3-2-1-120-97 · Riigikohus

3-2-1-120-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat A. Pasti ja kostja S. ohhi osavõtul ning tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 13. oktoobril 1997. a

Stepan ohhi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni

1997. a otsuse Natalia Tarani hagis Stepanohhi vastu ühisvara jagamiseks.

Endiste abikaasade hageja ja kostja ühisvaraks on rahaliselt hinnatav õigus ehk õigus osamaksu

väärtusele elamuühistus "Järve", mille liikmeks on kostja. Osamaksu alusel on poolte ning nende

täisealise tütre kasutada 2-toaline kõigi mugavustega korter (nn. kooperatiivkorter) suurusega 49,3 m2

Tallinnas Õismäe tee 78-79.

Hageja palus jagada õiguse osamaksu väärtusele PkS §-de 14 lg 1, 18 lg 1, 2, 5, 6 ja 19 lg 2 p 1 alusel

selliselt, et kostjale jätta õigus kogu osamaksu väärtusele ja välja mõista kostjalt 2/3 osamaksu

suurusest hageja kasuks. Hageja hinnangul on osamaksu suuruseks korteri keskmine müügihind

165 000 krooni ja sellest palus hageja kostjalt väja mõista 110 000 krooni, kaldudes kõrvale

abikaasade osade võrdsusest, arvestades lapse huve, kes elab koos hagejaga.

Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 1997. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja hageja

kasuks pool osamaksu väärtusest, s.o. 82 500 krooni, ja pool kohtukuludest, s.o. 1816 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooled abielu kestel tasunud osamaksu elamuühistu korteri eest

ja endiste abikaasade ühisvarana kuulub see jagamisele. AÕS § 29 kohaselt on asja väärtuseks

kohalik keskmine müügihind (turuhind) ja kinnisvarabüroo on hinnanud vaidlusaluse osamaksu

(korteri) väärtuseks (müügihinnaks) 165 000 krooni. Kostja väide, et korteri väärtus on väiksem, on

paljasõnaline.

Linnakohus leidis, et abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine PkS § 19 lg 2 p 1 alusel ei ole

põhjendatud, kuna perekonnaseaduse mõtte kohaselt peetakse laste all silmas alaealisi lapsi, kuid

poolte tütar on täisealine. Seega on hagejal õigus nõuda poolt osamaksust, s.o 82 500 krooni.

Kohtukuludeks asjas on dokumentaalse tõendi (eksperthinnangu) nõudmise kulu 1132 krooni,

riigilõiv 1000 krooni ja tasu advokaadi abi eest 1500 krooni, kokku 3632 krooni, mis tuleb pooltel

kanda võrdselt. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1816 krooni TsKS §-de 49 p 2, 57 lg 1

ja 58 lg 1 alusel. Kohus leidis, et Pindi Kinnisvara arve-kviitungiga, mis kinnitab 1132 krooni

tasumist hageja esindaja poolt, on tõendatud dokumentaalse tõendi nõudmise kulu. Asjas ei oma

tähtusust, et seda summat ei tasunud hageja isiklikult.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 1997. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et ei saa rahuldada kostja nõuet - tunnistada hageja õigust poolele

osamaksule elamuühistus, sest niisuguse nõudega hagi ei ole esitatud. TsKS § 230 lg 1 kohaselt ei või

kohus ületada hagi piire.

Apellatsioonikohus leidis, et hüvitise väljamõistmine kostjalt talle jääva osamaksu väärtuse arvel, ei

ole vastuolus PkS §-ga 19 lg 3 ja 4. Kui kostjale jääb õigus kogu osamaksu väärtusele elamuühistus,

siis on ta saanud ühisvarast suurema varalise õiguse, kui on tema osa ühisvaras, hagejal on aga õigus

saada oma osa arvel rahalist hüvitist. Hüvitise väljamõistmine ei ole vastuolus elamuühistu põhikirja

p-ga 25.3, mis näeb rahalise hüvitise saanud abikaasa kohustuse vabastada eluruum. See säte ei nõua,

et enne rahalise hüvitise nõude esitamist peaks abikaasa eluruumi vabastama. Osamaksu väärtuse

määramisel tugines linnakohus põhjendatult Pindi Kinnisvara eksperthinnangule, mille kohaselt

vaidlusaluse korteri turuväärtus on 165 000 krooni. AÕS § 29 lg 3 kohaselt loetakse asja väärtuseks

selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi 2. lõike

kohaselt on asja harilik väärtus aga selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind.

Kiirrealiseerimisväärtus ei ole harilik väärtus ja ei ole õiguslikku alust lugeda seda osamaksu

väärtuseks. Kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et korteri turuväärtus oleks Pindi

Kinnisvara poolt hinnatust erinev. Elamuühistu liikmeks on kostja ja temalt osamaksu väärtuse arvel

endisele abikaasale hüvitise väljamõistmine ei puuduta ühistu õigusi ja kohustusi, mistõttu ühistu

esindamine ei puuduta kostjat.

Dokumentaalse tõendi nõudmise kulu on kohtukulu. Hageja esitas kohtule kviitungi raha maksmise

kohta, samuti dokumentaalse tõendi - eksperthinnangu korteri turuväärtuse määramiseks - mille

nõudmise eest raha maksti. Muude toimingute kõrval on esindajal õigus teha ka esindatava nimel

makseid tõendite väljanõudmiseks.

Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada.

Kassatsioonkaebuses leidis kostja, et hageja ei ole vabastanud korterit, kuid elamuühistu põhikirja

p 25.3 alusel saab kompensatsiooni välja mõista üksnes korterist lahkunud hagejale. Kohus määras

ebaõigesti osamaksu väärtuse AÕS § 29 järgi, kus sätestatakse, et asja hinnaks on harilik väärtus ehk

kohalik keskmine müügihind (turuhind), kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.

Elamuseaduse (ES) § 14 lg 2 kohaselt peab elamuühistu liikme osamaksu suurus olema vastavuses

tema valduses oleva eluruumi üldpinna suurusega vastavalt osale elamu ehitusmaksumusest. Seega

on osamaks võrdne korteri ehitusmaksumusega. Elamuühistu esindaja osavõtuta kohtuistungist ei ole

võimalik määrata elamu ega selle osa ehitusmaksumust. Elamuühistu ei ole kohustatud kostjale

maksma ühistust väljaastumisel kohtu poolt määratud 165 000 krooni. Elamuühistu esindaja osavõtt

kohtuistungist oli vajalik. Kohus rikkus PkS § 19 lg 3 ja 4 sätteid sellega, et ei määranud hageja osa

suurust varas ja ei ole tunnistanud tema õigust sellele osale. Kviitungi esitamisega ei saa olla

tõendatud hageja kohtukulu 1132 krooni, kuna kviitungil ei ole märgitud, et see on Õismäe tee 78-79

korteri hindamise eest ja raha on makstud Pindi Kinnisvara kassasse.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kohus on

korteri turuhinna õigesti määranud, juhindudes asjaõigusseadusest ja elamuseadusest ning aluseks

võttes eksperthinnangu. Kostja ei ole korteri hinna kohta teistsuguseid tõendeid esitanud. Endiste

abikaasade ühisvara jagamine ei puuduta elamuühistu õigusi ja kohustusi. Abikaasade ühisvaraks ei

ole osamaks ega (kooperatiiv) korter, sest need mõlemad kuuluvad elamuühistule. Abikaasade

ühisvaraks on osamaksu tagasinõude õigus ehk rahaliselt hinnatav õigus. Ühistu liige saab ühistult

osamaksu tagasi nõuda juhul, kui ta ühistust lahkub või ta sealt välja arvatakse. Abikaasade ühisvara

jagamisel jääb ühistult osamaksu tagasinõude õigus sellele abikaasale, kes on elamuühistu liige ja

teine abikaasa võib temalt nõuda hüvitist. Takistusi hüvitise väljamõistmiseks ei ole, sest hageja ei ela

enam vaidlusaluses korteris.

Kolleegiumi istungil palus kostja kohtuotsuse tühistada kassatsioonkaebuses toodud põhjustel.

Hageja esindaja pidas kohtuotsust õigeks.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei

ole alust.

Apellatsioonikohus juhindus õigesti abikaasade ühisvara jagamisel perekonnaseadusest, mis

reguleerib abikaasade ühisvara jagamist.

Perekonnaseaduse §-de 14 lg 1, 18 lg 1 ja 19 lg 3 ja 4 kohaselt on abielu kestel abikaasade

omandatud vara abikaasade ühisvara, mida võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või

pärast seda. Abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi

osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele

abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele

abikaasale rahalise hüvitise.

PkS § 17 lg 1 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Sellest

tulenevalt ei või kumbki abikaasadest enne ühisvara jagamist keelata teisel abikaasal ühisvara

valdamist, kasutamist ja käsutamist. Seetõttu ei ole perekonnaseadusega kooskõlas kostja väide, et

seni kuni hageja ei ole vabastanud korterit, ei saa talle välja mõista hüvitist ühistu liikmeks olevalt

kostjalt. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et hüvitise väljamõistmine ei ole vastuolus elamuühistu

põhikirja p-ga 25.3, mille kohaselt võib kooperatiivi liikmeks olevalt abikaasalt välja mõista hüvitise

teise abikaasa kasuks juhul, kui ta vabastab eluruumi. See aga ei tähenda, et eluruumi peaks abikaasa

vabastama enne hüvitise nõude esitamist. Elamuseaduse § 1 kohaselt reguleerib elamuseadus suhteid,

mis tekivad eluruumide andmisel ja kasutamisel ning on aluseks elamusuhteid reguleerivatele teistele

normatiivaktidele. Seega ei reguleeri elamuseadus abikaasade ühisvara jagamist. Edaspidised

vaidlused eluruumi kasutamise üle on lahendatavad poolte kokkuleppel või kohtus.

ES § 14 lg 2 kohaselt peab elamuühistu liikme osamaksu suurus olema vastavuses tema valdusesse

antava või tema valduses oleva eluruumi üldpinna suurusele vastava osaga elamu

ehitusmaksumusest. Ehitusmaksumus ehk osamaks oli ühisvara maksumuseks ühisvara soetamise

ajal. Kui ühisvara jagatakse pärast abielulahutust, siis määratakse ühisvara koosseis kindlaks

abielusuhete lõppemise aja seisuga (PkS § 18 lg 2). Ühisvara maksumus määratakse aga ühisvara

jagamise ajal kehtivates hindades. Juhul, kui ehitusmaksumuse alusel arvutatav osamaks on väiksem

kui korteri harilik väärtus, tuleb osamaks määrata juhindudes AÕS § 29 sätetest. Apellatsioonikohus

on õigesti juhindunud ühisvara väärtuse määramisel AÕS §-st 29, mille kohaselt hinnatakse asja tema

hariliku väärtuse alusel, milleks on asja kohalik keskmine müügihind (turuhind) ning määranud

vaidlusaluse korteri osamaksu (ehitusmaksumuse) väärtuse eksperthinnangu alusel, lähtudes

abikaasade kasutuses oleva korteri turuhinnast.

Õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et ühistu esindatus ei puuduta kostjat. Kohtul ei olnud

kohustust elamuühistut protsessi kaasata. PkS § 29 lg 4 kohaselt kaasatakse ühisvara jagamise

vaidluse lahendamisele kolmas isik, kes on esitanud nõude ühisvara suhtes. Elamuühistu oli teadlik

poolte ühisvara jagamisest kohtus, kuid ei esitanud nõuet ühisvara suhtes.

Kohtukulude väljamõistmisel kostjalt ei ole kohtud tsiviilkohtupidamise seadustiku sätteid rikkunud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 1997. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik