud tõendite pinnalt saanud kindlaks määrata liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi või mitte. Vastavalt

AKKS § 40 lg-le 3 vaatab Riigikohtu kriminaalkolleegium ka piiramatu kassatsiooni korras esitatud kaebusi

ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et, kooskõlas AKKS § 65 lg-

s 4 sätestatuga, ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on

esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades. Eelöeldust tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium

seisukohal, et ka piiramatu kassatsiooniõigust kasutades peab kassatsioonkaebuses või protestis olema

osutatud AKKS §-le 39 ja põhjendatud, milles seisnes apellatsioonikohtu poolne õiguserikkumine

kriminaalasja menetlemisel.

Käsitletavas kassatsioonkaebuses ei ole üldse osutatud AKKS §-le 39. Tinglikult võib kassatsiooni alusena

asjakohaseks lugeda kassatori viite AKKS § 64 p-le 4. Kuid kuna kassaator ei ole üldse põhjendanud, miks ei

vasta J. J. mõistetud karistus - täpsemalt öeldes tema tingimuslik karistusest vabastamine - kuriteo raskusele

ja J. J. isiksusele, siis puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil ka võimalus kassaatorile sisuliseks

vastamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kehtivast kriminaalmenetluse seadusest ei tulene nõuet, et

tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust. Seetõttu olid kohtud

õigustatud kriminaalasja menetlemisel lugema tõendeiks mõlemaid eksperdiarvamusi. Seda, miks

ringkonnakohus on tõendite hindamisel kogumis muude tõenditega eelistanud komisjoniekspertiisi tulemina

koostatud eksperdiarvamust ainuisikulise ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusele, on Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a otsuses veenvalt põhjendatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ülejäänud kassatori väited ei ole asjakohased ning et

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega

kuulu tühistamisele.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a otsus J. J. süüdistusasjas KrK

§ 204 lg 1 järgi jätta muutmata.

2. Vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 2. detsembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe