3-2-1-112-97 · Riigikohus

3-2-1-112-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja

J. Zopi ja tema esindaja vandeadvokaat V. Kallaste osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

6. oktoobril 1997. a

Jaan Zopi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1997. a

otsuse Jaan Zopi hagis Aivar Tiksi ja Väimela Põllumajanduse OÜ (end. Väimela

Sovhoostehnikum) vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja hoonete

tagastamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt küüditati Jaan Zopp 25. märtsil 1949. a. Enne küüditamist oli

J. Zopp Võru maakonnas Vagula külas kahe kõrvutiasuva talu omanik. ENSV Ülemkohtu Presiidiumi

9. septembri 1964. a määrusega J. Zopp rehabiliteeriti koos konfiskeeritud vara tagasisaamise

õigusega, kuid ta ei taotlenud Saksa nr 10 talu hooneid, sest sellel ajal kehtinud seaduste kohaselt ei

võinud keegi omada kaht majavaldust. 16. aprillil 1990. a esitas J. Zopp avalduse rehabiliteeritutele

vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonile ning 6. novembri 1992. a otsusega tunnistas Võru

Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon J. Zopi

omandireformi õigustatud subjektiks Saksa nr 10 ja Ivani nr 8 talu maade ja Saksa nr 10 talu hoonete

osas. Kuna Väimela Sovhoostehnikum (Väimela ST) müüs 1989. a detsembris Saksa nr 10 talu

hooned Aivar Tiksile, ei ole neid J. Zopile tagastatud.

Hagis Võru Maakohtule palus J. Zopp, juhindudes TsÜS §-dest 61 lg 1 ja 2, 66, 67, 71 ja 80 ning

põhiseaduse §-dest 13, 15 32 ja 54 tunnistada kehtetuks 7. detsembril 1989. a Väimela ST ja A. Tiksi

vahel sõlmitud hoonete ostu-müügileping ning tagastada hooned hagejale. Hageja leidis, et Väimela

ST ei võinud taluhooneid müüa, sest hoonete omanik võis ENSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari

1989. a määrusega nr 81 kehtestatud massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja

kahju hüvitamise korra kohaselt igal ajal nõuda riigi valduses oleva vara omanikule tagastamist. Kui

Väimela ST lepingu sõlmimisel hooneregistri puudulike andmete tõttu ei teadnud hoonete varasemast

kuulumisest represseeritule, on tegemist eksimusega ning tehing kuulub tühistamisele.

Kostjad hagiga ei nõustunud, leides, et Väimela ST ei saanud vaidlusaluseid hooneid algselt

represseeritu varana. Kuna hageja ei pöördunud enne 16. aprillil 1990. a majandi ega riigiorganite

poole taotlusega hooneid tagasi saada, ei teadnud kostjad, et hooned varem J. Zopile kuulusid.

Maakohus jättis 9. detsembri 1996. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et Ministrite Nõukogu

20. veebruari 1989. a määrusega nr 81 kehtestatud korra kohaselt tegid linnade ja rajoonide

täitevkomiteede komisjonid kodanike avalduste alusel kindlaks rehabiliteeritutele tagastatava vara

koosseisu ja maksumuse. Komisjoni poolt koostatud akti alusel vastuvõetud otsusega kohustas linna

või rajooni täitevkomitee riigiorganeid ja ettevõtteid, kelle käes oli tasuta saadud vara, selle määratud

tähtajaks tagastama. Need õigusaktid aga ei piiranud juriidilistel isikutel nende käes oleva vara

müümist enne tagastamisotsust. Vaidlustatud ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud J. Zopp

esitanud avaldust Saksa nr 10 talu hoonete tagastamiseks ning puudus täitevkomitee otsus, mis

kohustanuks Väimela ST-i hooneid J. Zopile tagastama. Seetõttu ei ületanud Väimela ST ostu-

müügitehingu tegemisel oma õigusvõimet, sest seda ei olnud piiratud.

Vaidlustatud tehingu puhul ei ole kohaldatavad tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvid, sest

tehing tehti 7. detsembril 1989. a, tsiviilseadustiku üldosa seadus jõustus 1. septembril 1994. a ning

selle § 175 ei anna §-dele 61, 66 ja 67 tagasiulatuvat jõudu. Samuti ei oma tagasiulatuvat jõudu

põhiseadus ning hageja viited tema põhiseaduslike õiguste rikkumisele enne põhiseaduse jõustumist

ei ole asjakohased.

Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu saab kehtetuks tunnistada üksnes eksinud isiku nõudel, kuid

ostu-müügilepingu pooled ei ole seda taotlenud. Kohus leidis, et lepingu kehtivus tuleb lahendada

selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 61 alusel, mille kohaselt seaduse nõuetele mittevastav tehing on

kehtetu. Vaidlusalune ostu-müügileping ei ole vastuolus selle tegemise ajal kehtinud seaduste ja teiste

õigusaktidega, kuna leping on vormistatud kirjalikult ning notariaalselt tõestatud.

Tartu Ringkonnakohus jättis J. Zopi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on andnud põhjaliku hinnangu kõigile hageja väidetele.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning seetõttu ei pidanud ringkonnakohus TsKS § 313

lg 2 kohaselt vajalikuks selle põhjendusi korrata.

Kassatsioonkaebuses palub J. Zopp tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada. Kassaator leiab, et kohus on seadust ebaõigesti kohaldanud, sest kohus leidis, et enne

omandireformi aluste seaduse § 18 vastuvõtmist ei keelatud tagastatava vara omandivormi muuta

ning ei olnud keelatud represseeritute vara müük hoolimata 7. detsembril 1988. a vastuvõetud

seadusest kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-1950. a. Selline seisukoht

on ilmselt vale, sest kõik hiljem vastuvõetud seadusandlikud aktid: omandireformi aluste seadus,

maareformi seadus jne. kinnitavad, et sooviti heastada represseeritutele tehtud ülekohut. Kui Väimela

ST müümise hetkel ei teadnud, et hooned kuulusid represseeritule, siis oli tegemist eksitusega, mida

saab parandada tehingu kehtetuks tunnistamisega eksimuse tõttu ning hoonete hagejale

tagastamisega.

Väimela Põllumajanduse Osaühing (end. Väimela ST) kaebusega ei nõustu.

Kolleegiumi istungil jäid J. Zopp ja tema esindaja kaebuses väljendatud seisukoha juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise tõttu TsKS § 347 p 1 alusel. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal 1989. a detsembris oli

vaidlusalune elamu (taluhooned) Väimela Sovhoostehnikumi bilansis ja kuulus riigi elamufondi. Sel

ajal kehtinud Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a

määrusega nr 276 kinnitatud Riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite

kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustiku punkt 13

alapunkt 5 keelas müüa maju ja kortereid, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on

rehabiliteeritud, kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse lahendamiseni. Osundatud

määrusega piiras riik tema elamufondi kuuluvate majade ja korterite käsutamisõigust. Keelule

vaatamata müüs Väimela Sovhoostehnikum taluhooned A. Tiksile. Ringkonnakohus ei ole hagi

lahendamisel neid sätteid arvestanud.

Kohus peab võtma seisukoha samuti selles osas, mis puudutab hoonete tagastamist ja otsustama, kas

see kuulub kohtu või ÕVVTK kompetentsi.

Juhindudes TsKS §-st 347 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1997. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Jaan Zopile 13. juunil 1997. a tasutud kautsjon 423 (nelisada kakskümmend kolm)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa