3-1-1-106-97 · Riigikohus

3-1-1-106-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. oktoobril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Hillar Muusikuse süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi.

Harju Maakohtu 20. mai 1997. a otsusega tunnistati Hillar Muusikus KrK § 101 p 7 järgi süüdi ja

teda karistati kümneaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

Kohtuotsuse järgi tunnistati H. Muusikus süüdi selles, et ta ajavahemikus 14.-16.detsembrini 1996. a

peksis purjuspäi Peeter Nurga elamus Harjumaal Sauel Vana-Keila mnt 21 omavahelises tülis tapmise

eesmärgil Mati Altrovi korduvalt rusikate, kängitsetud jala ja tühja pudeliga. Peksmisel põhjustas ta

kannatanule M. Altrovile massiivse pea ja kehatüve kinnise tömbi trauma, koljuluude murde,

kelmete-aluseid verevalumeid, hulgaliselt roidemurde ja siseelundite põrutusi. Saadud vigastuste tõttu

suri M. Altrov 16. detsembril 1996. a sündmuskohal. Kuna H. Muusikus peksis M. Altrovi pikema

aja vältel ja tekitas kannatanule hulgaliste vigastustega füüsilist valu, pani ta tapmise toime eriti

piinaval ja eriti julmal viisil.

Harju Maakohtu otsuse peale esitasid kohtualune H. Muusikus ja tema kaitsja vandeadvokaat Juho

Aule apellatsioonkaebused. Apellandid taotlesid Harju Maakohtu 20. mai 1997. a otsuse tühistamist

ja kohtualusele KrK § 101 p 7 järgi süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a otsusega jäeti Harju Maakohtu

otsus H. Muusikuse suhtes muutmata. Apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kohtualune H. Muusikus

kassatsioonkaebuse. Kassaator väidab, et kohus on vääriti tõlgendanud tema, samuti tunnistajate

ütlusi ning kasutanud neid valikuliselt. Tema esimeses seletuses esinevad ebatäpsused, mis on

tingitud sellest, et ta ei olnud kaine ega suutnud mõista kirjutatu sisu. Samuti leidis kohus asjaolusid

vääriti hinnates, et kohtualune oli peksnud M. Altrovit 3 päeva, kuigi peksmine toimus kolmel

erineval korral kolme päeva jooksul. Kannatanu vigastas ennast ka kukkumisel trepilt ja köögis,

samuti garaa"is.

Kassatsioonkaebuses eitab H. Muusikus tapmise tahtlust ja kinnitab, et ta ei soovinud kannatanu

surma ega saanud aru, et tekitab kannatanule eluohtlikke vigastusi. Samuti väidab H. Muusikus, et ta

ei ole ähvardanud M. Altrovi tappa. Kohtu järeldus sellest, et M. Altrov tapeti eriti julmal ja piinaval

viisil, on väär. Karistuse mõistmisel ei ole kohus võtnud arvesse asjaolu, et kohtualune on varem

karistamata ja perekonnas on tema ülalpidamisel kaks alaealist last.

Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja leiab, et tema

tegu tuleb kvalifitseerida KrK § 107 lg 2 p 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti

1997. a otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kriminaalasja läbivaatamisel ei sedastatud

kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist.

Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse järgi tekitas H. Muusikus peksmisel kannatanule M. Altrovile pea

ja kehatüve massiivse kinnise tömbi trauma koljuluude murdude, kelmete-aluste verevalumitega ning

hulgaliste roiete murdude ja siseelundite põrutustega (tl 24). Sellest tulenevalt selgitab Riigikohtu

kriminaalkolleegium veelkordselt, et pekstes kannatanut mitmel korral tugevajõuliste rusika- ja

jalalöökidega valimatult keha elutähtsatesse osadesse, näeb süüdlane ette, et seeläbi võib saabuda

ükskõik milline tagajärg, sealhulgas ka kannatanu surm (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. oktoobri 1996. a otsus O.H. süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi). H. Muusikus suhtus sellisesse

tagajärjesse ükskõikselt. Kui süüdlane nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumise võimalikkust,

mis tegelikult saabuski tema tegude tagajärjel, tuleb tema tegusid kvalifitseerida kaudse tahtlusega

toimepandud tapmisena, mitte aga KrK § 107 lg 2 p 1 järgi üliraske kehavigastuse tahtliku

tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. KrK § 107 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo puhul on süüdlasel tahtlus tekitada üliraske kehavigastus, kannatanu surma

loodab ta aga kergemeelselt vältida.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et

M. Altrovi peksmine oli eriti julm ja piinav. Seejuures on tarvis rõhutada, et löökide arv ning

kannatanule tekitatud kehavigastuste hulk ja laad, samuti nende paiknemine keha elutähtsates osades

koos kuriteo toimepanemise viisi iseloomustavate muude asjaoludega on kohtule aluseks, hindamaks

süüdlase tahtlust põhjustada kannatanu surm eriti piinaval ja julmal viisil. Pekstes kannatanut

M. Altrovi mitmel korral julmalt, põhjustas H. Muusikus kannatanule kestvat valu. Seega hõlmas

süüdlase tahtlus teadlikkust kuriteo toimepanemisest eriti julmal ja piinaval viisil (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1997. a otsus E.M. jt süüdistuses KrK § 101 p-de 2, 3 ja 7 jm järgi).

Süüdimõistetu väide, nagu ei oleks kohus karistuse mõistmisel võtnud arvesse asjaolu, et ta on varem

karistamata ja perekonnas on tema ülalpidamisel kaks alaealist last, on alusetu. Ringkonnakohtu

otsuses nenditakse, et karistuse mõistmisel on maakohus järginud KrK § 36 nõudeid ning võetud

arvesse seda, et H. Muusikust pole varem karistatud ja tema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Talle

mõistetud karistus on sanktsioonis ettenähtud võimaliku vabadusekaotuse keskmisest määrast

madalam.

H. Muusikuse väitel esinevad tema esimeses seletuses ebatäpsused, mis on tingitud sellest, et ta ei

olnud kaine ega suutnud mõista kirjutatu sisu. Seejuures jäetakse selgitamata, milliseid ebatäpsusi

kassaator silmas peab. H. Muusikus peeti kahtlustatavana kinni 17. detsembril 1996. a. Teda kuulati

kahtlustatavana üle samal päeval ja süüdistatavana kaitsja osavõtul 18. detsembril 1996. a. Nendel

ülekuulamistel andis ta sisult kokkulangevaid ütlusi. Kohtualusena ülekuulamisel maakohtus kinnitas

H. Muusikus, et ta oli 17. detsembril 1996. a kaine (tl 185 p). Seetõttu on kassatsioonkaebuses

esitatud väited paljasõnalised ega vääri tähelepanu.

Samuti on põhjendamatud H. Muusikuse poolt kuriteosündmuse üksikute seikade vaidlustamine ja

väited sellest, nagu oleks kohus vääriti tõlgendanud tema ja tunnistajate ütlusi ning kasutanud neid

valikuliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning kohtuotsuses tehtud järeldused vastavad faktilistele

asjaoludele.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a otsus Hillar Muusikuse

süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi muutmata.

Hillar Muusikuse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 28. oktoobril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe