3-2-1-115-97 · Riigikohus

3-2-1-115-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 1997. a

AS-i Balti Kindlustus (BICO) kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1997. a otsuse AS-i Balti Kindlustus (BICO) hagis AS-i Eesti

Rannaehitus vastu kahju hüvitamiseks 63 200 krooni.

3. juunil 1996. a toimus liiklusõnnetus Tallinna Reisisadama kail, kus sõiduauto Volvo põrkas kokku

paigalseisva ekskavaatori tööprotsessis parajasti pöördunud platvormiga. Ekskavaator kuulus Eesti

Rannaehitusele ja õnnetuses viga ei saanud. Sõiduauto kuulus Estrans Servicele, kes lisaks

liikluskindlustuslepingule oli sõlminud autokindlustuslepingu (superkasko ehk eesti keeles

varakindlustuslepingu) BICO-ga. Sõiduauto sai tehnilisi vigastusi ja anti üle BICO-le, kes auto maha

müüs ja maksis välja Estrans Servicele hüvitise 93 200 krooni. Liikluspolitsei 3. juuni 1996. a

protokolli ja 30. juuli 1996. a otsuse kohaselt oli ekskavaatorijuht laadimistöödel tähelepanematu ja

rikkus liikluseeskirja (LE) p-i 10, kuid kuna kokkupõrge toimus kinnisel territooriumil (mitte teel),

siis ei olnud tegemist liiklusõnnetusega, vaid lihtsalt õnnetusega, mistõttu ekskavaatorijuhi

käitumises puudus haldusõigusrikkumise koosseis (HÕS § 218 lg 1) ja menetlus lõpetati.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus BICO regressi korras välja mõista hüvitise 63 200 krooni

Eesti Rannaehituselt TsK §-de 387 ja 458 ning kindlustusseaduse (KS) § 18 alusel. Hageja põhjendas

nõuet sellega, et õnnetuses oli süüdi ekskavaatorijuht, kes ekskavaatori tagaosaga keeras otsa kail

sõitnud autole. Ekskavaatorijuht rikkus LE p-i 10, mille kohaselt ei tohi keegi oma tegevuse või

tegevusetusega ohustada või takistada liiklust; ohu tekitanud isik peab rakendama kõiki temale

jõukohaseid meetmeid ohu kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede vähendamiseks. Hageja

leidis, et sadamakai ei ole kinnine territoorium ja kokkupõrge oli liiklusõnnetus liiklusseaduse (LS)

§ 29 järgi, mille kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise tagajärjel

tekib varaline kahju.

Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et ekskavaatorijuht ei olnud õnnetuses süüdi. Ekskavaator tegi

laadimistöid ja ekskavaatorijuht jälgis tööprotsessi. Õnnetus toimus sadamakail sissesõidu

keelumärkidega alal. Sõiduauto juht pidanuks arvestama keelumärke ja kui ta neid ei arvestanud, siis

pidanuks töötavast ekskavaatorist möödudes arvestama ohuga ning valima õige kauguse

möödasõiduks.

Tallinna Linnakohtu 4. aprilli 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt on tunnistajate ütluste ja politseiameti protokolliga tõendatud, et kokkupõrge toimus

remonditaval sadamakail, mille sissesõiduteedele olid paigaldatud sissesõitu keelavad märgid.

Ekskavaator töötas ja laadis lammutusprahti sisselülitatud ohutuledega veoautole. Sõiduauto juht

pidanuks ekskavaatorist möödumisel arvestama külgvahet ja platvormi võimalikku liikumist.

Liiklustehnilise ekspertiisi arvamuse kohaselt ei pidanud ekskavaatorijuht nägema sõiduauto

sattumist tema tööpiirkonda ja tehniliselt ei saa välistada võimalust, et sõltuvalt ekskavaatori

konstruktsioonist puudus ekskavaatorijuhil üldse võimalus näha platvormi taha ja alla.

Linnakohus juhindus TsK §-st 458, mille kohaselt organisatsioonid, kelle tegevus on seotud suurema

ohuga lähikonnale, on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei

tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kohus leidis, et kahju oli

tekitatud autojuhi (kannatanu) tahtluse tagajärjel, kes vaatamata täiendavalt paigaldatud sissesõidu

keelumärkidele sõitis kaile tee-ehituse piirkonda. Sõites keelumärgi piirkonnas, pidi autojuht oludega

arvestama. Kohus pidas sõitmist keelatud ja sõitmiseks mittesobival territooriumil autojuhi tahtlikuks

tegevuseks ja hindas seda raskeks ettevaatamatuseks. Kannatanu tahtluse tagajärjel tekitatud kahju ei

pea kostja hüvitama.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 1997. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus põhjendas otsust sellega, et KS § 9 kohaselt on kindlustusjuhtum seaduses või

kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või

kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal selle

väljamaksmise kohustus. Kindlustusjuhtumiks on liiklusõnnetus, mis LE p 2 kohaselt on juhtum, kus

vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel tekib varaline kahju. Seega on

kindlustusjuhtumiks liiklusõnnetus teeliikluses. Sadamakai ei ole tee. Ringkonnakohus leidis, et

tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga, mille eest hageja pidanuks kindlustusvõtjale hüvitist maksma

ja seetõttu ei tekkinud hagejal regressiõigust kostja vastu TsK § 387 alusel.

TsKS § 128 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asja lahendamisel tähtsust omavate ja

eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks, mis ei ole õiguslikku laadi. Ringkonnakohus leidis, et

linnakohus esitas eksperdile õiguslikke küsimusi, mistõttu liikluseeskirjale tuginev eksperdi arvamus

ei ole tõendina arvestatav. Kuna tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga, siis ei oma asjas tähtsust

kannatanu süü aste. Linnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 458, võrdsustades süü erinevaid vorme -

tahtlust ja ettevaatamatust.

Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kui apellatsioonikohus leidis,

et linnakohtu otsuse põhjendused on valed, siis tulnuks linnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus.

Liiklusõnnetuse defineerimisel pidanuks apellatsioonikohus juhinduma normitehniliselt mitte LE p-

st 2, vaid LS §-st 29. Apellatsioonikohus ei sisustanud tee mõistet. LS § 4 kohaselt on tee maantee,

puiestee, tänav või muu liikluseks kasutatav rajatis koos seda moodustavate sõidu-, kõnniteede,

teepeenarde, haljasalade, eraldus-, haljas- või muude ribadega. Hageja leidis, et sadamakai on tee ja

seal toimunud kokkupõrge liiklusõnnetus ehk kindlustusjuhtum. Ei oma tähtsust, kas õnnetus juhtus

mõnedele sõidukitele keelatud territooriumil või mitte. Liiklusõnnetus oli see ka juhul, kui teel

liiklemine oli mõningatele sõidukitele piiratud. Estrans Service sõidukitele oli väljastatud sadama

territooriumil liiklemise luba ja seega oli sõiduauto seal seaduslikult.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Sadamakai ei ole

sõidutee ega üldkasutatav liiklustrass ja sinna juurde ei kuulu kõnniteid ega teepeenraid. Kai on

rajatis piki või põiki kallast reisijate liiklemiseks ning laevade lastimiseks ja lossimiseks. Selleks, et

kai ehitustsooni ei satuks juhuslikke liiklejaid, olid tänavate lõppu paigaldatud sissesõitu keelavad

märgid. Sadama luba pääsemiseks sadama territooriumile ei ole ülimuslik ega anna luba sõita alale,

kus liiklusmärgiga on sissesõit keelatud. Estrans Service kontorisse pääseb ka Ahtri ja Tuukri tänava

kaudu ning selleks ei pidanud läbima ehitustsooni ja mitmeid kaisid. Hageja tegi oma tööd õnnetuse

uurimisel kiirustades ja puudulikult, seetõttu ei ole tõendid usaldusväärsed ja nende alusel ei saa

kostjalt kahju hüvitamist nõuda. Nii ei selgitanud hageja välja, kus õnnetus tegelikult toimus.

Vigastatud auto müüdi enne maha, kui sellele vigastuste ja taastamismaksumuse ekspertiis tehti,

ekspertiis tehti foto järgi ja auto müüdi 25 000 krooni eest, kuigi jääkväärtus oli 30 000 krooni ja

autoga oli pärast avariid võimalik minema sõita.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära

kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus ei kohaldanud vaidluse lahendamisel neid õigusakte, mis pidanuksid

kohaldamisele kuuluma.

KS § 18 sätestab tagasinõude õiguse (regressi), mille kohaselt läheb kahjukindlustuse korral

nõudeõigus varalist kahju tekitanu vastu kindlustushüvitist saanud isikult üle kindlustusandjale

viimase poolt väljamakstud kindlustushüvitise ulatuses.

Tagasinõude õigus tekib siis, kui kindlustushüvitise väljamaksmine oli seaduslik ja põhjendatud.

Kostja leidis, et hagejal ei olnud alust hüvitise väljamaksmiseks Estrans Servicele ja keeldus hagejale

kahju hüvitamast. Ei hageja, kostja ega kohus pööranud tähelepanu sellele, millistes õigusaktides on

sätestatud kindlustustegevuse õiguslikud alused ja reguleeritud kindlustustegevusest osavõtjate

suhted. Käesoleva vaidluse lahendamise õiguslikuks aluseks on kindlustusseadus ja BICO üldised

kindlustustingimused autokindlustuses, vajadusel ka liiklusseadus. Autokindlustus on vabatahtliku

kindlustuse liik, mille tingimused määrab kindlustusandja, lähtudes kindlustusseadusega kehtestatud

korrast. Kindlustusandja nimel sõlmitakse kindlustusvõtjaga kindlustusleping, milles muude

tingimuste hulgas märgitakse kindlustusobjekt (käesolevas vaidluses vara e. auto) ja

kindlustusjuhtum, mille puhul kindlustusvõtjal tekib õigus hüvitise saamiseks ja kindlustusandjal

kohustus seda maksta. Kindlustusjuhtumite loetelu märgitakse kindlustusseltsi üldistes

kindlustustingimustes.

Autokindlustuses peetakse tavaliselt kindlustusjuhtumiks loodusõnnetust, tulekahju, vandalismi,

vargust ja liiklusõnnetust, milleks on teelt väljasõit, kukkumine või ümberpaiskumine; esemete

kukkumine sõidukile või kokkupõrge mistahes objektiga, sh. mets- ja koduloomadega; mõnda

eeltoodud juhtumit, mis leiab aset sõiduki transportimisel selleks ettenähtud vahendiga. Kuna

autokindlustuses ei seostata kindlustusjuhtumi saabumist tingimata liiklusõnnetusega teel, siis selle

poolest erineb autokindlustus oluliselt liikluskindlustusest, kus kindlustusjuhtumiks saab olla ainult

liiklusõnnetus teeliikluses. Vaidlus tee mõiste ümber ei ole asjasse puutuv ja selles osas oli

apellatsioonikohtu otsus ekslik.

Apellatsioonikohus, jõudnud järeldusele, et tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga, mis annaks

hagejale tagasinõude õiguse kostjalt, jättis kõrvale kõik linnakohtu otsuse põhjendused kui tähtsust

mitteomavad. Asja uuel läbivaatamisel väärivad linnakohtu otsuse põhjendused tähelepanu (välja

arvatud TsK § 458 kohaldamine).

Samuti peab apellatsioonikohus hagejalt nõudma õnnetuse ajal 3. juunil 1996. a kehtinud üldiste

autokindlustustingimuste esitamist, mis on õiguslikuks aluseks hageja nõude läbivaatamisel.

Arvestada tuleb iga tingimusega, millel on puutumus käesoleva vaidluse lahendamisega

(liiklusõnnetus varakindlustusjuhtumina, kindlustusjuhtumi menetlemine, tagatisreeglid,

hüvitamispõhimõtted, jne.). Seetõttu tulevad vaidluse lahendamisel arvesse kõik õnnetuse asjaolud.

Süüküsimuse lahendamisel tuleb otsustada, kelle õigusvastane käitumine oli põhjuslikus seoses

tagajärjega (kahju tekitamisega). Kas oli selleks sõiduauto juhi ettevaatamatus ekskavaatori

töötsoonis või kostja tegevus või tegevusetus tööandjana ekskavaatori töötsooni märgistamisel.

Hageja seisukoht, et apellatsioonikohus, muutes linnakohtu otsuse põhjendusi, pidi linnakohtu otsuse

tühistama, ei ole õige. Kui kohtuotsuse resolutsiooni ei muudeta, siis ei ole kohtuotsuse põhjenduste

muutmine otsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus oli

lõppjärelduses õige ja seda ei olnud vaja tühistada. Apellatsioonikohus aga pidanuks otsuses

sõnaselgelt märkima, et linnakohtu otsust muudetakse põhjenduste osas ja resolutsioonis jäetakse

otsus muutmata.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1997. a otsus ning saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Balti Kindlustus 4. juulil 1997. a tasutud kautsjon 632 (kuussada

kolmkümmend kaks) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik