3-1-1-104-97 · Riigikohus

3-1-1-104-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. oktoobril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. A. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1; § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning

V. S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1; § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Harju Maakohtu 19. mai 1997. a otsusega mõisteti V. A. ja V. S. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 ning § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest V. A. 3 aastat

vabadusekaotust ning V. S. 7 aastat ja 2 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 197 lg 2

p 2 järgi mõisteti nad õigeks. Sama otsusega mõisteti süüdi ka V. A.

V. A. ja V. S. mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et nad 22. märtsil 1996. a kella 15.15 paiku

Harjumaal Viimsi vallas sõitsid V. A. kuulunud sõiduautoga Randvere teel asuva Tammneeme kaupluse

juurde. V. A. ja V. S. sisenesid kauplusesse, V. A. jäi autosse ootama. V. S. asetas külma eseme müüja E. K.

meelekohale ning ähvardas vastuhakkamise korral elule ja tervisele ohtlike kehavigastuste tekitamisega.

Seejärel varastasid nad kauplusest raha ja alkoholi kokku 3575 kr ja 70 s väärtuses. V. A. ja V. S. tõstsid

varastatud alkoholi kasti ning laadisid A. A. poolt avatud sõiduauto pagasiruumi ning lahkusid

sündmuskohalt.

Veel mõisteti V. A. ja V. S. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et nad ajavahemikul 15.-

22. märtsini 1996. a koos kaaskohtualuse V. A. ja kriminaalasjas tuvastamata isikuga murdsid ukseluku

lõhkumise teel sisse Harjumaal Muugal asuvasse V. P. suvilasse, tekitades omanikule varalise kahju 4390 kr

ning 25. märtsil 1996. a ajavahemikus 09.00 - 17.00 murdsid ukseluku lõhkumise teel Harjumaal Muugal

asuvasse T. V. suvilasse, tekitades omanikule varalise kahju 2900 kr.

V. A. eitas apellatsioonkaebuses röövimisest osavõttu, kinnitades, et sõitis kaupluse juurde sooviga osta

toiduaineid.

V. S. väitis apellatsioonkaebuses, et kaupluse röövimise episoodis ei kasutanud ta kannatanu suhtes elule ja

tervisele ohtlikku vägivalda ning palus selle kuriteo ümber kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 järgi. Samas väitis

apellant, et pani selle teo toime kaaskohtualuse V. A. mõjutusel ning sellest tulenevalt palub mõista karistuse

KrK § 39 sätete alusel. Mõlemad apellandid taotlesid enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3 järgi süütõendite puudumise tõttu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 1997. a otsusega tühistati Harju Maakohtu

19. mai 1997. a otsus osaliselt. V. A. mõisteti süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati

KrK § 39 alusel vabadusekaotusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KrK § 40 alusel loeti kergem karistus kaetuks

raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas

jäi kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et V. S. käitumisele antud juriidiline hinnang on põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et V. A., saades aru, et raha hõivamine toimus kannatanu

elule ja tervisele ohtliku vägivalla ähvardusel, osales röövimises. Samas tuli ringkonnakohus järeldusele, et

kuigi V. A. tegutses koordineeritult teistega ning abistas teisi röövitud vara transportimisel, ei olnud ta

kuriteo täideviija, vaid kaasaaitaja KrK § 17 lg 6 mõttes.

Kriminaalkolleegium, nõustudes maakohtu järeldustega V. S. ja V. A. poolt suvilatest toimepandud varguste

kohta, leidis, et maakohtu otsus on selles osas põhjendatud ning seaduslik.

Esitatud kassatsioonkaebuses ei nõustu V. A. enda süüdimõistmisega KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 1 järgi, kuna

ta väidetavalt polnud teadlik kaaskohtualuste kavatsusest toime panna röövimine. Samas eitab kassaator

täielikult oma süüd V. P. ja T. V. suvilatesse sissetungimises. Ta kinnitab, et istudes autos ning nähes V. A.

T. V. suvilast asju välja kandmas, oli teadlik, et need esemed kuuluvad V. A. isale. V. P. suvilas toimepandud

varguses osalemist eitab ta täielikult, kuna ei tea suvila asukohtagi.

V. S. taotleb oma kassatsioonkaebuses jätkuvalt talle süüksarvatud röövimise ümber kvalifitseerimist KrK

§ 140 lg 2 p 2 järgi, kinnitades ei ta ei ähvardanud kannatanut elule ja tervisele ohtliku vägivallaga, kuid

avaliku varguse pani toime kaaskohtualuse V. A. ähvarduse mõjul.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeid kogumis hinnates tulnud õigele järeldusele ning

andnud õige juriidilise hinnangu V. A. tegevusele ja kvalifitseerinud selle KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 17 lg 6

järgi kuriteole kaasaaitamisena. Kuriteo toimepanemisele kaasaaitamine on ka eelnev lubadus varjata

toimepandavat kuritegu ja osutada abi pärast kuriteo toimepanemist. Selline lubadus võib olla ka vaikiv ja

antud kuriteo toimepanemise ajal. V. A. osavõtt kuriteo toimepanemisele kaasaaitajana seisnes tema poolt

juhitud autoga kurjategijate sündmuskohalt põgenemise tagamises ja röövitud saagi transportimises. Samas

on eksitav ringkonnakohtu väide, mille kohaselt kaasaaitaja ei kuulu kuritegeliku grupi koosseisu ja lähtuvalt

sellest tuleb V. A. tegevus kvalifitseerida kuriteole kaasaaitamisena (2 kd tl 347). Riigikohtu

kriminaalkolleegium rõhutab, et kaasaaitamine on kuriteost osavõtu üks liik ja osavõtu spetsiifilisi asjaolusid

arvestatakse osavõtjale karistuse mõistmisel.

Põhjendamatu on V. S. taotlus kvalifitseerida Tammneeme kaupluses toimepandud röövimine ümber

avalikuks varguseks motiivil, et ta ei ähvardanud kannatanut elule ja tervisele ohtliku vägivallaga. Toimiku

materjalidest nähtuvalt on kannatanu E. K. korduvalt ja järjekindlalt kinnitanud, et kauplusesse tunginud

meestest keegi pani talle vastu kukalt külma eseme, mida kannatanu pidas relvaks. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et psüühiline vägivald moodustab röövimise objektiivse külje

sõltumata sellest, kas ähvardus vahetult kasutada elule või tervisele ohtlikku vägivalda oli tegelikult

realiseeritav. Oluline on, et isik, keda ähvardatakse, tajub, et tegemist on relvaga ja tema elu või tervis on

ohustatud, süüdlane aga tegutseb arvestusega, et see isik peab ohtu reaalseks.

Põhjendamatu on ka V. A. taotlus tema õigeksmõistmiseks V. P. ja T. V. suvilates toimepandud varguste osas.

Harju Maakohtu otsuses on motiveeritud selle kuriteo tõendatust ja AKKS § 29 lg 5 alusel oli

ringkonnakohtul õigus oma otsuses mitte korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu otsuses kriminaalmenetluse seaduse olulisi

rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust faktilistele asjaoludele ega

kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 1997. a otsus V. A. ja V. S. süüdistusasjas

muutmata.

2. V. A. ja V. S. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 28. oktoobril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe