3-2-1-106-97 · Riigikohus

3-2-1-106-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. oktoobril 1997. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 22. septembril 1997. a

Hedvig Leidari kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. mai

1997. a otsuse Hedvig Leidari hagis AS-i Tallinna Kaubamaja vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks.

24. septembril 1996. a võeti Hedvig Leidar tööle Tallinna Kaubamajja laohoidjana 4-kuulise

katseajaga. 30. septembril teatati hagejale, et tema katseaja tulemused on ebarahuldavad ning seetõttu

tööleping lõpetatakse. Hageja sai kätte tööraamatu ja töölepingu, millesse tehtud kande kohaselt

tööleping lõpetati töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 järgi 30. septembril 1996. a. Hiljem hageja ja kostja

märkasid, et kanne ei vasta töölepingu lõpetamise tegelikule alusele. Kostja tegi ettepaneku

parandada töölepingusse ekslikult tehtud kanne töölt vabastamise formuleeringu ja aluse kohta, kuid

hageja keeldus sellest.

Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise aluse Tallinna Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonis

28. oktoobril 1996. a, paludes töölepingu lõpetamise töötaja algatusel tunnistada ebaseaduslikuks

ning välja mõista hüvitise. Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata, kuna töölepingu

lõpetamine töötaja algatusel oli ekslik, tegelikust töölepingu lõpetamise alusest katseaja

ebarahuldavate tulemuste tõttu oli hageja teadlik ja töölepingus vallandamise formuleeringut

parandama oli kostja nõus juba vallandamise päeval.

Töövaidluskomisjoni otsusega hageja ei nõustunud ja Tallinna Linnakohtule 23. detsembril 1996. a

esitatud hagis palus hageja tunnistada töölepingu lõpetamise TLS § 79 lg 1 järgi ebaseaduslikuks, sest

talle oli 30. septembril 1996. a teatatud, et tema töötulemused on ebarahuldavad ja tööleping temaga

lõpetatakse sel põhjusel. Hageja tööle ennistamist ei soovinud ja palus välja mõista hüvitise TLS

§ 117 lg 2 alusel kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hageja leidis, et kuna kostja 1. oktoobril 1996. a

töölepingu lõpetamise kande muutmiseks kohe ettepanekut ei teinud, siis oli tema töölt vabastamine

ebaseaduslik ja kostja peab selle eest hüvitist maksma.

Tallinna Linnakohtu 21. märtsi 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt oli kostjal õigus katseaja tulemusi hinnata ja kuna need osutusid hageja puhul

ebarahuldavateks, siis oli kostjal seaduslik alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 5 alusel katseaja

ebarahuldavate tulemuste tõttu, millest kostja teatas hagejale 30. septembril 1996. a. Töölepingusse

tehti kanne, kus vallandamise aluseks märgiti töölepingu lõpetamine töötaja algatusel TLS § 79 lg 1

järgi. Kande ebaõigsust märkas kostja samal päeval ja soovis viga parandada. Hageja seletuste

kohaselt ei märganud ta töölepingu kandes lepingu lõpetamise aluseks märgitud ebaõigsust koheselt,

vaid alles paar nädalat hiljem. Töölepingu lõpetamise sisulise külje vastu hageja ei vaidle, kuigi

leidis, et vallandamine oli ennatlik.

Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 1997. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt on linnakohus tõendeid analüüsinud ja otsus on nendega vastavuses.

Ringkonnakohus leidis, et tõendid ei vaja täiendavat analüüsi ja linnakohtu otsus ei vaja täiendavat

motiveerimist. Ringkonnakohus ei tuvastanud materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega

protsessiõigusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua otsuse tühistamise.

Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja leidis, et töötaja

algatusel lõpetatud töölepingu ühepoolne parandamine tööandja poolt töölepingu lõpetamiseks

katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, ei oma õiguslikku tähendust, olgu siis tegemist inimliku

eksituse või tahtlikult ebaseadusliku töövahekorra lõpetamisega. Hageja ei olnud omal soovil

lahkumiseks avaldust esitanud ja tööleping lõpetati TLS § 79 lg 1 alusel ebaseaduslikult. Kohtud

jätsid aga just sellele asjaolule õigusliku hinnangu andmata ja asusid lahendama kostja versiooni

hageja vallandamisest TLS § 86 p 5 järgi. Sellel alusel aga hagi esitatud ei olnud. Kohtud väljusid

seega hagi piiridest, mis on TsKS § 230 lg 1 p 1 rikkumine. Kohtud lõid pretsedendi, kus tööandja,

taibanud, et töötaja ei nõustu ebaseadusliku vallandamisega, muudab ühepoolselt ja tagantjärgi

vallandamise põhjuse formuleeringut. Selline pretsedent annab võimaluse tööandja piiramatuks

omavoliks, mille vastu töötaja jääb kaitsetuks. Hageja leidis, et apellatsioonikohus jättis

apellatsioonkaebuse väited kohtuotsuse ebaseaduslikkusest ja põhjendamatusest kummutamata,

rikkudes kohtuotsusele esitatavaid nõudeid.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Apellatsioonikohus

ei tuvastanud õigusnormide rikkumist ja leidis, et linnakohus analüüsis kõiki tõendeid.

Apellatsioonikohus ei pea kordama esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, kui kohtuotsus jäetakse

muutmata. Toimiku materjalidega on tõendatud, et hageja töölt vallandamise vale formuleering

parandati samal päeval. Eksituse parandamine peab olema võimalik. Vaidluse lahendamiseks pidi

kohus analüüsima põhjusi, miks hagejat taheti töölt vabastada TLS § 86 p 5 alusel ning töölt

vabastamise asjaolusid. Töölepingu lõpetamine ei toimunud TLS § 79 lg 1 alusel ja sellele ei pidanud

kohus hinnangut andma. Hagejaga töölepingu lõpetamine toimus katseajal tööga mittetoimetulemise

tõttu, hageja oli töölepingu lõpetamise alusest teadlik ja see leidis kinnitamist ka kohtus.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

TsKS § 4 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks

kohtusse pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras. Otsuse tegemisel lahendatavad küsimused on

sätestatud TsKS §-s 229, mille kohaselt hindab kohus tõendeid, otsustab, millist seadust tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega, kui isik pöördub hagiga kohtusse oma rikutud

õiguse kaitseks, peab kohus otsustama, kas poolte vahel on just see vaieldav õigussuhe, millele

hageja viitab; millised on poolte õigused ja kohustused; kas kostja on hageja õigusi rikkunud ja kui

on rikkunud, siis missugust õigust tegelikult rikuti.

Hageja leidis, et tema õigusi rikuti sellega, et tööandja teatas temaga töölepingu lõpetamisest katseaja

ebarahuldavate tulemuste tõttu TLS § 86 p 5 alusel, aga töölepingusse tehtud kande kohaselt vabastati

hageja töölt tema enda algatusel TLS § 79 lg 1 alusel, kuigi hageja polnud selleks soovi avaldanud ja

seetõttu oli temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslik.

Kolleegium leidis, et töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik siis, kui puuduvad asjaolud, mille

esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise põhjuseks või kui seaduses näidatud töölepingu

lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protsessireegleid oluliselt rikkudes.

Linnakohtu otsuse põhjendused, millega apellatsioonikohus nõustus, on õiged. Linnakohus tuli

järeldusele, et esinevad asjaolud, mis on seaduse järgi töölepingu lõpetamise põhjuseks ja seaduses

näidatud töölepingu lõpetamise aluse kohaldamisel ei rikutud selleks kehtestatud protsessireegleid.

Kohus leidis õigesti, et hagejaga töölepingu lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et hageja oli tööle

võetud katseajaga, katseaja hindamise õigus on tööandjal, katseaja tulemused osutusid

ebarahuldavateks ja tööandjal oli õigus TLS § 86 p 5 alusel tööleping lõpetada. Sealjuures on kohus

tuvastanud, et töölepingu lõpetamise sisulise külje vastu ei vaidle hageja ka ise.

Kohus leidis õigesti, et TLS § 86 p 5 kohaldamisel ei rikutud selleks kehtestatud protsessireegleid.

Seaduse järgi võib tööandja lõpetada töölepingu katseaja kestel ilma sellest pikemalt ette teatamata ja

hüvitist maksmata. Kostja teatas hagejale töölepingu lõpetamisest katseaja ebarahuldavate tulemuste

tõttu ja samal päeval tööleping lõpetati.

Töölepingu lõpetamise vormistamine on sätestatud TLS §-s 73 lg 1, mille kohaselt teeb tööandja

töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse

formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev.

Tuvastanud asjaolud, mis seaduse järgi olid töölepingu lõpetamise põhjuseks, jättis

apellatsioonikohus andmata õigusliku hinnangu hageja nõudele tunnistada töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks ja asjaolule, et töölepingus on kanne töösuhte lõpetamise kohta töötaja algatusel TLS

§ 79 lg 1 alusel. Sellega rikkus kohus TsKS § 232 lg 4 nõudeid, mille kohaselt märgitakse otsuse

põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Asja uuel arutamisel tuleb eeltooduga arvestada.

Kassatsioonkaebuse väide, et töötaja algatusel lõpetatud töölepingu ühepoolne parandamine tööandja

poolt, ei oma õiguslikku tähendust, olgu siis tegemist inimliku eksituse või tahtlikult ebaseadusliku

töövahekorra lõpetamisega, ei ole kooskõlas asja tehioludega.

Hageja on ise kinnitanud ja seda tuvastas ka kohus, et töötaja algatusel töölepingut ei lõpetatud, seda

tehti tööandja algatusel. Seega ei saa rääkida töötaja algatusel lõpetatud töölepingust, mida tööandja

ühepoolselt parandas. Pealegi kannet ju ei parandatudki, sest hageja oli sellele vastu ja sellest sai

alguse käesolev vaidlus. Eksimuse parandamine on võimalik, kui õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel toimitakse heas usus. TLS § 48 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku

kohustatud olema teineteise suhtes viisakad. Viisakas oleks olnud, kui hageja, märgates töölepingu

lõpetamise ebaõiget formuleeringut, oleks palunud vea parandada. Hageja seda ei teinud.

Kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on loonud pretsedendi, kus töötaja jääb kaitsetuks tööandja

piiramatu omavoli ees, ei vasta kohtuotsuste sisule. Sellist pretsedenti kohtud loonud ei ole. Vastavalt

esitatud hagile pidi kohus tuvastama töölepingu lõpetamise tegeliku aluse ja seda kohus ka tegi.

Tööandja ettepanek töölepingu lõpetamise kande parandamiseks ei ole tööandja omavoli, vaid

viisakas ettepanek lepinguliste õiguste ja kohustuste vaidlusteta täitmiseks. Sellele, kas töölepingu

lõpetamine oli ebaseaduslik või oli tegemist eksliku kandega töölepingus, peab kohus asja uuel

arutamisel andma õigusliku hinnangu.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. mai 1997. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Tagastada Hedvig Leidarile 9. juunil 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed: A. Kull, T. Vernik