3-1-1-117-97 · Riigikohus

3-1-1-117-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. novembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

T. K., E. V. ja A. P. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa E. V. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, A. P. ja tema kaitsja

vandeadvokaat Milvi Söörd, tsiviilhageja Eesti Panga esindaja Lea Pakassaar ning Riigiprokuratuuri

prokurör Andres Ülviste.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli T. K., E. V. ja A. P. eeluurimisel esitatud süüdistus ning nad olid

antud kohtu alla KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi selles, et nemad, olles ametiisikud - T. K. AS Eesti

Kaubakompanii president, E. V. tegevdirektor ja A. P. raamatupidaja, riisusid eelneval kokkuleppel oma

ametiseisundi kuritarvitamise teel, omastasid ja raiskasid 21. jaanuaril 1992. a Tallinna Panka Eesti

Kaubakompanii arvele nr. 467757 NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Panga Arveldusvalitsuselt Leedu

Rahandusministeeriumist saadud telegrammis olnud vea tõttu laekunud 189 miljonit rubla, mille saamiseks

Eesti Kaubakompaniil puudus õigus. E. V. ja A. P., kellel oli oma ametiseisundi tõttu AS Kaubakompanii

arveldusarve kasutamisõigus koos T. K., omastasid ja raiskasid arveldusarvele ekslikult laekunud 189

miljonit rubla alljärgnevalt:

21. 01. 92. a kanti AS SAPO arvele 252 000 rubla

23. 01. 92. a kanti AS Graafiline Produktsioon arvele 10 miljonit rubla

29. 01. 92. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 45 000 rubla

07. 02. 92. a kanti AS Kaubakompanii arvele Rapla Maapangas 400 000 rubla

10. 02. 92. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 1 600 000 rubla

10. 02. 92. a kanti AS Eesti Kaubakompanii arvele Tartu Kommertspangas 175 milj. rubla

20. 02. 92. a kanti AS Eesti Kaubakompanii arvele Rapla Maapangas 1 000 000 rubla

25. 02. 92. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 640 000 rubla

06. 04. 92. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 63 000 rubla.

Ajavahemikul 4. 03. 92. a kuni 3. 04. 92. a on kulutatud Tartu Kommertspanka ülekantud 175 milj. rubla,

sealhulgas ka ostetud valuuta, mis kulutati AS Eesti Kaubakompanii arvelt E. Virgepuu 31. 03.1992. a 5000

USD ja 40 000 SEK ning 14. 04. 1992. a 5000 USD ja 8149 DEM.

T. K. isiklikule arveldusarvele 2874787-00 Dresden Bank Hamburgis on kantud:

25. 03. 92. a maksukorralduse nr. 1 alusel 120 000 USD

06. 04. 92. a maksukorralduse nr. 6 alusel 200 000 USD

21. 05. 92. a maksukorralduse nr. 10 alusel 200 000 USD

Tallinna Linnakohus tuli järeldusele, et kohtualuste tegevuses puudub KrK § 1411 lg 3 p 1 ettenähtud kuriteo

koosseis ning mõistis nad nimetatud süüdistuse järgi õigeks. Linnakohus põhjendas oma järeldust

alljärgnevate asjaoludega:

1) Kohtus pole õnnestunud üheselt tõestada, et 189 miljoni rubla tegelik omanik on Eesti Pank, kes esines

tsiviilhagejana.

2) Kohtualused ei teinud midagi selleks, et vaidlustatud rahasumma AS Eesti Kaubakompanii arvele

saabuks. Samuti ei ole pangatöötajad petmise teel eksitusse viidud. Linnakohtu otsuse kohaselt võib firma

oma arvele saabunud raha, olenemata selle päritolust, alati kasutada kui on täidetud raamatupidamise

eeskirjad. Raha oli kasutatud kaubakompanii majandustegevuseks ja seega oli tegemist raha sihtotstarbelise

kasutusega.

Tallinna abiprokurör Hinge Brandi esitatud apellatsiooniprotestis taotleti kohtuotsuse tühistamist ja uue

otsusega kohtualuste süüdimõistmist KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi, nende karistamist ja tsiviilhagi rahuldamist.

Taotlust motiveeriti sellega, et linnakohus on T. K., E. V. ja A. P. süüküsimuse otsustamisel ja tõendite

hindamisel tulnud faktilistele asjaoludele mittevastavale järeldusele ning hinnanud tõendeid ühekülgselt,

võttes aluseks põhiliselt kohtualuste ütlused ja nende kaitsjate seisukohad. Protesti esitaja oli seisukohal, et

toimikus olevate kirjalike tõendite, tsiviilhageja esindaja, tunnistajate V. M., G. S., P. N. jt. ütlustega oli

kohtulikul uurimisel leidnud tõendamist, et 189 miljonit rubla on kuulunud Eesti Pangale. Ka leidis protesti

esitaja, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud asjaolu, et kohtualused tegutsesid aktiivselt neile

mittekuulunud 189 miljoni rubla AS Eesti Kaubakompanii arvele uuesti kandmiseks. Nad teadsid, et neil ei

olnud õigust Leedust mingisugust raha saada, kuna 6. 12. 91. a AS Eesti Kaubakompanii ja Leedu Vilniuse

firma KAIT vahel sõlmitud leping ei toiminud. Apellant leidis, et T. K., E. V. ja A. P. panid otsese tahtlusega

toime oma ametiseisundi kuritarvitamise teel Eesti Panga raha riisumise, kuna teadsid, et 189 miljonit rubla

on võõras raha, kuid pöörasid oma tegevusega selle vara isiklikuks kasuks - erafirma AS Eesti

Kaubakompanii ja ka isikliku vara hulka, omamata seejuures tagastamise kavatsust.

Tsiviilhageja esindaja poolt esitatud apellatsioonikaebuses taotleti kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas

ning uue otsusega tsiviilhagi rahuldamist ja kohtualustelt solidaarselt kahjusumma - 18, 9 miljoni krooni

väljamõistmist. Esitatud apellatsioonikaebuses väideti, et just Eesti Pangale on kohtualuste käitumisega

tekitatud kahju ning see kuulub heastamisele kahju tekitanute poolt. Kaebuses selgitatakse, et linnakohus on

tulnud ekslikule järeldusele, et Eesti Panga poolt on puudujääk - 18, 9 miljonit krooni - kaetud. Bilansi

reformimine ei tähenda puudujäägi katmist, vaid bilansi viimist seisu, mis peegeldab tõepäraselt tegelikkust

mingil ajahetkel. Bilansi reformimine ei tee olematuks nõudeid, mis viidi küll bilansivälisele kontole, kuid

nad ei kadunud kuhugi - Eesti Pank oli need katnud ning temale oli tekitatud kahju, mis kuulub heastamisele

kahju tekitanute poolt.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et linnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse järeldused ei

vastanud faktilistele asjaoludele, et linnakohus oli hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ühekülgselt ja

puudulikult ning lähtunud kohtualuste süüküsimuse lahendamisel vaid kohtualuste poolt kohtuliku uurimise

käigus antud ütlustest ja muudest tõenditest, mis ei omanud kohtualuste tegevusele juriidilise hinnangu

andmisel kvalifitseerivat tähtsust.

Kohtukolleegium leidis, et eeluurimise käigus kogutud ja kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditega

on leidnud tõendamist, et rahasumma, mille omastamises kohtualuseid süüdistatakse, kuulub Eesti Pangale ja

Eesti Pank on põhjendatult tunnistatud tsiviilhagejaks. Rahasumma kohta saadeti Leedu

Rahandusministeeriumist telegramm akreditiivi avamise kohta. Kuna nimetatud telegramm ei olnud

vormistatud nõuetekohaselt, loeti see NL Riigipanga EV Kontori Arveldusvalitsuse töötajate poolt ekslikult

aviisoks ja Tallinna Panka tehti juba ülekanne arveldusvalitsuse arvelt. Tallinna Pank omakorda kandis raha

üle AS Eesti Kaubakompanii (EKK) kontole. Esimesel korral tagastati rahasumma AS EKK poolt Leedu

Rahandusministeeriumile, kuid Leedu Rahandusministeeriumi tagastati rahasumma juba aviisona. Kuna

Leedu Rahandusministeerium ei olnud sellist rahasummat väljastanud, ei saadud seda seal ka vastu võtta

ning raha laekus juba teistkordselt AS EKK kontole. Järeldub ja see on leidnud tõendamist ka

kriminaaltoimikus olevate dokumentidega, et Leedust ei ole 189 miljoni rubla suurust rahasummat

väljastatud. Leedust saadeti vaid akreditiiviteade. Raha ülekandjaks oli NL Riigipanga EV Kontori

Arveldusvalitsus ning selle töötajate poolt ekslikult aviisoks loetud telegrammile rahasummat ei järgnenud.

Tekkis 189 miljoni rubla suurune puudujääk, mis läks üle Eesi Pangale 18, 9 krooni suuruse puudujäägina.

Bilansi reformimine ei teinud olematuks nõudeid, mis viidi bilansivälisele kontole. Eesti Pank oli need

katnud ning temale oli ka tekitatud kahju, mis kuulub heastamisele. Kohtukolleegium leidis, et kuigi raha

ülekandmine sai võimalikuks NL Riigipanga EV Kontori Arveldusvalitsuse töötajate vea tõttu ja akreditiiv

ning memoriaalorder ei ole täidetud nõutaval viisil, ei välista see kriminaalvastutust. Nimetatud asjaolud on

kuriteo toimepanemist soodustanud asjaoludeks.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et on tõendamist leidnud T. K. ja E. V. aktiivne

tegutsemine selle nimel, et rahasumma teistkordsel saabumisel Tallinna Panka kantaks see edasi AS EKK

kontole. Kohtukolleegiumi arvates ei süüdistata kohtualuseid selles, et nad näitasid üles liigset aktiivsust

rahaülekandmiseks nende firma arvele, vaid selles, et omastati firma arvele laekunud neile teadvalt võõras

vara. Asjaolu, et T. K. ja E. V. aktiivselt aitasid kaasa raha ülekandmisele AS EKK arvele kinnitab

kolleegiumi arvates vaid seda, et teatud ajahetkest alates hakati juba kuritegu ette valmistama, et see oli

ettekavatsetud ja oldi valmis teiste eksituse tõttu rikastuma.

Apellatsioonikohtu arvates oli kohtualustel teada, et tegemist on võõra, neile mittekuuluva rahasummaga ja

selle rahasumma saamiseks puudus neil õigus ning just kohtualuste süülise tegevuse tõttu sai võimalikuks

pangale puudujäägi tekitamine.

Kolleegium rõhutas, et pangadokumentide allkirjastamise õigus oli ainult A. P. ja E. V., seega on nad

vastutavad kõikide nende allkirjadega toimunud tehingute eest. Järelduvalt tegutsesid nad koos ja eelneval

kokkuleppel T. K., kes oli AS EKK president ja kes põhiliselt korraldas võõra vara kasutamist. T. K. otsest

tahtlust võõra vara riisumiseks tõendab kohtukolleegiumi arvates tema poolt koostatud fiktiivne leping.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 1997. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu

otsus T. K., E. V. ja A. P. õigeksmõistmises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Uue otsusega mõisteti T. K. süüdi KrK

§ 1411 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks poolkinnises vanglas. Samuti

mõisteti KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdi E. V., kellele mõisteti KrK § 39 sätteid kohaldades karistuseks üks

aasta vabadusekaotust poolkinnises vanglas ja A. P., keda karistati KrK § 39 sätteid kohaldades üheaastase

vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 alusel kaheaastase katseajaga. T. K., E. V. ja A. P. mõisteti

solidaarselt välja kaheksateist miljonit ja üheksasada tuhat krooni Eesti Panga kasuks.

Selle kohtulahendi on piiramatu kassatsiooni õigust kasutades vaidlustanud oma kassatsioonkaebustega

süüdimõistetu T. K., E. V. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp ja süüdimõistetu A. P.

T. K. ei nõustu süüdimõistva kohtuotsusega seepärast, et Eesti Pank on menetlust kasutanud tsiviilõigusliku

vaidluse lahendamiseks kriminaalõiguslikke vahendeid. Kassaatori arvates on neid taotlusi asunud

apellatsioonikohus toetama AKKS § 29 lg 6 sätestatud põhimõtet eirates. T. K. leiab, et vaidlusalune summa

on saabunud Leedu firmast KAIT ja Eesti Pank pole pädev vaidluses osalema. Küll aga peab T. K. enda

finantstehinguid õiguspärasteks ja otstarbekateks lähenenud rahareformi tingimustes ning leiab, et kahju

vältimist ei saa lugeda raiskamiseks. Eesti Pank ei ole oma nõudeid KrMK § 42 kohaselt vormistanud ja on

oma väidetavad õigused avastanud mitmeaastase hilinemisega muutunud õiguskorra tingimustes. T. K.

taotleb enda õigeksmõistmist.

E. V. kaitsja peab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse oluliseks puuduseks seda, et

süüdimõistetute tegevus ei ole järeldustele vastavalt individualiseeritud ja nende osa finantsoperatsiooni

teostamisel konkretiseeritud. E. V. osa aastaid hiljem avastatud tehingutes oli formaalne või puudus üldse.

Tegelikult oli ta uskunud T. K. jõukusse ning raha päritolu moonutavatesse dokumentidesse. Hilisemaid

finantsoperatsioone aktsepteeris ta T. K. korraldustele vastavalt tegevdirektori pädevuse piires. Vastupidiselt

T. K. ei ole ta vähimatki osa vaidlusalusest rahasummast oma kasuks pööranud. Kassaator taotleb oma

kaitsealuse õigeksmõistmist ja tema vastu esitatud tsiviilnõude rahuldamata jätmist.

A. P. kui Eesti Kaubakompanii kunagine raamatupidaja rõhutab oma kassatsioonkaebuses, et Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tema süüdimõistmisel teinud otsuse, mille järeldused ei vasta

faktilistele asjaoludele. Ta võttis põhjendatult vaidlusaluse rahasumma AS-i Kaubakompanii

raamatupidamises arvele kui kohustuse Leedu firma KAIT ees, kellega oli eelnevalt sõlmitud raha

konverteerimise leping. Kassaator leiab, et tema suhtes on alusetult kohaldatud sellist kriminaalseadust, mille

objektiivne külg seisneb võõra vara enda kasuks pööramises kavatsusega seda mitte tagastada. Tema tegevus

seisnes selles, et ta kirjendas kõnealuse summa kui AS-i Kaubakompanii kohustuse kreeditori ees. Tal pole

olnud raha enda kasuks pööramise kavatsust ja mingit kasu ta vaidlusaluse raha arvel saanud ei ole. Üksi ega

kellegagi grupis ei ole ta astunud ühtegi sammu raha enda valdusse saamiseks. Tema seostamine grupilise

riisumisega ja sellesisuline kohtuotsus tähendab kriminaalõiguse ebaõiget kohaldamist, kohtu järeldused on

jäänud KrMK § 274 p 4 nõuete kohaselt motiveerimata. Käsitletule tuginedes taotleb A. P. Tallinna

Ringkonnakohtu 11. septembri 1997. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega ta KrK § 1411 lg 3

p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos õigeks mõistetaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära E. V. ning tema

kaitsja vandeadvokaat S. Raudsepa, A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat M. Söördi seletused, milles nad

rõhutasid kassatsioonkaebuste seisukohti; samuti Eesti Panga esindaja L. P., kes selgitas tsiviilhageja

pädevust ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s:

Kriminaalasjas kogutud dokumentides kajastuvalt on kohtuotsusega tuvastatud, et vaidlusalune rahasumma -

189 miljonit rubla - laekus Eesti Kaubakompanii arvele Tallinna Panka seetõttu, et valesti vormistatud

akreditiivteade loeti NL Riigipanga EV Kontori Arveldusvalitsuse töötajate poolt ekslikult

ülekandedokumendiks (aviisoks) ning neil asjaoludel tehti Tallinna Panka raha ülekanne arveldusvalitsuse

arvelt. Toimikus olevad Tallinna Panga korrespondentkonto ja AS Eesti Kaubakompanii arvelduskonto

väljavõtted koos tunnistajate selgitavate ütlustega kinnitavad seda järeldust. Vahepealne raha saatmine Leetu

ja selle järgnev uus laekumine 21. jaanuaril 1992. a AS Eesti Kaubakompanii arvele kinnitab, et seda

käsitleti AS EKK poolt põhjendamatu laekumisena. Säilub vajadus täpsustada, kas AS EKK oleks pidanud

enda arvele põhjendamatult kantud summat käsitlema NL Riigipanga EV Kontori (Eesti Panga eelkäija)

rahana ja millisel määral oli AS-il EKK põhimõtteliselt õigus kasutada ja käsutada enda arvel olevat raha

põhjusel, et ta oli osutunud selle raha valdajaks. Seega vajaks konkretiseerimist, kas AS EKK poolt tema

arvele põhjendamatult kantud rahaga teostatud igasugused operatsioonid kujutasid endast Eesti Panga raha

riisumist. Kehtinud raamatupidamiseeskirju käsitledes (1991. a kehtinud Raamatupidamise põhimääruse

punktide 27, 28, 29 kohaselt) on vajalik piiritleda, millistel tingimustel ja millises ulatuses oli AS-il EEK

põhimõtteliselt õigus neile ekslikult laekunud raha kasutada. Kuriteoline tegevus algas siis, kui asuti

aktsiaseltsi arvel olevat vara pöörama enda kasuks. Hilisem Eesti Panga bilansi reformimine ei teinud

olematuks kahjusummasid ega nõudeõigust summade suhtes, mis vahepealsete muutuste perioodil olid

kantud bilansivälisele kontole. Need summad kattis Eesti Pank ja temale kuulub õigus nõuda kahju

hüvitamist.

Käsitletava kriminaalasja puhul saab eksituse tõttu AS EKK arvele sattunud raha olla omakasulise

varavastase kuriteo objekt juhul, kui järgneb selle vara sihipärane enda kasuks pööramine. Subjektiivsest

küljest eeldab vaadeldav kuritegu, nagu iga teinegi riisumine, otsest tahtlust. Süüdlane teab, et vara on tema

suhtes võõras ning et tal ei ole sellele varale õigust. Oma tegevusega pöörab ta võõra vara isiklikuks kasuks,

st kas enda või kolmandate isikute vara hulka. Vara isiklikuks kasuks pööramine peab toimuma tagastamise

kavatsuseta. Oluline on kriminaalõiguslikus mõttes veel rõhutada, et valdaja soovi vara endale jätta peab

täiendavalt ilmestama mingi objektiivset külge iseloomustav tegu (vara äratarvitamine, peitmine vms) või

soovi manifesteerimine - valduse salgamine, asja enda omaks kuulutamine jms.

Asjas kogutud tõendite järgi ja ka apellatsioonikohtu hinnangu kohaselt vastab niisugustele tunnustele AS

Eesti Kaubakompanii presidendi T. K. suhtumislaad ja käitumine. Eksliku suure rahaülekande puhul

tärganud selgelt omakasulist huvi kinnitab tema poolt 6. jaanuaril 1992. a vormistatud fiktiivne leping (II kd

tl 36), mille võltsitud sisu kohaselt andis T. K. AS EKK-le protsendita laenu 180 miljonit rubla ja jooksvate

krediitide kasutamiseks ning ehitustegevuseks rahalist abi 8 miljonit rubla. Lühikeste ajavahede järel kanti

rõhutamisväärselt suur rahasumma T. K. korraldusel mitmesugustele arvetele, kaasa arvatud 520 000 USD

ulatuses T. K. isiklikule arveldusarvele Dresden Bank Hamburgis. Vastukäivalt T. K. muutunud selgitustele

raha seadusliku päritolu kohta kujundas T. K. oma kaastöötajatele muljet enda isiklikust rikkusest ja sellest,

et raha kasutamine ei ole piiratud kohustustega kellegi teise suhtes.

A. K. kriminaalõigusliku kohtlemise puhul on oluline jätkuvalt rõhutada, et kasutades AKKS § 32 lg 3 p-s 2

antud pädevust - tühistada esimese astme kohtu õigeksmõistev otsus ja teha süüdimõistev otsus - tuleb

ringkonnakohtul kohtuotsuse kirjeldav-motiveeriva osa koostamisel lisaks AKKS § 29 lg-le 4 rangelt

juhinduda ka KrMK § 274 nõuetest. Kui esimese astme kohtu otsuse tühistamise aluseks on kohtuotsuses

sisalduvate kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele, tuleb põhistada, milliseid tõendeid on

esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud, milline on KrMK § 50 nõuetele vastav hinnang ning millistele

järeldustele ringkonnakohus jõudis. Kui esimese astme kohus on tuginenud vastuolulistele tõenditele, tuleb

ringkonnakohtul need tõendid üle kontrollida.

E. V. ja A. P. süüdimõistmisel KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

jätnud tähelepanuta, et nende tegevuses AS EKK tegevdirektori ja raamatupidajana riisumisest osavõtu

tunnused puuduvad. Vaid viitest grupilisele tegutsemisele ja allkirjaõiguse olemasolule ei piisa Tallinna

Linnakohtu õigeksmõistvas kohtuotsuses käsitletud seisukohtade kummutamiseks. Tõendid nende isikute

kokkuleppeliste omakasuliste taotluste või isikliku kasu saamise kohta puuduvad. Aktsiaseltsi nimel

finantsoperatsioonide vormistamisel täitsid E. V. ja A. P. pädevusele vastavalt neile antud korraldusi.

KrMK § 274 p 4 sätestatud nõuetele vastav tõendite analüüs, millele tuginedes apellatsioonikohus kummutas

esimese astme kohtu järeldused ja millega luges tõendatuks E. V. ja A. P. ühise tegutsemise raha riisumise

eesmärgil, ringkonnakohtu otsuses puudub.

Nendel kaalutlustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et E. V. ja A. P. käitumise käsitlemiseks osavõtuna

grupilisest riisumisest puudub õiguslik alus ning nad tuleb õigeks mõista.

Sellest tulenevalt kuulub E. V. ja A. P. vara, mis on arestitud nende vastu esitatud nõuete tagamiseks, arestist

vabastamisele.

Juhindudes AKKS § 63 p-dest 2 ja 3, § 64 p-dest 1, 2, 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 1997. a otsus T. K., E. V. ja A.

P. süüdistusasjas.

2. Mõista õigeks A. P. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

3. Mõista õigeks E. V. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

4. Vabastada aresti alt A. P. ja E. V. vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara.

5. Kriminaalasi Toivo Kurmeti süüdimõistmises ja karistamises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi saata

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Otsus jõustub 25. novembril 1997. a, on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Lea Kalm

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep