3-2-1-129-97 · Riigikohus

3-2-1-129-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. novembril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kassaatori

K. Kulboki ja AS-i Eesti Telefon esindaja vandeadvokaat A. Pilve osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 3. novembril 1997.a

Kalle Kulboki kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. augusti

1997. a otsuse AS-i Eesti Telefon Lõuna Telefonivõrk hagis Kalle Kulboki vastu 3293 krooni 40

sendi nõudes ja Kalle Kulboki vastuhagis AS-i Eesti Telefon Lõuna Telefonivõrk vastu

telefoniside kasutamise eeskirjade rikkumises ja moraalse kahju eest hüvitise 3293 krooni

saamiseks.

Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse kostja nimele aadressil Tartus Purde 39-53

registreeritud telefoni nr 47 51 21 telefoniteenuste kasutamise eest 3293 krooni 40 senti. Hageja

leidis, et kostja ei täitnud telefoni ümberregistreerimise korda. Korterivahetuse tõttu kasutas telefoni

teine isik ning tekitas kostja nimele võlgnevuse 1995. a novembrist 1996. a jaanuarini.

Kostja vaidles hagile vastu, kuna alates 1994. aasta oktoobrist ta telefoni ei kasutanud ning võlgnevus

ei ole tekitatud tema poolt. 1985. aasta linnatelefoni kasutamise eeskirjad nägid ette telefoni

kasutamises toimunud muudatustest teatamise. Kostja abikaasa Elo Raitviir teatas telefoni teel Eesti

Telefonile korterivahetusest ja taotles telefoni ümberregistreerimist, mida lubati teha pärast

korterivahetuse vormistamist. Korterivahetus vormistati 1995. aasta jaanuaris. Kuna telefoni

kasutamislepingute üle pidi kontrolli teostama ME Tartu Kinnisvara, ei teadnud kostja telefoni

ümberregistreerimata jätmisest 1996. a maini. Kostja palus vastuhagis talle välja mõista hageja

ebaseadusliku käitumisega tekitatud moraalse kahju eest hüvitis 3293 krooni ning kohustada hagejat

ümberregistreerima telefon nr 47 58 34.

Tartu Linnakohus mõistis 13. veebrauri 1997. a otsusega K. Kulbokilt AS-i Eesti Telefon Lõuna

Telefonivõrk kasuks välja 3293 krooni 40 senti ning jättis K. Kulboki vastuhagi rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus jättis K. Kulboki apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on küll rikkunud protsessiõiguse norme, jätkates

kohtuistungit rohkem kui 20 päeva pärast eelmist kohtuistungit ning kuulutades kohtuotsuse pärast

selleks ettenähtud 10-päevase tähtaja möödumist, kuid sellised rikkumised ei viinud asja valele

otsustamisele. Kostja seisukoht, et tal puudus hagejaga lepinguline suhe, on ebaõige. Kostja isa oli

esitanud hagejale kirjaliku avalduse telefoniabonendiks saamiseks aadressil Purde 39-53 ning pärast

isa surma asus tema asemele telefonijärjekorda kostja. 1993. aasta suvel kostja avaldus rahuldati.

Sellest ajast on ta tasunud esitatud maksekviitungite alusel telefoniarveid kuni lahkumiseni Purde 39-

53 korterist. Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik kostja seisukoht, et kuna ta ei ole hagis nõutud

rahasumma eest teenust tarbinud, pole ta ka hagejale võlgu. Telefoni abonentleping selle üldlevinud

tähenduses sätestab telefoniteenust osutava äriühingu kohustuse võimaldada abonendil kasutada

telefoniside teenust ja abonendi kohustuse sellise teenuse eest tasuda vastavalt tema abonentnumbrilt

valitud telefonikõnede liigile ja kestusele, kusjuures ei ole oluline, kas abonent seda teenust isiklikult

tarbib või mitte. Kostja vastuhagi temale väidetavalt tekitatud moraalse kahju eest rahalise hüvitise

väljamõistmiseks ei kuulu rahuldamisele.

Kassatsioonkaebuses palus K. Kulbok tühistada ringkonnakohtu otsuse. Kassaator leidis, et Eesti

Telefon peab lõpetama tema au teotamise võlglaseks nimetamise teel ja hüvitama tekitatud moraalse

kahju 100 000 krooni ulatuses. Samuti peab vastustaja hüvitama kassaatori poja Christopher Robin

Kulbokile tema sidevahendi väljalülitamisega tekitatud kahju 780 krooni ulatuses.

Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt ei ole K. Kulbokil olnud Purde 39-53 korteris asuva telefoni

osas hagejaga kliendisuhet ega ole ta maksnud ka telefonimakseid. Kliendisuhe oli hagejaga

K. Kulboki abikaasal E. Raitviirul kuni 1994. a oktoobrini. Kassaatoriga korteri vahetanud U. Paejärv

maksis telefonimakseid ja K. Kulboki arvates tekkis U. Paejärvel Eesti Telefoniga kliendisuhe.

Apellatsioonikohus on jätnud tähelepanuta selle, et apellant ei ole esitanud telefoni saamiseks ühtegi

avaldust. Apellatsioonikohus on asunud väärale seisukohale, mille kohaselt seadus ei nõudnud

1993. aasta suvel telefoni kasutamise lepingute kirjalikku sõlmimist. Kohus ei ole selgitanud, milliste

eeskirjade kohaldamises olid pooled kokku leppinud. Kohus eeldas, et kassaatoril oli tekkinud

suuline leping vastustajaga ja seetõttu saab seda lepingut muuta ka suulises vormis. Samuti jättis

apellatsioonikohus tähelepanuta apellatsioonkaebuse motiivid, milles viidati protsessiõiguse normi

rikkumisele esimese astme kohtus.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis vastustaja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik.

Kassatsioonkaebuse väited on vastuolulised ja vasturääkivad kohtupidamise käigus K. Kulboki antud

seletustega, kirjalike tõenditega ja asjaoludega, mis on kohtupidamise käigus tõendamist leidnud.

Kassaator ei ole vaidlustanud seda, et tema nimele oli paigaldatud telefon aadressil Purde 39-53 ja

menetluse käigus leidis tõendamist asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe ning

võlgnevus telefoniteenuste eest tekkis ajavahemikus, mil telefon 47 51 21 oli registreeritud kostja

nimele. Ebaõige on K. Kulboki viide TsK §-le 46, kuna AS Eesti Telefoni kui eraõigusliku juriidilise

isiku suhtes ei saanud kehtida normid, mis reguleerisid riiklike, kooperatiivsete ja ühiskondlike

organisatsioonide eneste vahel ja kodanikega sõlmitavate tehingute vormi. Vastustaja on seisukohal,

et telefoniteenuste võlgnevus tuleb tasuda K. Kulbokil, kusjuures ei ole oluline, kas ta teenust

isiklikult tarbis või mitte, kuna võlgnevuse tekkimise momendil oli kassaatori ja vastustaja vahel

lepinguline suhe.

Kolleegiumi istungil palus K. Kulbok kassatsioonkaebuse rahuldada. Hageja esindaja pidas

ringkonnakohtu otsust õigeks ja palus selle muutmata jätta.

Tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjäreldustes seaduslik ja põhjendatud ning

selle tühistamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et isa järel asus telefoni taotlejate järjekorda telefoni

paigaldamiseks Purde 39-53 korterisse K. Kulbok. Tartus Purde 39-53 korter oli K. Kulboki elukoht.

1993. a suvel kui avaldus rahuldati ja K. Kulboki elukohta tema nimel telefon paigaldati, ei

vaidlustanud K. Kulbok seda ja tema nimel tasus tema pere, kuhu teise täiskasvanud liikmena kuulus

K. Kulboki abikaasa, telefoniarveid kuni sellest korterist lahkumiseni. Korterist lahkus K. Kulboki

pere Tartu Jalaka 40-24 korterisse seoses korterivahetusega. Nende faktide alusel tuvastas

ringkonnakohus K. Kulboki telefoniabonentlepingu sõlmimise hagejaga. Kooskõlas TsKS §-ga 349

lg 2 ei või kassatsioonikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. TsKS § 336 kohaselt hindab

kohtukolleegium kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja

tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme.

Abonentlepingu sõlmimise ajal 1993. a suvel, kui telefon K. Kulboki korterisse paigaldati, reguleeris

pooltevahelisi suhteid ENSV tsiviilkoodeks. Selle III osa kannab nimetust kohustisõigus, mida

praegu tavatsetakse nimetada võlaõiguseks. Selles mõttes oli kohtul alust ka tsiviilkoodeksi kehtivuse

ajal rääkida võlaõiguse üldpõhimõtetest. TsK § 46 ning linna- ja maatelefoniside kasutamise 1985. a

eeskirjade kohaselt tuli abonentleping sõlmida kirjalikus vormis. Ebaõige on ringkonnakohtu

seisukoht, mille kohaselt neil eeskirjadel ei olnud üldkohustusliku õigusakti jõudu. Eeskirjad olid

kehtestatud NSV Liidu Sideministeeriumi käskkirjaga nr 131 ja kehtisid Eestis kuni 31. juulil 1995. a

Eesti Vabariigi valitsuse määrusega nr 281 kehtestatud abonenttelefoni eeskirja kehtimahakkamiseni.

Eeskirjad olid avaldatud NSVL Normatiivaktide Bülletäänis 1986 nr 3, lk 39.

Seadusega nõutud vormi järgimata jätmine tõi TsK § 48 lg 1 kohaselt kaasa tehingu kehtetuse vaid

juhul, kui selline tagajärg oli seadusega otse ette nähtud. Seadusega nõutud lihtsa kirjaliku vormi

(TsK § 46) järgimata jätmine võttis pooltelt TsK § 49 kohaselt õiguse vaidluse korral viidata tehingu

olemasolu kinnitamiseks tunnistajate ütlustele. Seega asjaolu, et pooled ei sõlminud abonentlepingut

kirjalikult, ei tee seda veel olematuks. Telefon K. Kulboki korterisse paigaldati, seda kasutas

K. Kulboki pere ja tasus telefoni kasutamise eest. Neil asjaoludel on kohus abonentlepingu kindlaks

teinud kirjalike tõendite ja poolte seletuste alusel. Samuti tuleb märkida, et NSVL Sideministeeriumi

18. juuli 1986. a kirja kohaselt täiendati alates 1. augustist 1986. a linna- ja maatelefoniside 1985. a

eeskirjade p 1.3 teise lõiguga, mille kohaselt abikaasad, kelle korterisse telefon on paigaldatud ja

kellest ühe nimel abonement on avatud, on telefonivõrgu võrdõiguslikud abonendid, sõltumata

sellest, kelle nimel abonent avatud on (NSVL Normatiivaktide Bülletään 1986 nr 11, lk 46).

Kohus tuvastas, et abonent ei teatanud Purde tänava korterist välja kolides kuu aja jooksul

sideettevõttele telefoni kasutamisel korterivahetuse tõttu toimunud muudatustest. Teatamise kohustus

oli abonendil eelnimetatud eeskirjade p 4.1 kohaselt. Hageja eitas telefonitsi teatamist ja kostjal oli

TsKS § 88 lg 1 kohaselt kohustus oma vastuväidet tõendada. Õige on ringkonnakohtu seisukoht,

mille kohaselt abonent on kohustatud tasuma tema numbrilt valitud telefonikõnede eest, sõltumata

sellest, kes nimelt tema korterisse paigutatud telefoni kasutab.

Ringkonnakohus on andnud õigusliku hinnangu protsessiõiguse normide rikkumisele esimese astme

kohtu poolt ja leidnud põhjendatult, et see ei viinud asja ebaõigele otsustamisele.

Kuna kohus on hagi rahuldanud õigesti, siis ei olnud kohtul alust vastuhagi rahuldada.

Kostja poja Cristopher Robin Kulboki on apellatsioonikohus jätnud õigesti kaasamata, sest iseseisva

nõudega kolmas isik võib kooskõlas TsKS §-ga 75 asjasse astuda kuni kohtuotsuse tegemiseni

esimese astme kohtus. Taotlus esitati teise astme kohtule.

Juhindudes TsKS § 346 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. augusti 1997. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa