3-2-1-117-97 · Riigikohus

3-2-1-117-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, hageja

A. Einselni ja kostja esindaja vandeadvokaat A. Tammeri osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

13. oktoobril 1997. a

Aleksander Einselni kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19. juuni 1997. a otsuse Aleksander Einselni hagis Kaitsepolitseiameti vastu au ja väärikuse

kaitseks ning moraalse kahju hüvitamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt palus Aleksander Einseln Tallinna Linnakohtule esitatud

hagis TsÜS § 23 alusel tunnistada tema seadusevastane sundtoomine avalikust kohast

Kaitsepolitseiameti uurija juurde tema au ja väärikust solvavaks teoks ning kohustada

Kaitsepolitseiametit avaldama massiteabes avalik selgitus ning vabandama tehtu pärast. Hageja

leidis, et ebaseadusliku sundtoomisega temalt vabaduse võtmine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s

20 sätestatuga. Moraalse kahju hüvitamiseks palus hageja välja mõista Kaitsepolitseiametilt 10 000

krooni.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei ole tõendatud hageja põhiseaduslike

õiguste rikkumine ning tema au ja väärikuse teotamine tema sundtoomisega ülekuulamisele. Seega ei

ole temale moraalset kahju tekitatud.

Apellatsioonkaebuses palus hageja linnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Kaebuse kohaselt on linnakohtu otsus vastuolus põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse normide ning

praktikaga. Ebaõige on kohtu hinnang, et sundtoomine ei teotanud hageja au ja väärikust ning et

sellega ei tekitatud temale moraalset kahju.

Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt on tulenevalt TsÜS §-st 112 lg 2 tsiviilõiguste kaitse viisideks:

õiguse tunnustamine, rikkumise kõrvaldamine ja edasise rikkumise ärahoidmine, rikkumiseelse

olukorra ennistamine, kahju hüvitamine, kohustuse täitmisele sundimine või muud seaduses

sätestatud viisid. Hageja nõue tunnistada TsÜS § 23 alusel tema sundtoomine uurija juurde au ja

väärikust solvavaks teoks ja kohustada Kaitsepolitseiametit avaldama ajalehes "Sõnumileht" selgitus

ja vabandama tehtu pärast, ei ole kooskõlas TsÜS §-s 112 lg 2 sätestatuga. Apellatsioonikohus leidis,

et Kaitsepolitseiameti poolt hageja au teotamine, au teotavate, tegelikkusele mittevastavate andmete

levitamine ega muude isiklike õiguste jätkuv rikkumine, ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud

moraalse kahju olemasolu ja suurus. Ekslik on hageja väide, et tegemist on temalt vabaduse

võtmisega. Hageja kui tunnistaja suhtes kohaldati KrMK §-s 783 ettenähtud sundtoomist. Osundatud

paragrahv ei ole vastuolus põhiseaduse ega ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIK) artikliga 5 p 1. Linnakohus on õigesti tuvastanud, et hagejale ei olnud kutset

ülekuulamisele allkirja vastu kätte antud. Kaebused uurija tegevuse peale aga esitatakse vastavalt

KrMK §-le 182 lg 1 prokurörile, kes otsustab uurija tegevuse seaduslikkuse.

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide

rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei ole

apellatsioonkaebust sisuliselt lahendanud. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult hinnangu andmata

apellatsioonkaebuses esitatud väitele, et seadusevastane sundtoomine on vastuolus põhiseaduse §-ga

20 ja EIK artikliga 5 p 1. Samuti jättis apellatsioonikohus tähelepanuta, et sundtoomiseks võeti

hagejalt vabadus avalikus kohas teiste inimeste juuresolekul kui seaduserikkujalt, millega teotati tema

au ja väärikust.

Vastustaja palus jätta A. Einselni kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Asjas ei ole tõendatud hageja au teotamine ja au teotavate tegelikkusele mittevastavate

andmete levitamine ega muude isiklike õiguste rikkumine. Hageja ei ole tõendanud, et sundtoomine

kahjustas tema au ja väärikust ning et nimetatud menetlustoiming tekitas tema suhtes negatiivset

ühiskondlikku hinnangut. Ainuüksi asjaolu, et sundtoomine teostati avalikus kohas ja teiste inimeste

juuresolekul, ei saa käsitleda au ja väärikuse teotamisena. Tunnistaja sundtoomine ei ole samastatav

arreteerimise, vahistamise ega vabaduse võtmisega. Hageja sundtoomine oli kooskõlas põhiseaduse

§-ga 20 ja KrMK §-de 53 lg 1 ja 783 sätetega. Kriminaalmenetlustoimingute seaduslikkusele ja

põhjendatusele annab hinnangu kriminaalasja menetlev kohus.

Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt pöördus hageja kohtusse au ja väärikuse kaitseks, kuna

ebaseaduslik sundtoomine toimus avalikus kohas paljude inimeste juuresolekul, kellel oli alust pidada

teda seaduserikkujaks. Tuginedes PS §-le 20 väitis hageja, et temalt ebaseadusliku sundtoomisega

vabaduse võtmine on vastuolus põhiseadusega.

TsKS § 232 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohus nõustus küll linnakohtu tuvastatud

asjaoluga, et hagejale ei olnud kohtukutset kätte antud, kuid jättis otsuses märkimata järelduse

sundtoomise seaduslikkuse kohta. Tsiviilkolleegium on seisukohal, et sundtoomisega tekitatud kahju

hüvitamise asjas on kohus tsiviilkohtupidamise korras pädev hindama sundtoomise seaduslikkust.

Igaühe õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele sätestab PS § 20. Samasisuline on EIK artikkel 5 p 1,

sätestades, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Riigivõimu tegevuse piirid määrab

kindlaks PS § 3, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. Sundtoomine on isikult vabaduse võtmine. Sundtoomisega võib isikult

vabaduse võtta PS §-s 20 lg 2 p 2 ja EIK artiklis 5 p 1c nimetatud juhul - seadusega sätestatud

kohustuse täitmise tagamiseks. Sundtoomise kui menetlustoimingu õiguslikuks aluseks on KrMK

§ 783. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt võib uurija määruse alusel kohaldada tunnistaja suhtes

sundtoomist juhul, kui teda rahatrahvi hoiatusel kohustati ilmuma uurija juurde ning ta jättis sinna

ilmumata põhjendatud takistuseta. Kohus ei ole tuvastanud, millise kohustuse täitmata jätmise tõttu

hageja suhtes sundtoomist kohaldati.

Tsiviilkolleegium on seisukohal, et isikul on õigus tsiviilkohtupidamise korras au kaitsele, kui isiku

au on teotatud tegevusega, milleks võib olla ka ebaseaduslik menetlustoiming ning nõuda TsÜS § 23

lg 1 alusel au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Tuvastatud asjaolude alusel otsustab

kohus, kas ebaseadusliku menetlustoiminguga on teotatud isiku au ning kas au teotamisega on

tekitatud moraalset ja varalist kahju (TsÜS § 172 lg 2). Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustub

apellatsioonikohtu seisukohaga, et au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamise asjas puudub

kohtul õiguslik alus kohustada kostjat avaldama massiteabes avalik selgitus ning vabandama tehtu

pärast.

Apellatsioonikohus märkis õigesti, et au teotamisest tuleneva moraalse kahju olemasolu peab

tõendama hageja. Ekslik on aga apellatsioonikohtu seisukoht selles, et hageja peab tõendama

moraalse kahju suurust. Hüvitise suuruse määramisel juhindub kohus TsÜS §-st 172 lg 4. Nimetatud

sätte kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja

iseloomu ning kahju tekitanu süü astet.

Olenemata sellest, kas väidetava ebaseadusliku sundtoomisega teotati au ja tekitati moraalset kahju

või mitte, on isikul õigus saada hüvitist EIK artikkel 5 p 5 alusel, kui kohus tuvastab, et isikult võeti

vabadus vastuolus selle artikli sätetega. Tulenevalt EIK artiklist 5 p 5 on isikul õigus nõuda hüvitist

temale konventsiooniga tagatud vabaduse ja isikupuutumatuse rikkumise eest.

Riigikohus peab vajalikuks juhtida apellatsioonikohtu tähelepanu asjaolule, et Kaitsepolitseiamet ei

ole juriidiline isik. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 44 lg 1 esindab Kaitsepolitseiamet riiki

oma põhimääruse alusel. Riigi Kaitsepolitseiametipõhimääruse p 5 kohaselt teostab

Kaitsepolitseiamet riigi kui avalik-õigusliku isiku tsiviilõigusi ja täidab tema tsiviilkohustusi oma

põhiülesannete piires. Seetõttu tuleb lugeda hagi esitatuks riigi vastu, kes on asjas kostja.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1997. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Aleksander Einselnile 7. juulil 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, J. Luik