3-2-1-102-97 · Riigikohus

3-2-1-102-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. oktoobril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, kostja Helvi

Linnase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. septembril 1997. a.

Asta Salmi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. mai 1997. a.

otsuse Asta Salmi hagis Helvi Linnase vastu omandiõiguse tunnustamiseks.

Hagiavalduses Viljandi Maakohtule palus Asta Salm TsÜS § 66, AÕS §-de 68, 80 ja 81 alusel

tunnistada kehtetuks ostu-müügileping, mille alusel Olustvere Sovhoostehnikum müüs Arvi

Linnasele " mõttelist osa Tiitsu majavaldusest ning tunnistada hageja omandiõigust Mäeotsa A51

majavaldusele. Hagiavalduse kohaselt ostis tema vanaisa Jüri Tääker 19. oktoobril 1926. a. Mäelt-

Tiitsu renditalu nr. 1 hooned ning 26. jaanuaril 1931. a. Mäeotsa talu A-51 (kinnistu nr 47). Pärast

maa natsionaliseerimist ja vara ühistamist kasutati osa talu elumaja ruumidest kolhoosis töötavate

inimeste majutamiseks.

ENSV Ministrite Nõukogu 21. detsembri 1967. a. määruse nr. 514 "Kodanike isiklikus omandis

olevate ja maal asuvate elamute ja majapidamishoonete arvestamise korra rakendamise kohta",

Olustvere k/n 1960. a. majapidamisraamatu nr. 29 isiklik arve nr. 51 alusel luges Olustvere Küla TSN

TK 27. juuni 1969. a. otsusega nr. 21 tõendatuks Mäeotsa talu hoonetekuulumise Paul Sääsele.

18. novembril 1981. a. sõlmisid Olustvere Sovhoostehnikum ja A. Linnas ostu-müügilepingu, mille

kohaselt A. Linnas ostis " mõttelist osa Tiitsu majavaldusest.

20. juulil 1986. a. P. Sääsk suri ning tema testamendi alusel anti hagejale välja pärimisõiguse

tunnistus Mäeotsa talu pärimise kohta. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 26. aprilli 1995. a.

otsusega nr. 12-3288 tunnistati hageja Mäeotsa A-51 kinnistu suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks.

Kostja hagiga ei nõustunud, tuginedes vastuväidete esitamisel TsÜS §-dele 114 lg 2 ja 178 lg 1.

Kostja selgitas, et Mäeotsa A-51 ja Mäelt-Tiitsu (Tiitsu) talu hooned on üks ja sama majavaldus.

Seoses kolhooside liitumisega Olustvere Sovhoostehnikumiga anti " mõttelist osa Tiitsu elamust

sovhoostehnikumile, kes müüs selle kostja abikaasale. Ostu-müügilepingu vormistamisel

notariaalkontoris andis elamu kaasomanik P. Sääsk kirjaliku nõusoleku, et ta ei soovi kasutada TsK §-

s 125 ettenähtud ostueesõigust. Seega on kostja vaidlusaluse elamu heauskne omanik. Kostja leidis

ka, et hagi on aegunud.

Maakohus jättis hagi rahuldamata, tuginedes AÕS §-dele 80 ja 81. Otsuse kohaselt ei ole hagi

aegunud, kuna hageja õigus tehingut vaidlustada tekkis 28. aprillil 1993. a. omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistamisega. Kohus leidis, et külanõukogus on ühe maja erinevate poolte märkimiseks

kasutatud erinevaid nimetusi: P. Sääsele kuulunud osa nimetati "Mäeotsa" ja Olustvere

Sovhoostehnikumile kuuluvat osa "Tiitsu". Olustvere küla RSN TK 27. juuni 1969. a. otsus nr. 21 ei

ole omandiõiguse tekkimise alus, sellega vaid registreeriti omandiõigus, selle otsuse aluseks olnud

dokumendid ei tõenda määruse lisa kohaselt P. Sääse omandiõigust. Muid dokumente, mis tõendaksid

Ministrite Nõukogu 21. detsembri 1967. a. määruse nr. 514 lisas toodud elamule omandiõigust

tõendavate dokumentide loetelu järgi P. Sääse omandiõigust J. Tääkerile kuulunud Tiitsu elamule,

kohtule ei esitatud. Notariaaltoimikus " Tiitsu elamu müügi kohta on P. Sääse 21. septembri 1981. a.

avaldus, milles ta loobub kaasomaniku ostueesõigusest. Seega oli P. Sääsk teadlik, et ta on vaid poole

maja omanik. Hageja omandiõigus Mäeotsa elamule tekkis testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse

alusel 3. veebruaril 1987. a., kuid ei ole tõendatud hageja omandiõiguse tekkimine vaidlusalusele "

elumajale.

Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on

apellandi väited paljasõnalised, et P. Sääse allkiri ostueesõigusest loobumise avaldusel ei ole

seostatav Mäeotsa elamuga. P. Sääsele kuulus elamuosa, milles ta elas, seetõttu ei saanud ta

ostueesõigusest loobuda mõne teise elamu või selle osa suhtes. Apellandi väide, et pärandi

vastuvõtmisega muutus Mäeotsa elamu tema omandiks, on põhjendatud " elamu osas. J. Tääkerile

kuulunud elumajast ühistati 1949. a. 3 tuba, millised kolhoos Kalev andis 1965. a. üle Olustvere

Sovhoostehnikumile. Puuduvad tõendid, et pärast 1965. a. oleks P. Sääsel tekkinud omandiõigus

Olustvere Sovhoostehnikumi bilansis olnud poolele elamule, mis ei kuulunud P. Sääsele. Apellandi

viide TsK §-le 128 lg 1 ning väide, et ei ole tõenäoline, et 1969. a. kuni 1981. aastani olid P. Sääsk ja

Olustvere Sovhoostehnikum elamu kaasomanikud, ei tõenda Asta Salmi omandiõigust tervele

elamule ega ole seepärast ostu-müügilepingu tühistamise aluseks.

Kassatsioonkaebuses palub A. Salm tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse

norme ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millisel alusel ta lükkas tagasi apellandi väited, et Olustevere

Küla TSN TK 21. juuli 1969. a. otsus nr. 21 on jõus praeguseni ning selles otsuses ei ole ühtki viidet

sellele, et P. Sääse omandiõigust elamule oleks tunnistatud mõttelises osas. Kohus ei ole pööranud

tähelepanu asjaolule, et majavalduse müügil omandõiguse tõendamise aluseks olnud Olustvere Küla

RSN TK 12. novembri 1981. a. õiend sisaldab valeandmeid selle kohta, et P. Sääsele kuulus vaid "

mõttelist osa Tiitsu elamust, kusjuures omandiõiguse tekkimise aluseks on eelnimetatud otsus.

Samuti ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja sai pärida vaid " elamust, kuna

pärmisõiguse tunnistuse kohaselt on hagejale üle läinud omandiõigus kogu elamule. Peale selle ei ole

kohtud põhjendanud, miks peetakse usaldusväärseks tõendiks P. Sääse allkirja 21. septembri 1981. a.

avaldusel ostueesõigusest loobumise kohta, kuigi see on registreeritud notariaaltoimingute registris

juba 9. septembril 1981. a. ning allkirjad avaldusel ja registri kandel on oluliselt erinevad.

Vastustaja kaebusega ei nõustu. Ta leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohtu otsuses ei ole põhjendatud, miks kohus ei võta

arvesse Olustvere Küla TSN TK 21. juuli 1969. a. otsust nr. 21, milles ei ole öeldud, et P. Sääse

omandiõigust tunnistatakse mõttelisele osale elamust. See kassatsioonkaebuse väide ei vasta

tegelikkusele, sest ringkonnakohus on nõustunud selles osas esimese astme kohtu otsuse

põhjendustega ja TsKS § 313 lg 2 kohaselt ei pidanud apellatsioonikohus kordama oma otsuses

esimese astme kohtu põhjendusi, kui ta jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata. Esimese astme

kohtu otsusega ei leidnud tuvastamist kogu vaidlusaluse elamu kuulumine P. Sääsele.

Arvestades eelnevat tõendite hindamisele rajanevat seisukohta, on ringkonnakohus kohtuotsuses ka

põhjendanud seda, et hageja ei saanud pärida rohkem vara kui pärandajale P. Sääsele teme surma ajal

kuulus. Kuna ringkonnakohus luges tõendatuks, et P. Sääsele kuulus tema surma ajal " elamut, siis ei

saanud ka pärija A. Salm omandada rohkem kui " elamut.

Kassatsioonkaebuses vaidlustatud hinnang P. Sääse allkirja ehtsuse üle ei kuulu kassatsioonikohtus

läbivaatamisele, sest kooskõlas TsKS §-ga 349 lg 2 ei tuvasta kassatsioonikohus faktilisi asjaolusid.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. mai 1997. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, A. Kull