3-1-1-87-97 · Riigikohus

3-1-1-87-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. septembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kogu koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik

Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras

läbi kriminaalasja

I. P. süüdistuses KrK § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 24. aprilli 1997. a otsusega tunnistati I. P. süüdi KrK § 174 lg 1 järgi ja teda karistati

rahatrahviga 100 päevamäära s. o 2200 krooni ulatuses ning KrK § 175 lg 1 järgi ja karistati samuti

rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses. KrK § 40 lg 1 alusel karistused osaliselt liideti ja kuritegude kogumi

eest mõisteti talle lõplikuks karistuseks rahatrahv 150 päevamäära ulatuses - 3300 krooni.

I. P. mõisteti KrK § 174 lg 1 järgi süüdi selles, et ta esitas 29. juulil 1996. a Tallinna X Politseijaoskonda

teadvalt vale kaebuse, nagu oleks 28. juulil 1996. a ärandatud tema sõiduauto XXX-xxxxx riikliku

registrimärgiga xxxXXX.

KrK § 175 lg 1 järgi mõisteti I. P. süüdi selles, et ta 5. augustil 1996. a KrK § 197 lg 1 tunnustel algatatud

kriminaalasja juurdlusel, hoiatatuna KrK § 175 järgi teadvalt vale ütluse andmise eest, andis ülekuulamisel

teadvalt valesid ütlusi tema auto ärandamise kohta.

Kohtuotsuse vaidlustas I. P. kaitsja apellatsioonkaebusega, milles taotles kohtualuse õigeksmõistmist. Kaitsja

väitis, et I. P. tegelikult ei esitanud teadvalt vale kaebust. Tugeva joobe tõttu ei mäletanud ta lihtsalt auto

asukohta ja eeldas, et see on ärandatud. Hilisemal ülekuulamisel, oli I. P. küll teadlik, et autot ei ärandatud.

Kuid selle teabe esitamine oleks olnud käsitatav ütluste andmisena enda vastu ja vastavalt KrMK § 51 lg-le 3

oli I. P. õigustatud jätma sellised ütlused andmata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 1997. a otsuses on apellatsioonkaebuse need

motiivid ümber lükatud ja asutud seisukohale, et 29. juulil 1996. a esitas I. P. objektiivselt politseile teadvalt

vale avalduse, sest tema enese ütlustega on tõendatud, et ta sai juba eelmisel päeval liikluspolitseist teada

oma auto asukoha. Samas aga nõustus kolleegium apellandi väitega, et avaldus auto ärandamise kohta oli

konkretiseerimata, temas ei olnud ära näidatud isikut, kelle peale esitati valekaebus. Apellatsioonikohus asus

seisukohale, et KrK § 174 lg 1 dispositsioon seab teise isiku konkreetse äranäitamise kriminaalvastutuse

kohustuslikuks tingimuseks. Sellele tuginedes tühistati Tallinna Linnakohtu 24. aprilli 1997. a otsus I. P.

süüdimõistmises KrK § 174 lg 1 järgi ja KrK § 40 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest karistuse mõistmise

osas. Kohtukolleegium ei nõustunud apellandi väitega, nagu ei võidaks tõendina arvestada isiku ütlusi, mis

on antud tema enese käitumise kohta. See seisukoht on kolleegiumi otsuses menetlusseaduse asjakohase

käsitlusega motiveeritud. Ühtlasi on jõutud põhistatud järeldusele, et I. P. andis tunnistajana ülekuulamisel

teadvalt valeütlusi eesmärgil vältida auto ärandamise ettekäändel vastutust joobnuna auto juhtimise eest.

Leiti, et I. P. poolt valetunnistuse andmises seisnev kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KrK § 175 lg 1 järgi.

Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega ei nõustunud riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber, kes oma

kassatsioonprotestis leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi käsitlus KrK § 174 sisu

avamisel on seaduse mõtet kitsendav ning tinginud I. P. alusetu õigeksmõistmise. Kassaatori arvates tuleb

KrK § 174 dispositsioonis toodud kuriteo toimepanemist teise isiku poolt lahti mõtestada selliselt, et

avalduses näidatud valeandmed käsitlevad mitte avaldaja enda, vaid kellegi teise isiku poolt toimepandud

kuritegu, kusjuures pole oluline, kas see teine isik on näidatud konkreetselt või on jäetud konkretiseerimata.

Kassaator rõhutab, et näidates avalduses kuriteo tehiolud, kuid samas jättes konkretiseerimata, kes on

ärandaja, viis I. P. teadlikult ja tahtlikult politsei ekslikule uurimisversioonide paljususele, mis rõhutab just

selliselt õigusemõistmise vastu suunatud kuriteo sisu. Järelduvalt on kassaator seisukohal, et üksnes

konkreetse isiku äranäitamine obligatoorse tunnusena ahendaks põhjendamatult KrK § 174 sisu. Avaldusel

hoiatusallkirja olemasolu ja avalduse vormi ei pea kassaator oluliseks, kirjalikult esitatud teadvalt vale

kaebuse esitamine kui kuritegu on lõpule viidud momendist, mil see avaldus politseijaoskonnas sündmuste

raamatus registreeriti. Nendel kaalutlustel leiab kassaator, et Tallinna Ringkonnakohus on I. P.

õigeksmõistmisel KrK § 174 lg 1 järgi kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust, s. o jätnud kohaldamata

kohaldamisele kuuluva seaduse. Ta taotleb sellest tulenevalt asja saatmist samale kohtule vaidlustatud osas

uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

arvamuse, milles toetati kassatsioonprotesti,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu

tühistamisele.

KrK § 174 lg-s 1 on sätestatud kriminaalvastutus teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise

kohta teise isiku poolt.

KrMK § 90 lg-s 1 ei sätestata kaebust iseseisva kriminaalasja algatamise ajendina. Vastavalt KrMK § 92 lg-

s 1 sätestatule on kaebus käsitatav kuriteo kohta esitatava avalduse või teate ühe alaliigina. Nimelt

märgitakse KrMK § 92 lg 1 viimases lauses, et kuriteo kohta käiva avalduse vastuvõtmisel hoiatatakse

avaldajat vastutusest üksnes teadvalt vale kaebuse esitamise eest. Sellise erineva terminikasutuse pinnalt on

kriminaalmenetluse õiguse teoorias enamlevinud seisukoht, et kuriteokaebus KrMK § 92 lg 1 ja KrK § 174

mõttes on selline kuriteo kohta esitatava avalduse alaliik, milles osutatakse konkreetsele, üheselt

identifitseeritavale isikule. Sellest tulenevalt saab ka KrK § 174 tekstis kasutatav mõiste "teine isik"

tähistada üksnes konkreetselt identifitseeritavat isikut, mitte aga isikute piiramatut ringi. Just sellise -

konkreetset isikut tähistavana - kasutatakse mõistet "teine isik" ka näiteks KrK §-des 106, 129 ja 130.

Kooskõlas eelkirjeldatuga ning arvestades seda, et I. P. esitas 29. juulil 1996. a Tallinna X

Politseijaoskonnale omakäeliselt vormistatud avaldus-protokolli (tl 4), milles ta väitis, et ei tea kedagi oma

auto ärandamises kahtlustada, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium I. P. põhjendatult õigeks

mõistnud süüdistuses KrK § 174 lg 1 järgi.

Juhindudes AKKS § 63 p 1 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 1997. a otsus I. P. õigeksmõistmises KrK

§ 174 lg 1 järgi muutmata.

2. Riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 30. septembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele .

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep, Peeter Vaher