3-1-1-96-97 · Riigikohus

3-1-1-96-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. septembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ja liikmed Eerik Kergandberg

ning Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Sergei Popovi süüdistuses KrK § 207 lg 3 p-de 1 ja 3 järgi;

Vjat"eslav Mologini süüdistuses KrK § 207 lg 3 p 3 järgi ning

Juri Brõljovi süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 207 lg 3 p 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa S. Popovi kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova,

V. Mologini kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja J. Brõljovi kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

S. Popov mõisteti Tallinna Linnakohtu 23. aprilli 1997. a otsusega süüdi KrK § 207 lg 3 p-de 1 ja 3

järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 3 aastaks. J. Brõljov mõisteti süüdi KrK § 207 lg 3 p 3 ja

§ 17 lg 6 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega 2 aastaks. V. Mologin mõisteti süüdi KrK § 207

lg 3 p 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 2 aastaks. KrK § 47 alusel vabastati kõik

kohtualused karistuse kandmisest, kusjuures S. Popovile määrati 3-aastane ning J. Brõljovile ja

V. Mologinile 1-aastane katseaeg. Kohtuotsuse täitmisele pööramise korral loeti S. Popovil

karistusest kantuks vahi all viibitud aeg, s. o 7. novembrist 1996. a kuni 23. aprillini 1997. a ning

J. Brõljovil 16. novembrist 1996. a kuni 23. aprillini 1997. a.

S. Popov mõisteti süüdi püssirohu korduvas omandamises Tallinnas Männiku lasketiirus 1996. aastal,

selle vedamises, kandmises, edasiandmises ja hoidmises oma elukohas Tallinnas Sõle 18-122. Veel

mõisteti ta süüdi suures koguses detonaatorite, lõhkematerjali sisaldavate mürskude, mürsusütikute,

trotüüli ja lahingupadruni omandamises, kandmises, edasiandmises ja hoidmises oma elukohas

1996. aastal kuni läbiotsimisel lõhkematerjali ja laskemoona äravõtmiseni 15. novembril 1996. a.

Sama kuriteo eest tunnistati süüdi V. Mologin ja kaasaaitajana J. Brõljov, kelledele aga ei arvatud

süüks kuriteo toimepanemist teistkordselt.

Esitatud apellatsioonprotestis taotleti kohtualustele tingimisi mõistetud karistuste tühistamist ning

reaalse vabadusekaotuse mõistmist, kuna toimepandud kuriteod olid seotud suure ohuga

ümbruskonnale.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1997. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu 23. aprilli 1997. a otsus S. Popovile, J. Brõljovile ja V. Mologinile mõistetud karistuste

osas järgmiselt: S. Popovile mõisteti karistuseks vabadusekaotus 3 aastaks ning J. Brõljovile ja

V. Mologinile vabadusekaotus 2 aastaks. Karistuste kandmise kohaks mõisteti kõigile kohtualustele

poolkinnine vangla ning nad võeti kohtusaalis vahi alla. Karistuse kandmise aja alguseks loeti kõigil

kohtualustel 27. mai 1997. a, muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus esitatud apellatsioonprotesti motiividega ning leidis, et

KrK § 47 sätete kohaldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et

kuna tegemist oli väga ohtlike lõhkematerjalidega, mis kujutasid suurt ohtu ümbruskonnale, tuleb

mõista kõigile kohtualustele reaalne vabadusekaotus.

Esitatud kassatsioonkaebustes taotlevad süüdimõistetud neile mõistetud karistuste kergendamist.

S. Popov ja J. Brõljov leiavad, et lõpliku karistuse mõistmisel on ringkonnakohus jätnud arvestamata

eeluurimise ajal vahi all viibitud aja. S. Popov kahetseb juhtunut ning palub jätta jõusse esimese

astme kohtu lahendi. J. Brõljov vaidlustab asjaolu, et tema tegevus kujutas suurt ohtu ümbruskonnale.

V. Mologini kassatsioonkaebuses viidatakse tema kaitseõiguse rikkumisele ringkonnakohtus, sest

talle ei kindlustatud kaitsjat.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

Vastavalt KrK §-le 36 arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi,

süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seega karistuse mõistmisel

tuleb eelkõige lähtuda toimepandud kuriteo raskusest ja laadist ning karistuse eesmärgiks on avaldada

lisaks eripreventsioonile ka üldpreventiivset toimet.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et arvestades omandatud,

veetud ja hoitud lõhkematerjali kogust ning omapära, samuti sellega ümberkäimise üldohtlikkust, on

kohtualuste poolt toime pandud suure ohtlikkusega teod ümbruskonnale ja kogu ühiskonnale.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt osundanud, et vabadusekaotuse tingimuslik

mittekohaldamine KrK § 47 alusel on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega kuritegude eest

karistuse mõistmisel. KrK § 207 lg 3 ettenähtud kuritegu on teise astme kuritegu, mille eest on ette

nähtud üksnes vabadusekaotuslik karistus kuni seitsme aastani. Ringkonnakohus on õigustatult

leidnud, et linnakohtu poolt kohtualuste vabastamine vabadusekaotusliku karistuse kandmisest

tingimuslikult ei vasta toimepandud kuriteo raskusele, süüdimõistetute isikutele ja väljakujunenud

kohtupraktikale.

Põhjendamatu on V. Mologini väide, et ringkonnakohtus on rikutud tema kaitseõigust sellega, et ei

kindlustatud kaitsja osavõttu kohtuistungist.

AKKS § 39 lg 3 p 4 loeb kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks kriminaalasja arutamist

kaitsja osavõtuta, kui tema osavõtt on seaduse järgi kohustuslik. Kaitsja kohustusliku osavõtu sätestab

KrMK § 38 lg 1. V. Mologin ei kuulu isikute ringi, kelle kriminaalasjades peab kohustuslikult

osalema kaitsja. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1997. a kohtuistungi

protokollist nähtub, et V. Mologinile on selgitatud tema õigused kohtuistungil ja ta ei ole taotlenud

kaitsja osavõttu kohtuistungist. Ka ei ole V. Mologin esitanud taotlusi kohtuistungi protokolli

täiendamiseks või parandamiseks. Sellest järeldub, et ta ei ole taotlenud kohtult kaitsjat. Pealegi

viibis V. Mologin enne ringkonnakohtu istungit vabaduses ning tal oli võimalus kaitsja leidmiseks

iseseisvalt.

Samas nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, sest

see ei ole seaduslik ärakandmisele kuuluva karistusaja määramisel.

Vastavalt KrK §-le 45 arvestab kohus eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka. Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tühistades linnakohtu otsuse S. Popovile, J. Brõljovile ja

V. Mologinile mõistetud karistuste osas ning mõistes neile uued karistused, pidanuks arvestama

S. Popovi ja J. Brõljovi puhul eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka. J. Brõljov viibis eelvangistuses

15. novembrist 1996. a kuni 23. aprillini 1997. a ja S. Popov 7. novembrist 1996. a kuni 23. aprillini

1997. a. Seda ringkonnakohus teinud ei ole. Alusetu on aga S. Popovi taotlus arvestada karistuse

tähtaja hulka vahi all viibitud aeg 1. maist 1997. a kuni 26. maini 1997. a, sest see ei seondu

käesoleva kriminaalasjaga.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1997. a otsus Sergei Popovi ja Juri

Brõljovi süüdistusasjas ärakandmisele kuuluva karistuse kindlaksmääramise osas.

Lugeda Sergei Popovile mõistetud kolmeaastasest vabadusekaotusest kantuks vahi all viibitud aeg

7. novembrist 1996. a kuni 23. aprillini 1997. a, s. o 5 kuud ja 16 päeva.

Lugeda Juri Brõljovile mõistetud kaheaastasest vabadusekaotusest kantuks vahi all viibitud aeg

15. novembrist 1996. a kuni 23. aprillini 1997. a, s. o 5 kuud ja 8 päeva.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Sergei Popovi ja Juri Brõljovi kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt ning Vjat"eslav Mologini

kasstasioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 23. septembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher