3-2-1-125-97 · Riigikohus

3-2-1-125-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. novembril 1997.a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks,

S. Barkovskaja osavõtul ja tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

27. oktoobril 1997.a

Svetlana Barkovskaja kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

26. mai 1997. a otsuse Svetlana Barkovskaja hagis OÜ Silva vastu saamata jäänud palga,

lõpparve kinnipidamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõudes.

Kohtla-Järve Linnakohtule esitatud hagiavalduses nõudis hageja OÜ-lt Silva 6870 krooni

väljamõistmist põhjusel, et hageja töötas kostja juures 1994. aasta detsembris ja 1995. aasta jaanuaris,

täites mitmesuguseid tööülesandeid, kuid kostja temaga kirjalikku töölepingut ei sõlminud. Nende

kahe kuu eest kostja temale palka 4580 krooni ei maksnud ning vastavalt TLS §-le 119 lg 2 tuleb

kostjalt välja mõista ka 2290 krooni lõpparve maksmisega viivitamise eest. Kohtuistungil hageja

suurendas oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista 4580 krooni saamata jäänud palka, 0,5% lõpparve

kinnipidamise eest, s.o. 143 421 krooni ja sunnitud töölt puudumise aja eest 1995. aasta veebruarist

kuni 1996. aasta novembrini 44 000 krooni, kokku 192 001 krooni. Kostja ei ole töölepingut

lõpetanud.

Kohtla-Järve Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt oli hageja töölepingu kehtivus

kindlaks määratud 1. juulist 1994. a kuni 15. novembrini 1994. a. Ei ole tõendatud hageja töötamine

kostja juures 1994. aasta detsembris ja 1995. aasta jaanuaris. Kuna nõue palga osas ei kuulu

rahuldamisele, siis ei kuulu rahuldamisele samuti hageja nõue lõpparve kinnipidamise ja sunnitud

töölt puudumise aja eest.

Viru Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleksid olnud

vaidlusalusel perioodil töösuhted. Hagejaga töölepingut ei sõlmitud, puudus kokkulepe palga ja

tööaja kohta ning hageja tööraamatus tööle võtmise kanne. Tõendatud on, et poolte vahel oli

1994. aasta juulist kuni novembrini tsiviilõiguslik suhe (tööettevõtt) ja hageja on saanud tehtud töö

eest tasu. Apellatsioonkaebuse väide, et vaidlusalusel perioodil töötamise fakti tõendavad tehtud

tööde aktid ja palgakorraldused, ei anna alust hagi rahuldamiseks. Dokumentidest ei nähtu hageja

töötamine OÜ-s Silva. E. Lavrentjeva avaldust ei saa apellatsioonikohus arvestada, kuna teda ei ole

linnakohtus tunnistajana üle kuulatud.

Kassatsioonkaebuses palus hageja Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaator vähendas hagi

hinda 45 424 krooni 85 sendini. Kassaator leidis, et apellatsioonikohus on jämedalt rikkunud

protsessiõiguse norme. Kaebuse kohaselt ei kohelnud ringkonnakohus õigusemõistmisel pooli

võrdsetena. Ringkonnakohus ei ole hinnanud tõendeid täielikult ja objektiivselt. Apellatsioonikohus

rikkus TsKS § 98 sätteid. Apellatsioonikohtus tõendeid ei taasesitatud, kuid kohus ei avaldanud

protokolle ja dokumente ega andnud hinnangut tunnistaja A. Grigorjevi ütlustele. Kohus rikkus TsKS

§ 103 ja 104 sätteid sellega, et ei võtnud tarvitusele abinõusid E. Lavrentjeva ülekuulamiseks ning ei

teinud midagi tunnistaja N. Veressova kohtusse toimetamiseks. Kohus rikkus TsKS § 188 ja § 189

sätteid käekirjaekspertiisi määramise osas.

Vastustaja OÜ Silva vastust kassatsioonkaebusele ei esitanud.

Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 98 lg 2 sätteid. Kui tõendit apellatsioonikohtus ei taasesitata,

avaldatakse esimese astme kohtus protokollitu, samuti dokumendid. Apellatsioonikohtu 15. mai

1997. a kohtuistungi protokolli kohaselt esimese astme kohtule esitatud tõendeid apellatsioonikohtu

istungil ei avaldatud. Seega on põhjendamatu apellatsioonikohtu väide, et dokumentidest ei nähtu

hageja töötamine OÜ-s Silva. Õige on kassatsioonkaebuse väide, mis oli esitatud ka

apellatsioonkaebuses, et kohus tunnistaja A. Grigorjevi ütlustele ning toimikusse võetud täidetud

tööde aktidele ja 1994. a detsembri ja 1995. a jaanuari palgakorraldustele hinnangut ei andnud.

Apellatsioonikohus ise neid tõendeid vahetult ei uurinud.

Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide tunnistaja E. Lavrentjeva avalduse kui tõendi kohta.

Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et tunnistajat kohtuistungil üle ei kuulatud. Hageja

tunnistaja E. Lavrentjeva ülekuulamist kohtuistungil ei taotlenud. Kaebuse väited tunnistaja

N. Veressova sundtoomise ja ekspertiisi määramise kohta jätab kolleegium tähelepanuta. Neid väiteid

ei esitatud apellatsioonkaebuses. TsKS § 301 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni

korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellel esitatud

vastuväidete piires.

Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 1997. a otsus tühistada ja asi saata uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Ljudmilla Andrejevale 25. juulil 1997. a makstud kautsjon 453 (nelisada

viiskümmend kolm) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa