3-1-1-112-97 · Riigikohus

3-1-1-112-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. novembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

L. B. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune L. B., kannatanu J. S. ja Riigiprokuratuuri prokurör

Toivo Vee. Kohtuistungil osales tõlk Lüüli Lomp.

Narva Linnakohtu 20. veebruari 1997. a otsusega tunnistati L. B. KrK § 204 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati

üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult karistuse kandmisest üheaastase

katseajaga.

Kohtuotsuse järgi tunnistati L. B. süüdi selles, et ta 24. aprillil 1996. a kella 16.45 paiku, juhtides Narvas K.

tänaval isiklikku sõiduautot IZ-21251 registrimärgiga 125 NAE, rikkus Liikluseeskirja p-de 72 ja 80

nõudeid, mille järgi peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid,

ja vasakpöörde sooritamisel andma teed vastusõitvale juhile. L. B. ei lasknud K. t 27 maja juures

vasakpöörde sooritamisel läbi vastassuunavööndis liikuvat mootorratast Jawa - 350, registrimärgiga 361-AB,

mida juhtis J. S. Liiklusvahendite kokkupõrkel põhjustati J. S. raske kehavigastus.

Narva Linnakohtu otsuse peale esitas kohtualune L. B. apellatsioonkaebuse. Kaebuses väitis L. B., et tema

süü liiklusõnnetuses ei ole tõendatud ja taotles liiklusekspertiisi korraldamist.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 1997. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu

20. veebruari 1997. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kohtualune L. B. kassatsioonkaebuse.

Kassaatori väitel ringkonnakohtu otsus on motiveerimata ja kohus keeldus põhjendamatult kriminaalasjas

liiklusekspertiisi korraldamisest. Liikluseeskirja p 101 järgi oli kannatanu J. S. kohustatud jälgima

liiklusolusid ja vältima otsasõitu. Otsasõidu vältimiseks oli kannatanul reaalne võimalus. Mõistnud välja J. S.

ravikulud, jättis ringkonnakohus L. B. arvates alusetult rahuldamata tema taotluse kaasata kriminaalasjas

tsiviilkostjana Kindlustuse ASi Kalju esindaja.

Kohtualune L. B. taotleb kassatsioonkaebuses Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kohtualune L. B. kassatsioonkaebust. Kannatanu J. S. eitas

oma seletuses liiklusõnnetuses süüdiolekut. Prokurör taotles Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud kohtualuse ja

kannatanu, samuti prokuröri seletused,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole põhjendatud kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et

ringkonnakohtu otsus on motiveerimata ja kohus on alusetult jätnud rahuldamata liiklusekspertiisi

korraldamise taotluse.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti nentinud, et Narva Linnakohtu otsus on piisavalt

motiveeritud, mistõttu ta ei pidanud vajalikuks kooskõlas AKKS § 29 lg-ga 5 oma otsuses esimese astme

kohtu põhjendusi korrata. Seetõttu ei ole alust väita, et ringkonnakohus on rikkunud kriminaalmenetluse

seadust ja eirates AKKS § 39 lg 3 p 7 nõuet, jätnud esitamata kohtuotsuse motiivid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et

avariiolukorra tekitas kohtualune L. B., kes vasakpöörde sooritamisel rikkus Liikluseeskirja nõudeid,

laskmata läbi vastutulevat mootorratast.

Kriminaalkolleegium nendib, et ringkonnakohus on jätnud motiveeritult rahuldamata apellatsioonkaebuses

esitatud taotluse korraldada kriminaalasjas liiklusekspertiis.

KrMK § 58 lg-s 2 sätestatakse need juhud, kus ekspertiisi korraldamine on menetlejale kohustuslik.

Liiklusekspertiisi kohustuslike ekspertiisiliikide hulgas ei nimetata. Seetõttu otsustab kohus liiklusekspertiisi

vajalikkuse sõltuvalt tõendamise vajadusest.

Samas rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et lubamatu on esitada liikluseksperdile õiguslikke

küsimusi, millele vastamine eeldab süüküsimuse lahendamist, liikluseeskirja kui õigusakti sätete rakendamist

ning tõendite kontrollimist ja hindamist või mille lahendamiseks ei lähe vaja eksperdi eriteadmisi.

Arvestamata kohtuekspertiisi teooria neid põhimõtteid, on osa apellatsioonkaebuses liikluseksperdile esitatud

küsimustest õiguslikud. Nii on küsimus sellest, mis on liiklusõnnetuse vahetu (peamine või otsene) põhjus

või kas esineb põhjuslik seos mootorratta juhi tegevuse ja liiklusõnnetuse vahel, oma sisult õiguslik.

Liiklusõnnetus on mitmete põhjuste ja tingimuste, nii subjektiivsete kui ka objektiivsete mõjurite koostoime

tagajärg. Nende osa liiklusõnnetuse põhjustamisel saab kindlaks määrata ainult tõendite kontrollimise ja

hindamise teel. See on kohtu ülesanne. Liiklusekspert võib tuvastada vaid üksikuid tõiku, mida kohus saab

kasutada põhjusliku seose esinemise või puudumise sedastamisel. Ta tohib lahendada üksnes niisuguseid

küsimusi, millele vastamine eeldab tehnilisi uuringuid ja liiklusõnnetuse tehnilise külje selgitamist ning mis

seonduvad liiklusõnnetuse tehnilise põhjusega. Õiguslikeks küsimusteks tuleb lugeda apellatsioonkaebuses

liikluseksperdile esitatud küsimustest ka sellised, nagu: millistest liikluseeskirja punktidest pidid juhinduma

sündmusosaliste sõidukite juhid, vältimaks liiklusõnnetust; kuidas pidanuks toimima mootorratta juht antud

situatsioonis, et vältida kokkupõrget; milline oli mootorratta ja sõiduauto vahekaugus sellal, kui mootorrattur

tajus ohtu; kui kaugelt võis või pidi mootorratta juht nägema peatunud sõiduautot; kas antud tingimustes oli

võimalik vältida liiklusõnnetust. Niisugustele küsimustele vastamine ei nõua liikluseksperdilt eriteadmiste

rakendamist. Ka peaks neil juhtudel ekspert hindama juhi subjektiivseid võimeid, tema erialameisterlikkust,

otsustusvõimet jm, mida ta aga oma eriteadmiste pinnalt teha ei tohi.

Küsimust liiklusõnnetuse tehnilisest põhjusest ja selle vältimise tehnilisest võimalusest saab

liiklusekspertiisiga lahendada vaid siis, kui on tuvastatud, et sündmusosaline liiklusvahend või -vahendid ei

olnud tehniliselt korras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud L. B. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsuses

kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust

faktilistele asjaoludele ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist.

Apellatsioonkaebuses kordas L. B. Narva Linnakohtus esitatud taotlust kaasata ringkonnakohtus

tsiviilkostjana Kindlustuse ASi Kalju. Vaatamata kutsele Kindlustuse AS Kalju esindaja ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi istungile ei ilmunud. Seejuures ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võtnud

seisukohta L. B.-i taotluse suhtes, vaid AKKS § 29 lg-le 5 toetudes nentinud, et ta ei korda oma otsuses

esimese astme otsuse põhjendusi. Narva Linnakohus, kaasamata tsiviilkostjana Kindlustuse ASi Kalju,

rahuldas Narva Haigekassa hagi täielikult ja mõistis L. B.-lt välja Narva Haigekassa kasuks 18 779 kr.

Kannatanu J. S.-i hagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Liikluskindlustuse seaduse (vastu võetud 27. aprillil 1995. a) § 1 lg-tes 1 ja 2 nähakse ette, et

liikluskindlustus sätestatakse sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanutele tagada

seaduses piiritletud liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult. Liikluskindlustuse

kindlustusobjekt on tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki omaniku poolt sõidukiga liikluskahju tekitamisega.

Sellest tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohta, mille

järgi liikluskindlustuse seadus kehtestas põhimõtte, et liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab

kannatanule kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Liiklusõnnetuses süüdlane kohustusliku

kindlustusvõtjana on liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse kindlustanud, mistõttu temalt võib

liiklusõnnetuses kannatanu sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või

Liikluskindlustuse Fond (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1996. a otsus A.K. hagis H.K. vastu 40

619 kr nõudmiseks). Eeltoodust lähtudes on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et Narva

Linnakohus ei oleks tohtinud ilma Kindlustuse ASi Kalju tsiviilkostjana kaasamata lahendada KrMK § 263

lg 1 p 12 järgi küsimust, kas rahuldada tsiviilhagi, kellelt, kelle kasuks ja missuguses summas.

Kindlustuse AS Kalju kaasamine kriminaalkohtumenetlusse tsiviilkostjana seondub vahetult kannatanu

tsiviilhagi lahendamisega. Sellest tulenevalt tuleb Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri

1997. a otsus ja Narva Linnakohtu 20. veebruari 1997. a otsus tühistada tsiviilhagisse puutuvas osas, millega

mõisteti välja Narva Haigekassa kasuks 18 779 kr.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, samuti Liikluskindlustuse seaduse § 1 lg-test 1 ja 2,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 1997. a otsus ja Narva

Linnakohtu 20. veebruari 1997. a ostus L. B.-i süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi tsiviilhagisse puutuvas

osas, millega mõisteti välja Narva Haigekassa kasuks 18 779 kr. Kriminaalasi saata uueks arutamiseks

Narva Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus muutmata.

3. Kohtualuse L. B. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. L. B. poolt tasutud kautsjon tagastada.

Kohtuotsus jõustub 11. novembril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg