3-2-1-119-97 · Riigikohus

3-2-1-119-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, AS-i Asko

esindaja vandeadvokaat R. Markuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13. oktoobril 1997. a

AS-i Aid kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni

1997. a otsuse AS-i Aid (nüüd OÜ Võro Aid) hagis Eesti Erastamisagentuuri ja AS-i Asko vastu

erastamise ostu-müügilepingu osaliselt kehtetuks tunnistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli AS-i Aid üheks asutajaks Rakvere Tärklise- ja

Siirupikombinaat (hiljem RAS Viru Siirup), kellele kuulub AS-i Aid 30 aktsiat ja kes andis

mitterahalise sissemaksena 2. augustil 1990. a oma bilansist AS-i Aid bilanssi kartulivarumispunkti

tervikvara Võru vallas Kosel. Eesti Erastamisagentuur (EEA müüs) 6. detsembril 1994. a sõlmitud

erastamise ostu-müügilepinguga RAS-i Viru Siirup aktsiad AS-le Asko.

Hageja palus tunnistada kehtetuks AÕS §-de 68 lg 1, 81 ja TsÜS §-de 66 lg 1 ja 3, 68 ja 80 alusel

erastamise ostu-müügilepingu § 2 p 2.1, mille kohaselt ettevõtte bilansi ja lepingu lahutamatu osaga

B on AS-le Asko üleantud varaks kontor, kaalukoda, garaa, katel, kartulitransportöör, ventilaator,

ratastraktor, roomiktraktor, traktori järelkäru ja veoauto. Hageja leidis, et võttes aluseks RAS-i Viru

Siirup ebaõige bilansi, arvati RAS-i Viru Siirup aktsiakapitali hulka ka AS-le Aid kuuluv Kose

kartulivarumispunkti tervikvara - kontor, kaalukoda, garaaid, jne. AS Asko registreeris end

hooneregistris nende hoonete omanikuks ja teeb hagejale takistusi hoonete valdamisel, kasutamisel ja

käsutamisel. Hageja palus kohustada AS-i Asko lõpetama AS-i Aid käsutamisõiguse rikkumine

eeltoodud vara suhtes ning kõrvaldama selleks Võrumaa Hooneregistris tehtud takistused.

Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1997. a otsusega jäeti hagi EEA ja AS-i Asko vastu RAS-i Viru Siirup

aktsiate erastamise ostu-müügilepingu osaliseks kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Linnakohus

leidis, et vaidlustatud erastamise ostu-müügilepingu § 2 p 2.1 järgi müüs EEA ja andis AS-le Asko

üle 100% RAS-i Viru Siirup aktsiaid. EEA andis AS-le Asko üle ka Eesti Vabariigile kuuluvad

varalised õigused ettevõtte valduses, kasutuses ja käsutuses olevatele varadele, mis on määratletud

ettevõtte bilansis ning täpsustatud lepingu lahutamatus lisas B. Vaidlusaluse vara hagejale üleandmise

ajal 2. augustil 1990. a kehtinud TsK § 138 kohaselt tekkis lepingu järgi vara omandajal omandiõigus

asja üleandmise momendil, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja ei ole esitanud

dokumenti, mis tõendaks omandiõiguse tekkimist 2. augustil 1990. a kontor-kaalukojale, garaaile jt.

asjadele õiguslikul alusel, s.o. seaduse või lepingu järgi. Hageja esitatud dokumendid ei tõenda vara

kuulumist AS-le Aid õiguslikul alusel. Hageja väited, et leping on vastuolus TsÜS §-ga 66 lg 1, ei ole

tõendatud. Puuduvad asjaolud, mis lubaksid järeldada vaidlusaluse lepingu § 2 p 2.1 vastuolu

põhiseaduse või heade kommetega.

Apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada linnakohtu otsuse, millega jäeti hagi ostu-müügilepingu

osalise kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata ning teha uus otsus, millega tunnistada ostu-

müügileping § 2 p 2.1 osas kehtetuks.

Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt olid

6. detsembril 1994. a sõlmitud erastamise ostu-müügilepingu objetiks RAS-i Viru Siirup aktsiad.

Vaidlus RAS-i Viru Siirup bilansis arveloleva vara kuuluvuse üle on omandiõiguslik vaidlus.

Omandiõiguse tunnustamise nõuet ei ole hageja esitanud. Linnakohus leidis õigesti, et vaidlusaluse

erastamislepingu § 2 p 2.1 vastuolu põhiseadusliku korra või heade kommetega ei ole tõendatud ning

puudub alus vaidlustatud lepingupunkti tühisuse tunnistamiseks.

Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada apellatsioonikohtu otsuse, millega jäeti rahuldamata hagi

ostu-müügilepingu tühisuse nõudes ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kaebuses leitakse, et apellatsioonikohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, millega on

kaasnenud väär materiaalõiguse normide tõlgendamine. Apellatsioonikohus on jätnud andmata

hinnangu TsKS §-s 92 sätestatu rikkumisele linnakohtu poolt, kes omistas ette kindlaksmääratud jõu

AS-i Asko poolt Võru Hooneregistrist saadud omandiõigust tõendavale dokumendile.

Apellatsioonikohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata hageja apellatsioonkaebust põhjendavad

tõendid, mis kogumis tõendavad kartulivarumispunkti tervikvara kuulumist AS-i Aid omandisse

alates 2. augustist 1990. a. Samuti rikkus ringkonnakohus TsKS §-s 301 lg 1 sätestatut, jättes

kontrollimata apellatsioonkaebuse ulatuses linnakohtu otsuse seaduslikkuse. Kostjate poolt vastuhagi

esitamata on lahendatud omandiõiguslik vaidlus, mida AS Aid omanikuna ei ole algatanud. AS Aid

nõudis vastuolus põhiseadusliku korraga võõrandatud vara erastamise ostu-müügilepingu kehtetuks

tunnistamist ning hageja valduses ja kasutuses oleva omandi käsutusõiguse rikkumise kõrvaldamist.

Vastustaja EEA pidas õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et tegemist on omandiõigusliku vaidlusega

ja ei ole tõendatud vaidlusaluse erastamislepingu § 2 p 2.1 vastuolu põhiseadusliku korra või heade

kommetega. Omandiõiguse tunnustamise nõuet esitatud ei ole. Riigi vara üleandmine ASle Aid kui

eraõiguslikule juriidilisele isikule mitterahalise sissemaksena ei saa olla omandiõiguse tekkimise

õiguslikuks aluseks, kuna selline tehing on vastuolus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi

19. juuli 1990. a otsusega.

Vastustaja AS-i Asko esindaja vandeadvokaat R. Markus palus kohtuistungil ringkonnakohtu otsuse

muutmata jätta.

8. septembril 1997. a on äriregistrisse tehtud kanne, mille kohaselt AS Aid on ümber kujundatud

osaühinguks Võro Aid.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsust tuleb muuta põhjenduste osas.

Vaidlusaluse ostu-müügilepingu objektiks on RAS-i Viru Siirup aktsiad. Lepingu vaidlustatud punktis

anti AS-le Asko üle varalised õigused ettevõtte valduses, kasutuses ja käsutuses olevale varale, mis

on määratletud lepingule lisatud ettevõtte bilansis ning on täpsustatud lepingu lahutamatus lisas

B. Seega aktsiate ostu-müügilepingu objektiks ei olnud Kosel asuva kartulivarumispunkti tervikvara

ja leping ei saanud muuta vaidlusaluste asjade omanikku. Jättes muutmata linnakohtu otsuse, nõustus

ringkonnakohus ka sellega, et hageja pole tõendanud lepingu lisaga AS-le Asko üleantud ettevõtte

vara kuulumist talle. Seega on kohtud vaidluses aktsiate ostu-müügilepingu tühisuse üle lahendanud

omandiküsimuse ja tuvastanud, et hageja pole olnud vaidlusaluste asjade omanik. Omandiküsimuse

lahendamine selles vaidluses oli väär. Kuigi lepingu pooleks mitteolev hageja põhjendas oma nõuet

sellega, et leping on tühine temale kuuluvate asjade võõrandamise tõttu, ei kuulunud vaidluses

aktsiate ostu-müügilepingu tühisuse üle omandiküsimus lahendamisele, sest lepingu vaidlustatud

punkti tühisus ei olene sellest, kes on ettevõtte bilansis ja lepingu lisas B loetletud vara omanik.

Tuvastades, et hageja omandit vaidlusalustele asjadele ei tekkinud, võtsid kohtud tulenevalt TsKS §-s

242 lg 1 sätestatust hagejalt võimaluse vaidlustada tema kui omaniku õiguste rikkumine omandi

kaitseks esitatavas hagis. Kosel asuva kartulivarumispunkti tervikvara omaniku küsimus kuulub

lahendamisele omandi kaitseks esitatavas hagis.

Omandiküsimus kuulunuks lahendamisele hageja nõudes kohustada AS-i Asko lõpetama hageja

asjade käsutamisõiguse rikkumine, kõrvaldades selleks Võrumaa Hooneregistris tehtud takistused.

Seda nõuet linnakohus ei lahendanud. Samas ei vaidlustanud hageja apellatsioonkaebuses oma

negatoorhagi lahendamata jätmist. Kuna ühe hageja nõude lahendamata jätmine ei ole TsKS §-s 318

lg 1 sätestatu rikkumine, siis tulenevalt sama seadustiku paragrahvist 336 lg 4 ei ole see rikkumine

ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Kuna hageja ja AS-i Asko vahelises omandivaidluses

puudub jõustunud kohtuotsus, on hagejal õigus esitada hagi omandiõiguse tunnistamiseks ja

käsutamisõiguse rikkumise kõrvaldamiseks.

Kuna kohus tuvastas, et lepingu vaidlustatud punkt ei ole vastuolus põhiseadusliku korra ega heade

kommetega, siis on hagi jäetud põhjendatult rahuldamata.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 1997. a otsus muuta ja jätta põhjendavast

osast välja seisukoht, et tõendatud ei ole vara kuulumine omandiõiguse alusel AS-le Aid. Muus

osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada OÜ-le Võro Aid 10 juulil 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada ) krooni

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik