3-3-1-31-97 · Riigikohus

3-3-1-31-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 28. novembril 1997. a.

T. Liivi kassatsioonkaebuse läbivaatamine

HÕS § 99 lg. 1 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 27. novembril 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Tauno Liivi kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 10. septembri 1997. a. otsusele haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-46/97.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Tauno Liivi esindaja vandeadvokaadi abi Indrek Leppik.

Liiklusõnnetuse protokollist LL 013078 nähtub, et 22. veebruaril 1997. a. kell 23.55 toimus Tartus

Võidu sillal liiklusõnnetus, milles "Juht Poska juhtides operatiivsõidukit sisselülitatud vilkuritega ei

valinud vastavalt oma sõidukiirusele õiget pikivahet eessõitva autoga ning toimus tagant otsasõit

viimase ees pidurdamisel, mida juhtis juht Liiv, kes märgates peatumismärguannet ei veendu enne

peatumise alustamist selle ohutuses ning ei peatunud sõidutee parempoolse ääre lähedal. Tekitati

varaline kahju.". Vastutuse alusena on protokollis märgitud mõlema liiklusõnnetuses osaleja kohta

HÕS § 99 lg. 1.

Tartu Liikluspolitsei komissar määras 20. märtsi 1997. a. otsusega HÕS § 99 lg. 1 alusel Tauno

Liivile karistuseks rahatrahvi 330 krooni ( 15 päevapalka), kuna T. Liiv "Juhtides mootorsõidukit ei

veendunud politsei antud peatumismärguande järgselt peatuma asudes oma tegevuse ohutuses ja ei

peatanud sõidukit nõuetekohaselt. Rikkumisega tekitati varaline kahju.". Selle otsuse kohaselt rikkus

T. Liiv liikluseeskirja punkti 72, mis sätestab juhi kohustuse veenduda enne sõidu, manöövri või

peatumise alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid, ja liikluseeskirja lisa

1 "Liikluse reguleerimise märguanded" punkti 2 "Reguleerija märguanded".

Politseiauto juhti Sulev Poskat karistati samas haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 99 lg. 1 alusel

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 kuuks, kuna ta rikkus LE punktide 108 ja 181

nõudeid "juhtides mootorsõidukit, millel oli sisse lülitatud sinine vilkur, ei valinud kiirusele vastavat

pikivahet eesliikuva sõidukiga, mille tagajärjel sõitis selle pidurdamisel tagant otsa. Tekitati varaline

kahju.".

2. aprillil 1997. a. esitas Tauno Liivi esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann Tartu Halduskohtule

kaebuse Tartu Liikluspolitsei komissari 20. märtsi 1997. a. otsusele. Kaebuse esitaja väitis, et T. Liivi

tegevuses puudub haldusõiguserikkumise koosseis, sest liikluse reguleerija rikkus liikluseeskirja

nõudeid ja põhjustas selle rikkumisega liiklusõnnetuse. T. Liivi tegevuse puhul oli peatumine

liikluseeskirja punktis 2 sätestatud hädapeatumine, sest sõidu jätkamine oli ohtlik, kuna reguleerija

põhjustas liiklusohtliku olukorra. Samuti väitis kaebuse esitaja, et Tartu Liikluspolitsei komissar on

rikkunud HÕS § 256, sest selle sätte kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja arutav ametiisik võtta

osa asja arutamisest ja ta kuulub taandamisele, kui ta on otseselt või kaudselt huvitatud asja

lõpplahendusest või kui esinevad muud asjaolud, mis tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Neil

põhjustel palus kaebuse esitaja Tartu Liikluspolitsei komissari otsuse tühistada ja lõpetada asjas

menetlus.

Tartu Halduskohtu 28. aprilli 1997. a. otsusega jäeti T. Liivi kaebus rahuldamata. Kohus asus

seisukohale, et "vastavalt LE lisa 1 (2) kohaselt on ees sõitev juht kohustatud peatuma parempoolsel

teepeenral, kui taga sõitval eritalituse autol töötab koos sinise vilkuriga ka punane vilkur ja ees sõitev

juht on saanud peatumismärguande.". Kohus leidis, et on tõendatud, et T. Liiv, märgates

peatumismärguannet, ei veendunud enne peatumise alustamist selle ohutuses ja ei peatanud autot

parempoolsel teepeenral. Sellega rikkus T. Liiv LE p. 72 ja LE lisa 1 punkti 2 nõudeid ja põhjustas

varalise kahju.

9. mail 1997. a. esitas T. Liivi esindaja vandeadvokaat Kalev Bachman Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu apelleeritud otsuse ja teha uus otsus,

millega tühistada selles haldusõiguserikkumise asjas Tartu Liikluspolitsei komissari poolt tehtud

otsus ja lõpetada asja menetlus.

Apellatsioonkaebuse motiivide kohaselt on halduskohus rikkunud HÕS §-de 301 lg. 4 ja 222 lg. 2

nõudeid, kuna kohus pole põhjendanud, miks ta ei arvestanud haldusõiguserikkuja seletust, mille

kohaselt avaldaja, "märgates liikluspolitsei poolt antud märguannet aeglustas sõidukiiruse

minimaalseks ja kontrollis kas manööver parempoolsesse teeäärde peatuma minekuks on ohutu.

Esialgselt takistas manöövrit parempoolses sõidureas liikuv auto. Enne auto seisma jätmist nägi

avaldaja tahavaate peeglist, et liikluspolitsei ei ole tagant lähenedes kiirust vähendanud ja avaldaja

poolne olukorra hinnang oli selline, et ta jäi liiklusohutuse huvides seisma samale sõidurajale, kus ta

sõitis, vältimaks endapoolse manöövriga tagant suurel kiirusel läheneva politseiauto jaoks ohtliku

liiklusolukorra loomist.". Apellatsioonkaebuses väidetakse, et kuna LE p. 2 kohaselt ei hõlma mõiste

"peatumine" seismajäämist reguleerija või liikluskorraldusvahendi nõudel, siis on kohus ekslikult

kohaldanud LE p. 72, milles kohustatakse juhti enne peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu

ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus põhjuslik seos T.

Liivi poolt sõiduauto peatamise ja liiklusõnnetuse vahel.

Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 1997. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 28. aprilli 1997. a. otsus muutmata, kuna see otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis, et põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus ei põhjendanud, miks ta

ei arvestanud T. Liivi seletusi, et peatumist paremal teepeenral takistas sõiduauto. Samuti leidis

ringkonnakohus, et õige ei ole apellandi väide, et LE p. 72 ei kohaldata reguleerija

peatumismärguande peale sõiduki seisma jätmisel. Apellandi väidet, et T. Liivi tegevus polnud

põhjuslikus

seoses

liiklusõnnetusega,

ei

pidanud

ringkonnakohus

põhjendatuks,

sest

"jälitussituatsioonis oleva ja peatumismärguande andnud politseiauto otsasõit jälitatavale autole oli

tingitud jälitatava auto juhi peatumisest LE p. 72 ja Lisa 11 p. 2 nõuetele mittevastavalt" ja

"peatumismärguande saamine ei vabasta juhti kohustusest täita LE nõudeid ning apellant ei ole

tõendanud, et tagant otsasõit oleks toimunud ka siis, kui ta poleks peatunud või oleks peatunud

nõuetekohaselt.". Samuti ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks apellandi väidet, et tegemist oli

sisuliselt hädapeatumisega, kuna peatumismärguande peale peatumist ei saa pidada hädapeatumiseks

ja antud juhul ei ole tõendatud, et sõidujätkamine oli võimatu või ohtlik.

T. Liivi kassatsioonkaebuses Riigikohtule palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uuesti

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses väidab T. Liiv, et HÕS §-dega 300 lg. 1 ja

30718 lg. 1 ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et "apellant ei ole tõendanud, et tagant otsasõit

oleks toimunud ka siis, kui ta poleks peatunud või oleks peatunud nõuetekohaselt", kuna on

protsessuaalselt väär viidata apellandi tõendamiskoormusele. Kassaatori arvates ei ole ka

ringkonnakohus andnud vastust küsimustele, kas ta pani toime HÕS §-s 99 lg. 1 märgitud

haldusõiguserikkumise ja kas ta on selles haldusõiguserikkumises süüdi. Samuti väidab kassaator, et

kohus on kohaldanud vale materiaalõigusnormi - HÕS § 99 lg. 1 ja LE punkti 72. Kassaatori arvates

tuleneb LE punktist 2, et LE punktis 72 mõiste "peatumine" ei hõlma seismajäämist reguleerija või

liikluskorraldusvahendi nõudel. Kui isegi eeldada, et tema rikkus LE punkti 72, siis liiklusõnnetust ei

põhjustanud antud juhul mitte see rikkumine, vaid politseiauto juht, kes rikkus LE punkti 108.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Liikluspolitsei komissar, et T. Liiv on rikkunud

LE punkti 72 ja LE lisa 1 punkti 2 nõudeid. Kuna T. Liiv pidurdas järsult teisel sõidurajal, on see

otseselt põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse ja sellega tekitatud varalise kahjuga.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud T. Liivi esindaja I. Leppiku, Riigikohtu

halduskolleegium

l e i d i s:

1. HÕS § 99 lg. 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhi poolt liikluseeskirjade rikkumise eest, kui see

põhjustas varalise kahju või kerge kehavigastuse. Seega iseloomustab HÕS §-s 99 lg.1 kirjeldatud

haldusõiguserikkumise objektiivset külge Liikluseeskirja rikkumine, selle rikkumise tagajärg -

varaline kahju või kerge kehavigastus ja põhjuslik seos rikkumise ja tagajärje vahel.

Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud HÕS § 99 lg. 1 kohaldamine motiivil, et T. Liiv pole rikkunud

LE p. 72 ja puudub põhjuslik seos T. Liivi poolt sõiduauto peatamise ja tagajärje - liiklusõnnetuse ja

varalise kahju - vahel.

LE p. 72 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on

ohutu. Selles sättes, mis asub LE peatükis "IX. Manöövrid", käsitatakse peatumist manöövrina.

Peatumise nõuded on aga LE peatükis "XIII. Peatumine ja parkimine".

LE p. 2 sätestab, et Liikluseeskirjas tuleb peatumist mõista kui sõiduki ettekavatsetud seismajätmist

sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks, kusjuures mõiste "peatumine" ei hõlma

seismajäämist koos liiklusvooluga või reguleerija või liikluskorraldusvahendi nõudel. Seega ei laiene

LE peatüki "XIII. Peatumine ja parkimine" nõuded peatumisele reguleerija märguandel. Küll aga

tuleb reguleerija märguandel peatumisel järgida nõudeid, millised on sätestatud LE punktis 72. Seega

on Tartu Liikluspolitsei komissar ja kohtud kohaldanud õiget Liikluseeskirja sätet - punkti 72.

Nõuded peatumismärguandel peatumisele on sätestatud Liikluseeskirja lisa 1 "Liikluse reguleerimise

märguanded" punkti 2 "Reguleerija märguanded" osas "Peatumismärguanded". Selle osa kohaselt

peab ees sõitev juht peatuma, kui taga sõitval eritalituse autol töötab koos sinise vilkuriga ka punane

vilkur, kusjuures Liikluseeskiri sätestab: "Peatumismärguande saanud juht peab kohe peatuma. Kui

reguleerija pole kohta näidanud, tuleb peatuda parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee

parempoolse ääre lähedal.". Seega on Tartu Liikluspolitsei komissar ja kohtud kohaldanud

peatumismärguandel peatumise nõuete osas õiget Liikluseeskirja sätet - LE lisa 1 punkti 2 osa

"Peatumismärguanded".

Ekslik on kassaatori väide, et Tartu Liikluspolitsei ja kohtud on selles haldusõiguserikkumise asjas

kohaldanud ebaõiget materiaalõigusnormi - LE punkti 72.

2. Tartu Liikluspolitsei komissar ja kohtud pole võtnud seisukohta, kas T. Liiv täitis Liikluseeskirja

nõuet - peatumismärguande saanud juht peab kohe peatuma, ja kas väidetav kohene peatumine saab

antud asjas kogutud tõendite hindamise alusel olla süüline tegu, mis põhjustas peatumismärguannet

andva eritalituse auto otsasõidu peatumismärguandel peatunud autole.

Kohtud pole pööranud tähelepanu nende asjaolude väljaselgitamisele ja hindamisele, mis väidetavalt

tingisid peatumismärguandel peatumise mitte nõutud kohas, vaid vasakpoolse sõiduraja vasaku ääre

lähedal. Ringkonnakohus on pidanud põhjendamatuks üksnes apellandi seda väidet, et peatumist

paremal teepeenral takistas sõiduauto, kuid pole hinnanud, kas peatumismärguannet andev

politseiauto tekitas liiklusohtliku olukorra, mis väidetavalt oli põhjuseks, miks T. Liiv ei peatanud

autot sõidutee parempoolse ääre lähedal. Tunnistaja S. Poska ütluse kohaselt Tartu Halduskohtu 28.

aprilli 1997. a. istungil (toimiku l. 20) püüdis ta politseiauto juhina paremale sõita ja "oleks ka tema

paremale pööranud, oleks kokkupõrge suurem olnud.".

LE p. 72 õigeks kohaldamiseks tuleb hinnata, kas selle sätte liiklusohutuse tagamise mõttega oleks

antud asjas kooskõlas manöövri alustamine auto peatamiseks sõidutee parempoolse ääre lähedal,

sõidu jätkamine samal sõidurajal, vaatamata kohese peatumise nõudele, või auto peatamine selliselt,

nagu nähtub liiklusõnnetuse protokolli liiklusõnnetuseskeemist ja teistest tõenditest. Seejuures tuleb

kohese peatumise nõude tõlgendamisel arvestada Politseiseaduse § 15 lg. 2 p. 7, mille kohaselt on

politseiametnikul õigus kasutada tulirelva korduvatele peatumismärguannetele reageerimata jätnud

või jälitatava politseisõiduki eest põgeneva sõiduki peatuma sundimiseks. Ringkonnakohus on antud

asjas asunud seisukohale, et tegemist oli jälitussituatsiooniga, kuid pole seda seisukohta põhjendanud.

Kohaldades antud asjas LE p. 72 ja LE lisa 1 punkti 2 tuleb pöörata tähelepanu sellele, et LE lisa 1

punkti 2 nõude- peatuda tuleb sõidutee parempoolse ääre lähedal- täitmine peab toimuma tagades

selliseks peatumiseks vajaliku vasakpoolset sõidurada kasutatava sõiduki manöövri ohutuse vastavalt

LE punktile 72. Kui selline manööver pole ohutu, ei saa juhti süüdistada LE lisa 1 punkti 2 nimetatud

nõude rikkumises. Peatumismärguannet andva politseiauto juhi poolt valitud vale sõidukiirus ja

pikivahe võis antud asjas olla põhjuseks, miks nõuetekohaseks peatumiseks vajalik manööver ei

olnud ohutu.

Nimetatud asjasolusid välja selgitamata on kohtud kohaldanud LE p. 72 ja LE lisa 1 punkti 2. Sellega

on kohtud rikkunud HÕS § 263, mille kohaselt on halduskohtunik kohustatud välja selgitama, kas

antud isik on süüdi selle haldusõiguserikkumise toimepanemises.

3. LE p. 181 annab eritalituse sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur, kiireloomulise

ametiülesande täitmisel õiguse kõrvale kalduda LE nõuetest, välja arvatud LE punktide 58, 59, 60 ja

193 nõuded ning LE lisas 1 kirjeldatud reguleerimismärguannete nõuded. Liikluseeskirja samas

punktis pannakse aga sellise eritalituse sõiduki juhile kohustus tagada seejuures liikluse ohutus. See

kohustus pole kõigil juhtidel. Õigus eirata LE nõudeid toob kaasa ka ulatuslikuma vastutuse, kui

kõrvalekaldumine Liikluseeskirja nõuete täitmisest põhjustas liiklusohtliku olukorra, sest siis on

jäänud täitmata kohustus tagada LE nõuetest kõrvalekaldumisel liikluse ohutus.

Vabariigi Valitsuse 31. augusti 1995. a. määrusega nr. 309 kinnitatud Liiklusjärelevalve korra p. 11

kohaselt peab liiklusjärelevalve ametnik oma tegevusega tagama sujuva liikluse ja liiklejate

turvalisuse. Ka Vabariigi Valitsuse 15. augusti 1995. a. määrusega nr. 293 kinnitatud Liikluse

reguleerimise korra p. 3 kohaselt peab reguleerija märguanne olema antud õigeaegselt, et juht

ootamatu manöövri või kiiruse järsu muutmisega ei põhjustaks liiklusohtlikku olukorda. Seega on ka

Liiklusjärelevalve korra ja Liikluse reguleerimise korra alusel liikluse reguleerijal, sh.

peatumismärguannet andva politseiauto juhil, eriline kohustus - kohustus tagada liiklusjärelevalvel ja

liikluse reguleerimisel liikluse ohutus.

4. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et puudub põhjuslik seos T. Liivi poolt sõiduauto peatamise ja

tagajärje - liiklusõnnetuse ja varalise kahju - vahel. Põhjusliku seose tuvastamisel on määrav tähtsus

küsimusel, kas konkreetne tegu oli vajalik tingimus, milleta antud tagajärg poleks saabunud. LE p. 72

ja LE lisa 1 punkti 2 mõttega kooskõlas olev peatumine, vaatamata LE lisa 1 punkti 2

peatumiskohanõude rikkumise formaalsetele tunnustele, ei saaks iseenesest olla varalise kahju

põhjustamise tingimuseks. Materiaalse haldusõiguserikkumise puhul peab ka tagajärg - antud asjas

varaline kahju - olema põhjustatud süüliselt, mistõttu kohtud peavad sellistes haldusõiguserikkumise

asjades tuvastama süü ka tagajärje suhtes. Eksitav on ringkonnakohtu väide, et "apellant ei ole

tõendanud, et tagant otsasõit oleks toimunud ka siis, kui ta poleks peatunud või oleks peatunud

nõuetekohaselt.". Antud asjas pole kohtud motiveerinud, miks ja kuidas on T. Liiv süüdi kahjuliku

tagajärje põhjustamises. Sellega rikkusid kohtud HÕS §-de 300 lg. 1 ja 301 lg. 4 nõudeid. Kuna HÕS

§ 6 lg. 1 kohaselt on haldusõiguserikkumine vaid süüline tegu, siis on seadusevastane eeldada, et

Liikluseeskirja rikkumine ja varaline kahju on iseenesest, tuvastamata nendevahelist põhjuslikku

seost ja süüd nii Liikluseeskirja rikkumises kui ka tagajärje suhtes, piisavaks aluseks, et otsustada,

kas isik pani toime HÕS § 99 lg. 1 tunnustele vastava haldusõiguserikkumise ja kas ta on selle

haldusõiguserikkumise toimepanemises süüdi.

5. Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 1997. a. otsusega tunnistati Tartu Halduskohtu 28. aprilli

1997. a. otsus seaduslikuks ja põhjendatuks. T. Liivi esindaja vandeadvokaat K. Bachmanni kaebuses

Tartu Halduskohtule on aga põhimotiiviks süü puudumine T. Liivi tegevuses, mida Tartu

Halduskohtu otsuse motiveerivas osas ei käsitata. HÕS § 263 kohaselt peab halduskohtunik välja

selgitama, kas antud isik on süüdi selle haldusõiguserikkumise toimepanemises. HÕS § 300 lg. 1

kohaselt peab kohus kohtuotsuses andma õigusliku hinnangu küsimusele, kas isik on selle

haldusõiguserikkumise toimepanemises süüdi. HÕS § 301 lg. 4 sätestab, et kohtuotsuse motiveerivas

osas peavad olema kohtu motiveeritud järeldused kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta.

Kuna neid nõudeid pole halduskohtunik täitnud, siis on väär ringkonnakohtu järeldus, et Tartu

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Juhindudes HÕS §-dest 325 lg. 1, 324 lg. 1 p. 2 ning 311 lg. 2 ja 4, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

Rahuldada Tauno Liivi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 1997. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr.

II-3õ-46/97 ja saata asi uuesti läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada Tauno Liivile kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50

senti.

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 8. detsembril 1997. a.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel