3-1-1-105-97 · Riigikohus

3-1-1-105-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. novembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

Deniss Zenini süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 - § 15 lg 2; § 140

lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning

Sergei Püsijäineni süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis Riigikohtu istungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kohtla-Järve Linnakohtu 12. mai 1997. a otsusega:

tunnistati Deniss Zenini süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega

seitsmeks aastaks; § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 - § 15 lg 2 järgi ning karistati vabadusekaotusega

kaheks aastaks; § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks; § 195

lg 2 järgi ning karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti D. Zeninile

lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest seitse aastat ja neli kuud vabadusekaotust. KrK § 40

lg 3 alusel liideti mõistetud karistusele Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1994. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa, mõistes lõplikuks karistuseks seitse aastat ja kuus kuud

vabadusekaotust kinnises vanglas.

tunnistati Sergei Püsijäinen süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega

kolmeks aastaks ja kaheksaks kuuks; § 195 lg 2 järgi ning karistati vabadusekaotusega üheks aastaks

ja seitsmeks kuuks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti S. Püsijäinenile lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest neli aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati ka Juri Šutovit ning Sergei Žirnovi.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 1997. a otsusega tühistati osaliselt Kohtla-

Järve Linnakohtu 12. mai 1997. a otsus D. Zenini poolt V. Kasandzi suhtes toimepandud kuriteo KrK

§ 141 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseerimise ning talle karistuse mõistmise osas.

Enne esimest kohtuotsust - s. o enne 21. septembrit 1994. a toimepandud kuritegude eest:

tunnistati D. Zenin V. Kasandzi vara hõivamise eest 6. septembril 1994. a süüdi KrK § 140 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks;

karistati D. Zeninit KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega neljaks aastaks ja kuueks

kuuks;

karistati D. Zeninit KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks;

mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest seitse aastat vabadusekaotust.

Pärast esimest kohtuotsust - s. o pärast 21. septembrit 1994. a toimepandud kuritegude eest karistati

D. Zeninit:

KrK § 115 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega kolmeks aastaks;

KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 - § 15 lg 2 järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks;

KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks.

KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti D. Zeninile pärast esimest kohtuotsust toimepandud kuritegude eest

kuus aastat vabadusekaotust.

KrK § 41 alusel liideti kuritegude kogumi eest mõistetud karistusele osaliselt Kohtla-Järve

Linnakohtu 21. septembri 1994. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mõistes lõplikuks

karistuseks kahe kohtuotsuse järgi kuus aastat ja kaks kuud vabadusekaotust. KrK § 45 alusel

arvestati lõpliku karistuse hulka D. Zenini vahistuses viibitud aeg - üks aasta kaheksa kuud ja

üheksateist päeva - ning arvates 12. maist 1997. a loeti D. Zenini poolt kandmisele kuuluvaks viis

aastat kolm kuud ja üksteist päeva vabadusekaotust kinnises vanglas.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 1997. a otsuses märgiti, et enne esimest

kohtuotsust - s. o enne 21. septembrit 1994. a toimepandud kuritegude eest mõistetud karistus - seitse

aastat vabadusekaotust ja pärast seda kohtuotsust toimepandud kuritegude eest mõistetud karistus -

viis aastat kolm kuud ja üksteist päeva vabadusekaotust kuuluvad kandmisele iseseisvalt.

Muus osas jäeti Kohtla-Järve Linnakohtu 12. mai 1997. a otsus muutmata.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 1997. a otsuses on sedastatud, et

kriminaalasja menetlemisel on kõigi kohtualuste suhtes rikutud KrMK §-des 94, 97 ja 109 sätestatud

nõudeid sellega, et uurimistoiminguid on läbi viidud enne kriminaalasja algatamist. Kuid kuna need

rikkumised ei ole käsitatavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3

mõttes, siis puudub ringkonnakohtul alus kohtuotsuse tühistamiseks.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 1997. a otsuse peale on esitanud

kassatsioonkaebused süüdimõistetud S. Püsijäinen ja D. Zenin.

S. Püsijäineni osutab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu poolt sedastatud menetlusõiguse sätete

rikkumisele ja taotleb enese õigeksmõistmist. Ta märgib, et mitme talle süüksarvatud kuriteo

kohtueelsel uurimisel toimetati uurimistoiminguid enne selle kuriteo osas kriminaalasja algatamist ja

et teda kuulati üle kaitsja osavõtuta.

Ka D. Zenini kassatsioonkaebuses osutatakse ringkonnakohtu poolt sedastatud menetlusõiguse

sätete rikkumisele ja taotletakse kas täiendavat kohtueelset uurimist või karistuse kergendamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri

seletuse, milles taotleti ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse muutmata jätmist,

l e i d i s :

Kriminaalasi, mille kohtulikul arutamisel mõisteti süüdi nii S. Püsijäinen kui ka D. Zenin, algatati

6. oktoobril 1994. a KrK § 141 lg 2 p-s 3 ettenähtud kuriteo tunnustel ja kriminaalasja materjalid on

paigutatud kriminaaltoimikusse nr 94160675. Selle kriminaalasja maht on kohtueelse uurimise

tulemina kasvanud nii sel teel, et ilmnesid kriminaalasjas kahtlustatavate poolt toime pandud uued

kuriteod kui ka sel teel, et selle kriminaalasjaga ühiseks menetlemiseks ühendati teisi kriminaalasju

(vt näiteks I köide lk 61). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kummalgi kirjeldatud

viisil kriminaalasja mahu laiendamine ei ole seadusvastane, kui seejuures on toimitud KrMK § 118

lg 1 mõtte kohaselt - st kui lõppkokkuvõttes on samas kriminaaltoimikus kõigi kuriteost osavõtjate

süüdistusasjad ühe või mitme kuriteo toimepanemises, või ühe isiku süüdistusasjad mitme kuriteo

toimepanemises, samuti nende kuritegude eelnevalt mittelubatud varjamises või nendest

mitteteatamises. Ühtegi S. Püsijäinenile ega D. Zeninile inkrimineeritud kuritegu pole kohtulikult

arutatud ilma, et neile ei oleks vastavat süüdistust esitatud ja et neid poleks nendes süüdistustes kohtu

alla antud. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 1997. a otsuses ja

kassatsioonkaebustes on põhjendatult osutatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele kohtueelsel

menetlusel - nii S. Püsijäineni kui ka D. Zenini ülekuulamistele tunnistajatena ning kaitsja osavõtuta

ajal, mil nad tegelikult olid süüdistatava menetlusseisundis. Kuna aga kahe esimese astme

kohtuotsustes ei ole tuginetud nende isikute tunnistajatena ülekuulamisel antud ütlustele, puudub

seaduslik alus käsitada neid rikkumisi kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumistena AKKS § 39

lg 4 mõttes, sest need ei takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna D. Zenin oli osa kuritegusid pannud toime

enne tema karistamist 21. septembri 1994. a otsusega, siis on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

põhjendatult tühistanud Kohtla-Järve Linnakohtu 12. mai 1997. a otsuse D. Zeninile karistuse

mõistmise osas ja lõppkokkuvõttes õigesti määranud ka kandmisele kuuluva karistuse suuruse. Samas

peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks täpsustada ringkonnakohtu menetluslike sammude

järjekorda D. Zeninile karistuse mõistmisel.

1) Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1994. a otsusega oli D. Zeninit karistatud kümnekuulise

vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastatud tingimuslikult ühe aastase katseajaga karistuse

kandmisest.

2) Kõigi D. Zenini poolt enne 21. septembri 1994. a kohtuotsust toimepandud kuritegude eest on

ringkonnakohus õigesti mõistnud karistused ja kuritegude kogumi eest mõistnud KrK § 40 lg 1 alusel

põhjendatult karistuseks seitse aastat vabadusekaotust. Seejuures on ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses õigesti märgitud, et antud juhul ei saa karistusi liita KrK § 40 lg 3

alusel. Viimatinimetatud alusel saab karistusi liita üksnes juhul, mil varasema kohtuotsusega on

mõistetud reaalselt kandmisele kuulunud karistus. Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1994. a

kohtuotsusega aga oli D. Zenin lõppkokkuvõttes karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud.

3) Ka D. Zenini poolt pärast Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1994. a otsust toimepandud

kuritegude eest on ringkonnakohus õigesti mõistnud karistused ja kuritegude kogumi eest mõistnud

KrK § 40 lg 1 alusel põhjendatult karistuseks kuus aastat vabadusekaotust.

4) Kuna pärast Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1994. a otsust toimepandud kuriteod on

katseajal toimepandud kuriteod, liitis ringkonnakohus KrK § 40 lg 1 järgi mõistetud karistusele

põhjendatult KrK § 41 alusel Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1994. a otsusega mõistetud

karistuse osaliselt, määrates lõplikuks karistuseks kuus aastat ja kaks kuud vabadusekaotust.

Kirjeldatud menetluslike sammude järgselt tuleks kindlaks määrata lõplik ärakandmisele kuuluv

karistus. Ärakandmisele kuuluva karistuse määramisel on eksitav ringkonnakohtu käsitletava otsuse

resolutiivosa lause, mille kohaselt ? mõistetud karistused kuuluvad kandmisele iseseisvalt?. Sellest

lausest võib aru saada selliselt, nagu tuleks D. Zeninil kanda kõigepealt seitse aastat vabadusekaotust

ning seejärel veel ka kuus aastat ja kaks kuud vabadusekaotust. Sellist põhimõtete järgides oleks aga

kõigepealt rikutud karistuse mõistmise üldist põhimõtet, mille kohaselt kõiki mõistetud karistusi võib

liita ka osaliselt. Teiseks oleks sel juhul konkreetselt D. Zenini poolt kandmisele kuuluva karistuse

kindlaksmääramisel eksitud KrK § 23 lg-s 2 sätestatu vastu - isikule, kes oli kuriteo toimepanemise

ajal noorem kui kaheksateistkümne aastane, ei või vabadusekaotuse tähtaeg ületada kaheksat aastat.

Seetõttu peaks nii mõistetud seitsmeaastase vabadusekaotuse kui ka kuue aasta ja kahekuulise

vabadusekaotuse kandmise aega arvestama paralleelselt arvates kohtuotsuse kuulutamise päevast -

s. o arvates 12. maist 1997. a ja tegelikult kuulub kandmisele vaid pikem vabadusekaotuslik karistus -

seitse aastat.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on põhjendatult märgitud, et kooskõlas KrK §-s 45

sätestatuga tuleb kandmisele kuuluva karistuse hulka arvata D. Zenini poolt kohtueelsel uurimisel

vahi all viibitud aeg - kokku üks aasta kaheksa kuud ja üheksateist päeva. Lõppkokkuvõttes onViru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 1997. a otsuses õigesti märgitud, et D. Zeninil

tuleb arvates 12. maist 1997. a kanda kinnises vanglas vabadusekaotuslikku karistust kestusega viis

aastat kolm kuud ja 11 päeva.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 1997. a otsus Sergei Püsijäineni ja Deniss

Zenini süüdistusasjas jätta muutmata.

Süüdimõistetute Sergei Püsijäineni ja Deniss Zenini kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 25. novembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm

Eerik Kergandberg