3-1-1-95-97 · Riigikohus

3-1-1-95-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. septembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

D.S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 17 lg 6 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

D.S. tunnistati Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1997. a otsusega süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 17

lg 6 järgi ja teda karistati KrK § 39 sätteid kohaldades vabadusekaotusega neljaks aastaks kinnises vanglas.

Sama otsusega tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi I.B. ning teda karistati vabadusekaotusega

seitsmeks aastaks kinnises vanglas.

D.S. tunnistati süüdi selles, et ta ööl vastu 10. märtsi 1993. a Tallinnas P mnt xxx asuvas AS A ruumides

aitas kaasa seal toimunud röövimisele. Kasutades ära varasemat töötamist selle aktsiaseltsi valvurina ja tuues

ettekäändeks soovi võtta AS A ruumidest ära oma isiklikud asjad, palus D.S. valvuril M.K-l avada ruumi

uks, kus asus vara, mille D.S-ga kaasasolnud I.B. ja teised isikud relva kasutades ning elule ja tervisele

ohtliku vägivallaga ähvardades röövisid.

D.S-le karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse temapoolset kuriteost osavõtu väiksemat astet, samuti seda,

et ta pole varem õiguserikkumisi toime pannud ning et tema ülalpidamisel on üks alaealine laps. Lisaks

loetletutele arvestas kohus KrK § 39 sätteid kohaldades ka D.S. ja tema perekonna ähvardamist seoses

toimunuga.

Apellatsioonprotestis leiti, et puudub alus D.S. suhtes KrK § 39 sätete kohaldamiseks, taotleti linnakohtu

otsuse tühistamist D.S-le mõistetud karistuse osas ja tema karistamist vabadusekaotusega kuueks aastaks.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 1997. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 3. märtsi

1997. a otsus muutmata. Kriminaalkolleegium luges põhjendatuks D.S. suhtes KrK § 39 sätete kohaldamise,

märkides, et kohus võib vastutust kergendava asjaolu, mis oluliselt vähendab kuriteo raskust, lugeda

erandlikuks asjaoluks KrK § 39 mõttes.

Kassatsioonprotestis taotletakse Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 20. mai 1997. a otsuste tühistamist D.S-le karistuse mõistmisel KrK § 39 sätete

kohaldamise osas.

Kassaator rõhutab eeskätt seda, et D.S. osavõtt röövimisest ei olnud sugugi teisejärguline, kuna üksnes tema

tegevuse tõttu sai kuritegu võimalikuks. Kassaator ei loe põhjendatuks, et varasem karistamatus ja alaealise

lapse olemasolu oleksid käsitatavad erandlike asjaoludena, mis võimaldaksid KrK § 39 kohaldamist. D.S.

ähvardamist aga peab kassaator väheusutavaks.

Kassatsioonprotestile on kirjalikud vastuväited esitanud süüdimõistetu D.S. kaitsja vandeadvokaat

Aleksander Glikman.

Kõigepealt rõhutab kaitsja, et nii esimese kui teise astme kohtud on lugenudtuvastatuks D.S. poolt kuriteo

toimepanemise ähvarduse mõjul. Kuna kassaator ei ole osutanud menetlusseaduse rikkumisele selle asjaolu

tuvastamisel, siis peab ka Riigikohus lugema kõnealuse asjaolu tuvastatuks, sest kassatsioonikohus ei saa ise

tuvastada uusi faktilisi asjaolusid.

Samuti ei nõustu kaitsja kassaatoriga selles, et kuritegu pandi toime vaid "tänu" D.S-le. Kaitsja leiab, et

kuritegu pandi toime kuriteo täideviijate plaani alusel ning D.S. üksnes aitas kaasa selle plaani

realiseerimisele.

Vastupidiselt protestis väidetavale leiab kaitsja, et kohus oli õigustatud KrK § 39 sätete kohaldamise

võimalikkust otsustades arvestama kohtualuse isikut.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse,

milles toetati kassatsioonprotesti,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 1997. a otsuse tegemisel on õigesti kohaldatud

kriminaalseadust ega ole rikutud kriminaalmenetluse seadust ning seega ei kuulu otsus tühistamisele.

Põhjendatud on vandeadvokaat A. Glikmani väide, et D.S. poolt kuriteo toimepanemine ähvarduse mõjul

tuleb lugeda asjaoluks, mille tuvastatuses ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium kahelda. Samuti tuleb

tuvastatuks lugeda, et D.S. osavõtt kuriteo toimepanemisest kaasaaitajana seisnes üksnes takistuse

kõrvaldamises. Arvestades neid kahte asjaolu, samuti seda, et D.S. ei ole varem karistatud, on nii linna- kui

ka ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et ilma KrK §-s 39 sätestatut kohaldamata ei võimalda KrK § 141

lg 2 sanktsiooni alammäär põhjendatult individualiseerida D.S-le mõistetavat karistust.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 1997. a otsus D.S. süüdistusasjas jätta

muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 23. septembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher