3-2-1-96-97 · Riigikohus

3-2-1-96-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. septembril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, AS-i Tarveko

esindaja vandeadvokaat A. Aadli ja AS-i EMV esindaja vandeadvokaat A. Pilve osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 1. septembril 1997. a.

AS-i Tarveko esindaja vandeadvokaat Aavo Aadli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. aprilli 1997. a. otsuse AS-i EMV hagis AS-i Tarveko vastu

laenulepingu täitmiseks, ehitustööde ja ehitusmaterjali eest tasumiseks ning AS-i Tarveko

vastuhagis viivise saamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse järgi sõlmisid AS EMV ja AS Tarveko 26. veebruaril 1993. a.

tööettevõtulepingu, mille kohaselt AS EMV kohustus ehitama AS-le Tarveko elamu Tallinnas Vilmsi

6. 19. oktoobri 1994. a. lepinguga vormistasid pooled tööettevõtust tekkinud 900 000 krooni suuruse

võla laenuna, mille AS Tarveko pidi AS-le EMV tasuma 19. detsembriks 1994. a. Vastavalt lepingule

pidi laenaja maksma laenuandjale intressi 23 % aastas ning võla tähtaegselt tasumata jätmisel viivist

0,3 % viivitatud summalt päevas.

5. juunil 1995. a. esitas AS EMV Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Tarveko vastu tööettevõtust

tekkinud võlgnevuse väljamõistmiseks. Täpsustatud hagiavalduses palus AS EMV kostjalt välja

mõista kokku 1 468 750 krooni. Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja hagejale laenulepingu järgi 1

098 908 krooni 50 senti, millest põhivõlg oli 600 000 krooni, intress 1. veebruari 1996. a. seisuga 93

908 krooni 50 senti ja viivis 193 päeva eest 405 000 krooni. Ehitustööde eest ajavahemikul 1993. a.

kuni 1995. a. esitatud arvete järgi jättis kostja hagejale tasumata 83 206 krooni 20 senti ja

ehitusmaterjalide eest 1994. a. esitatud arvete järgi 286 663 krooni 30 senti. Töö võttis kostja hagejalt

vastu 11. mail 1995. a., kuid tööettevõtjale kokkulepitud tasu ei maksnud.

14. märtsil 1996. a. esitas kostja vastuhagi kahju 18 233 399 krooni 93 sendi hüvitamiseks. Vastuhagi

põhjenduste kohaselt tekitas tööettevõtja kostjale kahju mittekvaliteetse töö ja ehituse

täitedokumentatsiooni mittetähtaegse üleandmisega. Täpsustatud nõude kohaselt andis hageja

kostjale lepinguobjekti üle 12. märtsil 1996. a., hilinedes üleandmisega 743 päeva. Lepingu järgi

kohustus tööettevõtja ehitise üleandmisega viivitatud aja eest maksma viivist 0,5 % päevas kogu

ehituse maksumusest. 14 655 675 krooni suurusest viivisest palus kostja hagejalt välja mõista 4 000

000 krooni. Vastuhagi veelkordse täpsustuse kohaselt nõudis kostja hagejalt 4 000 000 krooni viivist

ehitise üleandmisega viivitamise eest 1. märtsist 1994. a. kuni 11. maini 1995. a.

Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 1 252 144 krooni 90 senti, sealhulgas 72

109 krooni 60 senti tehtud tööde eest, 286 635 krooni 70 senti materjalide eest, 600 000 krooni

laenulepingu järgi, 200 000 krooni viiviseid, 57 937 krooni 25 senti advokaadi abi eest ja riigilõivu

35 462 krooni 35 senti. Otsuse motiivide kohaselt pidi kostja tööettevõtulepingu järgi tasuma

ehitustööde tähtaegse teostamise eest 10 päeva jooksul peale akti allakirjutamist 3 945 000 krooni.

Aktina käsitlesid pooled igakuulisi õiendeid, mille alusel kostja ka enamiku rahast tasus ning alles

kohtumenetluse käigus väitis, et õiendites on juurdekirjutused. Kuna õiendites on lisatööd ja

materjalide kallinemine eraldi märgitud, oli kostja eelarve ületamisest teadlik ja tal oli õigus lepingust

loobuda. Seda kostja aga ei teinud. Võrreldes õienditega on kostja jätnud tasumata 672 109 krooni 60

senti. Kuna sellest summast 600 000 krooni palub hageja kostjalt välja mõista laenulepingu alusel,

siis tuleb kostjalt TsK § 369 lg 1 alusel tehtud töö eest välja mõista 72 109 krooni 60 senti.

Ehitusmaterjalide eest pidi kostja 1994. a. jooksul hagejale tasuma kokku 489 287 krooni. Sellest

summast on tasutud 202 651 krooni 70 senti. Seega tuleb materjalide eest kostjalt välja mõista 286

635 krooni 70 senti. 19. oktoobril 1994. a. sõlmitud laenulepingu alusel on kostja tasunud põhivõlga

300 000 krooni, kuid tasumata on 600 000 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kostja väide võla

tasumise kohta ei ole põhjendatud. Viivist tuleks kostjal laenulepingu kohaselt tasuda 1 333 800, mis

on aga ülemäära suur. Juhindudes TsK §-st 194, tuleb kostjalt välja mõista viivist 200 000 krooni.

Nõue intresside osas ei ole aga seaduslik, kuna TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine

rahaliste kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid.

Vastuhagi jättis linnakohus rahuldamata. Kohus leidis, et vastavalt kokkuleppele pidi ehitis valmima

28. veebruariks 1994. a., kuid tööde üleandmis-vastuvõtmisakt koostati alles 11. mail 1995. a. Seda

tuleb lugeda ka tööde üleandmise kuupäevaks. Esitatud tõendite alusel ei ole võimalik eristada

lepinguliste ja lepinguväliste tööde lõpetamise kuupäevi, kuna korrektseid üleandmis-

vastuvõtmisakte ei vormistatud ning lisatöid tehti poolte esindajate seletuste ja esitatud kirjalike

tõendite kohaselt pidevalt kõrvuti lepinguliste töödega. Viivist on tellijal lepingu kohaselt õigus

nõuda aga vaid lepinguliste tööde üleandmisega hilinemise korral ning lähtudes lepingus

kokkulepitud objekti maksumusest. Ka ei ole tõendatud hageja süü tööde üleandmises kokkulepitust

hilisemal tähtajal, mis on viivise maksekohustuse tekkimise vajalikuks tingimuseks nii pooltevahelise

lepingu kui ka TsK § 376 lg 1 alusel. Tööettevõtja süü puudumine on tõendatud poolte esindajate

seletustega ja kohtule esitatud kirjalike tõenditega selle kohta, et kokkulepete ja pakkumiste alusel

tehti hageja poolt objektil lepinguväliseid töid, objektil töötas mitmeid teisi alltöövõtjaid, augustist

1994. a. alustas kostja juba korterite müüki.

Tallinna Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vastuhagi rahuldamata jätmine on õige ja piisavalt

motiveeritud. Tööettevõtulepingus leppisid pooled kokku, et hageja ehitab elamu pakkumises esitatud

mahus vastavalt projektile. Täiendava kokkuleppe kohaselt oli töö tähtajaks 28. veebruar 1994. a.

Lepingu lisast ja poolte seletustest nähtub, et lepingu objektina pidasid pooled silmas majakarpi.

Apellatsioonikohtu istungil võttis kostja esindaja õigeks, et veel 1994. a. jaanuaris-veebruaris muutis

kostja elamu kuuenda korruse ja katuse projekti. Sellega tekitas kostja ise olukorra, kus hageja ei

saanudki talle majakarpi tähtaegselt üle anda. Ka võttis kostja esindaja õigeks, et kostja ei suutnud

oma maksekohustust täita ning võlgnes hagejale pidevalt raha.

Kassatsioonikaebuses palub AS-i Tarveko esindaja muuta ringkonnakohtu otsust AS-i Tarveko

vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning mõista AS-lt EMV välja viivis 2 600 000 krooni. Kaebuses

leitakse, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige

kohtulahendi. Ringkonnakohtu otsus ei ole vastavuses TsKS § 232 lg 4 nõuetega. Ringkonnakohus ei

ole ole põhjendanud, miks apellandi väiteid ei saa arvestada ning on põhjendanud vastuhagi

rahuldamata jätmist hoopis alusel, mida linnakohtu otsuses ei olnud esile toodud. Ka ei ole otsuses

näidatud, milliseid materiaalõiguse norme ringkonnakohus vastuhagi rahuldamata jätmisel kohaldas.

Vastustaja kassatsioonkaebusega ei nõustu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegiumi istungil palus AS-i Tarveko esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud

motiividel, AS-i EMV esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust.

TsKS § 301 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi

seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kostja vaidlustas

apellatsioonkaebuses esimese astme kohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas motiivil, et

kohus on tõendeid vääralt hinnates põhjendamatult leidnud, et hageja ei ole süüdi lepinguliste tööde

üleandmisega viivitamises. Seega oli apellatsioonkaebus vastuhagi rahuldamata jätmise osas esitatud

tõendite hindamise peale. Linnakohtu otsuses on motiveeritud, mille alusel pidas kohus tõendatuks

hageja süü puudumise tööde üleandmisega viivitamises. Otsuses on märgitud, millistel tuvastatud

asjaoludel ja tõenditel kohtu selline järeldus rajaneb. Kuna ringkonnakohus leidis, et esimese astme

kohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja kohtuotsust ei ole vaja muuta, siis tulenevalt TsKS §-st 313

lg 2 ei pidanud apellatsioonikohus oma otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi. Ekslik on

kassaatori väide, et ringkonnakohus on põhjendanud vastuhagi rahuldamata jätmist alusel, mida

linnakohtu otsuses polnud esile toodud. Apellatsioonkaebuse vastuses tugines kostja ka asjaoludele,

et veel 1994. a. veebruaris muudeti elamu projekti ning kostja jättis pidevalt maksmata tööde eest

esitatud arved. Nimetatud asjaoludega põhjendas hageja tööde üleandmisega viivitamist ka esimese

astme kohtus. Ringkonnakohtu istungil võttis kostja (apellandi) esindaja need asjaolud omaks. Hageja

(vastustaja) vastuväidete aluseks olevate asjaolude tuvastamisega kohtuotsuses vastas

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendas kaebuse rahuldamata jätmist.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. aprilli 1997. a. otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, J. Luik