3-2-1-121-97 · Riigikohus

3-2-1-121-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, J. K

esindaja vandeadvokaat V. Viiloli ja N. Kulboki esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa osavõtul, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 20. oktoobril 1997. a

J. K kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 13. juuni 1997. a otsusele

Neeme Kulboki hagis J. K vastu omandiõiguse tunnistamiseks.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Neeme Kulbok tunnustada tema omandiõigust J. K

omandis olevast 1/2 mõttelisest osast Tallinnas Valdeku 78/Aate 5 asuvast elamust 2/3 mõttelisele

osale põhjusel, et pooled tegutsesid elamu osade ostmisel ühise tegutsemise lepingu alusel. Omand on

tekkinud kokkuleppel kostjaga kaasomandi loomiseks AÕS § 81 järgi õiguslikul alusel.

Tallinna Linnakohtu otsusega tuvastati, et J. K ja N. Kulbok elasid koos faktilistes abielulistes suhetes

1986. a kuni 1994. a. Vaidlusalusest majaosast ostsid pooled 1989. a 1/4 mõttelist osa ning 1993. a

1/4 mõttelist osa ühiseks elamiseks ühise raha eest. Majaosad vormistati poolte kokkuleppel J. K

nimele. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas hageja omandiõigust 1/2 osale J. K omanduses

olevas elamu osast Tallinnas Valdeku 78/ Aate 5. Kohus leidis, et tõendatud pole poolte vahel ühise

tegutsemise lepingu olemasolu. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 1995. a ja hagi ei ole

aegunud.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, kuid täpsustas kohtuotsuse resolutsiooni

ning tunnustas Neeme Kulboki omandiõigust 1/4 osale Tallinnas Valdeku 78/Aate 5 asuvale elamule.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on õigesti tuvastanud pooltel kaasomandi tekkimise õiguslikul

alusel. Ühise omandi tekkimise alusena kohus tuvastas poolte kooselu ja kokkuleppe ühiste

vahenditega osta kaasomandisse elamu osa. Kohus ei eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel ja

tõendite hindamisel. AÕS § 80 lg 1 ja 2 kohaselt hageja tõendas, et tema on elamu kaasomanik.

Linnakohus arvestas õigesti hagemise õigust ajast, mil hageja sai teada oma õiguste rikkumisest ja

hagi ei ole aegunud.

Kassatsioonkaebuses palus J. K esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja kostja hagi

omandiõiguse tunnustamiseks jätta rahuldamata. Hagi esitati ühise tegutsemise lepingust tulenevalt

TsK § 438-440 alusel. Ringkonnakohus kinnitas paljasõnaliselt, et linnakohus on tuvastanud pooltel

kaasomandi tekkimise õiguslikul alusel. Milline oli kaasomandi tekkeks õiguslik alus, seda

apellatsioonikohus ei motiveerinud. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse

motiivi, et linnakohus tuvastas ühise tegutsemise lepingu tõendamatuse. Apellatsioonikohtu rikkus

TsKS § 228 lg 1 sätteid. Kohtuotsus on põhjendamata. Kohtute seisukoht, et pooled soetasid majaosa

ühiste vahendite eest, on väär. Ühised vahendid tekivad ainult abikaasade puhul. Kahe isiku kooselu

ei saa käsitada TsK § 438 lg 1 mõttes kokkuleppena, mis loob kaasomandi. Isiku tahet väljendab

tahteavaldus. Õiguslikku takistust hagejal majaosa ostmiseks kaasomandisse ei olnud. Isik, kes andis

raha ostuhinna tasumiseks, võib olla üksnes ostja kreeditor. Kassaatori omand on tekkinud õiguslikul

alusel elamu mõtteliste osade ostu-müügilepingutega. Hageja ei ole neid lepinguid vaidlustanud ega

taotlenud enda tunnistamist lepingute järgi ostjaks. Apellatsioonikohus, tunnistades hageja

omandiõigust 1/4 osale elamust Tallinnas Valdeku 78/ Aate 5, rikkus 3. isiku omandiõigust (AÕS §

70). TsK § 81 kehtestas hagi korras oma õiguste kaitseks tähtaja kolm aastat arvates hagemisõiguse

tekkimise päevast, seega ostu-müügilepingute sõlmimisest 18. mail 1989. a. Kohtud on

põhjendamatult jätnud kohaldamata hagi aegumise (TsÜS § 114 lg 2). Kellegi omandit ei saa ära

võtta ilma omandi tekkimise õiguslikku alust vaidlustamata ja tühistamata (AÕS §-d 68, 80 ja 81).

Vastustaja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldmata.

Tsiviilõigused ja -kohustused võivad tekkida igasugustest lepingutest. Kohtud tuvastasid õigesti, et

poolte vahel oli kokkulepe ühise omandi muretsemiseks elamu osana ühiseks kasutamiseks ja

elamiseks. Mingit vastuolu tulenevalt TsÜS §-dest 58 ja 91 kohtu poolt tuvastatus ja järeldustes ei

ole. Õiguslikuks aluseks kostjal omandiõiguse tekkimiseks vaidlusaluse elamu osale oli AÕS § 80

mõttes eelnimetatud poolte kokkulepe.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete ja vastustaja esindaja vastuväidete

juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus leidis, et kohus on õigesti tuvastanud poolte kooselu ja ühise kokkuleppe ühiste

vahenditega osta kaasomandina elamuosa ning tuvastanud pooltel kaasomandi tekkimise õiguslikul

alusel. Jättes linnakohtu otsuse muutmata, kinnitas apellatsioonikohus ka linnakohtu otsusega

tuvastatut, et majaosa ostmine ühise tegutsemise lepingu alusel ei ole leidnud tõendamist. Kohtud on

lugenud tuvastatuks nii kokkuleppe kaasomandina ühise elamuosa ostmiseks kui ka ühise tegutsemise

lepingu puudumise. Kinnitades linnakohtu otsuses tuvastatut välistas apellatsioonikohus kaasomandi

tekkimise õigusliku aluse TsK § 438 järgi. Kui pooltel kaasomandi soetamise kokkulepe siiski oli, on

apellatsioonikohus jätnud õigusliku hinnangu andmata, millisel materiaalõiguslikul alusel pooltel

kaasomand tekkis. Kui kohus lepingulist vahekorda poolte vahel ei tuvastanud, siis kaasomandiõigust

tekkida ei saanud. Apellatsioonikohus on väite, et hageja tõendas AÕS § 80 lg 1 ja lg 2 kohaselt, et

tema on elamu kaasomanik, jätnud õiguslikult põhjendamata. AÕS § 80 sätestab omaniku õiguse asja

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, mitte omandiõiguse tekkimise asjale.

Õige on kassaatori väide, et apellatsioonikohus, tunnistades hageja omandiõigust 1/4 osale elamust,

rikkus teiste kaasomanike õigust, sest kohtus tuvastatud asjaoludel tekkis kostja omandiõigus 1/2

mõttelisele osale elamust õiguslikul alusel ja 3. isikule A. Pärnale kuulus vaidlusalusest elamust

samuti 1/2 mõttelist osa. A Pärnale kuuluvas osas vaidlust kohtus ei olnud.

Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 1997. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada J. K-le 27. juunil 1997. a makstud kautsjon 300 (kolmsada) krooni ja 7. juulil 1997. a

makstud kautsjon 155 (ükssada viiskümmend viis) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks

L. Laarmaa