3-3-1-24-97 · Riigikohus

3-3-1-24-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 19. septembril 1997. a.

Vabariigi Valitsuse ja Tõrva Linnavalitsuse

kassatsioonkaebuste läbivaatamine Omandireformi

aluste seaduse § 12 lg. 3 p. 5 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 18. septembril 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Vabariigi Valitsuse esindaja Silvi Uljase ja

Tõrva Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. mai 1997.

a. otsusele haldusasjas nr. II-3/133/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Vabariigi Valitsuse esindaja Silvi Uljas, Tõrva Linnavalitsuse

esindaja Argo Mehide, Astrid Parts ja tema esindaja vandeadvokaat Liina Linsi.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Valga maakonnakomisjoni 22.

augusti 1994. a. otsusega nr. 7041 tunnistati Astrid Parts omandireformi õigustatud subjektiks Tõrva

linnas Tartu tn. 4 asuva krundi ning sellel asuva majavalduse suhtes.

14. mail 1996. a. võttis Tõrva Linnavolikogu vastu otsuse, mille punktis 1 märgiti: "Teha Vabariigi

Valitsusele ettepanek jätta tagastamata Tõrvas, Tartu tn. 4 asuv õigusvastaselt võõrandatud hoone kui

sotsiaalobjekt, mille tagastamine õigustatud subjektile kahjustab Tõrva linna huve järgmistel

põhjustel: hoone on ümber ehitatud polikliiniku vajadusteks, on tehtud kulutusi hoone

rekonstrueerimisel ning hoone tagastamisel tuleks teha täiendavaid kulutusi". Selle otsuse punktis 2

kohustati Tõrva Linnavalitsust esitama Rahandusministeeriumile linnavolikogu taotlus koos selle

juurde kuuluvate materjalidega.

Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1996. a. korraldusega nr. 697-k otsustati ORAS § 12 lg. 3 p. 5 alusel jätta

tagastamata õigusvastaselt võõrandatud Tõrvas Tartu tn. 4 asuv Tõrva polikliinikuna kasutatav hoone

kui linnale vajalik sotsiaalobjekt. Korralduses märgiti, et hoone tagastamine "kahjustaks kohaliku

omavalitsuse huve, kuna hoone on ümber ehitatud ja kohandatud polikliiniku vajadusteks.

Rekonstrueerimise käigus viidi hoone üle keskküttele, ehitati kolmas korrus ja uus alajaam.

Polikliinik teenindab nii Tõrva linna kui ka ümberkaudsete valdade elanikke ning polikliiniku

paigutamiseks teistesse ruumidesse puuduvad kohalikul omavalitsusel võimalused."

26. augustil 1996. a. esitas A. Parts Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Vabariigi Valitsuse

24. juuli 1996. a. korralduse nr. 697-k täielikult seadusevastaseks tunnistamist. Kaebaja leidis, et tol

ajal kehtinud ORAS § 12 lg. 3 p. 5 redaktsiooni kohaselt sai Vabariigi Valitsus jätta tagastamata

sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti,

mis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, vaid valitsusasutuse või

kohaliku volikogu põhjendatud ettepaneku alusel. Vabariigi Valitsuse kaevatavas korralduses on

hoone mittetagastamise põhjendustena märgitud asjaolud, milliseid pole Tõrva Linnavolikogu

ettepanekus esitatud. Korralduses on põhjendamatult märgitud, et polikliiniku ümberpaigutamine

teistesse ruumidesse on võimatu. Tervikuna ei ole tagasitaotletav hoone sotsiaalobjekt, kuna hoone

esimene korrus on välja renditud äripinnana. Kaebuse esitaja väitis, et hoones olev ambulatoorium on

otstarbekas üle viia samas tänavas asuvasse alakoormusega töötavasse haigla hoonesse. Kuna

kaebuse esitaja on nõustunud hoone senise sihtotstarbelise kasutamisega, tulnuks Vabariigi Valitsusel

jätta Tõrva Linnavolikogu taotlus ORAS §-de 2 ja 12 lg. 6 alusel rahuldamata.

Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3-65/97 jäeti A. Partsi kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et ORAS § 12 lg. 3 p. 5 kohaselt on Vabariigi Valitsus pädev otsustama

selles sättes loetletud objektide mittetagastamist, kui nende tagastamine kahjustab riigi või kohaliku

omavalitsuse huve. Kohtule esitatud materjalidega on tõendatud, et Tõrva linnas Tartu tn. 4 asuvas

hoones on Tõrva Linna Polikliinik. Polikliinik on tervishoiuasutus ja seega on tegemist ORAS §-s 12

lg. 3 p. 5 sätestatud sotsiaalobjektiga. Toimiku materjalidest nähtub, et Tõrva Polikliinik teenindab

peale Tõrva elanike ka Helme, Hummuli ja Põdrala valla elanikke. Seetõttu kahjustaks hoone

tagastamine Tõrva linna ja selle ümberkaudsete valdade huve. Alates 1988. a. on hoones tehtud

ulatuslikke ehitus- ja remonditöid, mille eesmärgiks on olnud hoone jätkuv kasutamine

polikliinikuna. Tõrva Linnavalitsuse 20. mai 1996. a. kirjaga nr. 272 Rahandusministeeriumile

esitatud materjalidest nähtub, et Tõrva linnas ei ole vabu ruume, mida rekonstrueerida polikliinikuks,

samuti puuduvad võimalused polikliiniku üleviimiseks haigla ruumidesse. Halduskohus leidis, et

antud juhtumil on Rahandusministeerium järginud Vabariigi Valitsuse 7. oktoobri 1993. a. määruse

nr. 307 "Omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5 ja lõike 6 alusel Vabariigi

Valitsuse otsuste vastuvõtmise korra kohta" sätteid. Vabariigi Valitsus pidas esitatud materjale

otsustamiseks piisavaks ja rahuldas Tõrva Linnavalitsuse ja Linnavolikogu taotluse Tõrva linnas

Tartu tn. 4 asuva hoone mittetagastamise kohta. Kuna Rahandusministeerium ei esitanud Vabariigi

Valitsusele ettepanekut Tõrva linnas Tartu tn. 4 asuva hoone tagastamiseks ORAS § 12 lg. 6 alusel,

siis polnud Vabariigi Valitsusel kohustust arutada vara tagastamist sihtotstarbelise kasutamise

kohustusega.

A. Partsi esindaja vandeadvokaat L. Linsi esitas Tallinna Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse,

milles palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada A. Partsi kaebus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt andis halduskohus kogutud tõenditele ebaõige hinnangu ning kohaldas

vääralt materiaalõigusnorme.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. mai 1997. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus,

tühistati Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 1997. a. otsus ja tunnistati seadusevastaseks Vabariigi

Valitsuse 24. juuli 1996. a. korraldus nr. 697-k ning tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek asi uuesti

läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus leidis, et kaevatud korralduse andmise ajal ei

kuulunud ORAS § 12 lg. 3 p. 5 kohaselt tagastamisele omandireformi objektiks olev õigusvastaselt

võõrandatud vara, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud ettepanekul

Vabariigi Valitsus otsustab, et sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku või

kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve või

ettevõtte või organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeb

ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks. Selle sätte kohaselt pidi ettepanek

vara mittetagastamiseks olema põhjendatud. Tõrva Linnavolikogu 14. mai 1996. a. otsuses

põhjendatakse hoone mittetagastamist asjaoluga, et see on ümber ehitatud polikliiniku vajadusteks,

hoone rekonstrueerimisel on tehtud kulutusi ning hoone tagastamise korral tuleks teha uusi

täiendavaid kulutusi. Asja materjalidest ei nähtu, milliseid spetsiifilisi töid on tehtud hoone

ümberehitamiseks polikliiniku vajadusteks ja millised olid hoone polikliinikuks kohandamise

kulutused. Üksnes remonttööde teostamine, tagamaks hoone säilimist ja kasutamist, ei ole

Omandireformi aluste seaduse kohaselt vara mittetagastamise aluseks. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt Tõrva Linnavalitsuse 20. mai 1996. a. kirjast nr. 272 Rahandusministeeriumile nähtub, et

täiendavate kulutuste tegemine seoses selle objekti tagastamisega võib kahjustada omavalitsuse ja

riigi huve ORAS § 12 lg. 3 p. 5 mõttes, kuid asja materjalidest ei nähtu, millised ja kui suured võivad

need täiendavad kulutused olla. Kirjale lisatud põhjendustes on märgitud, et Tõrva linnas asuv haigla

vajab kapitaalremonti ning polikliiniku üleviimine haigla ruumidesse ei ole reaalne. Peale nimetatud

põhjuse konstateerimist ei ole taotlusele lisatud ühtegi põhjendust tõendavat dokumenti.

Ringkonnakohus märgib, et toimiku materjalidest nähtub, "et Tõrva Haigla voodihõive on 73.0.

Polikliiniku kasutuses on 576,9 m2, arstide vastuvõtud toimuvad ainult hommikupoolikul, terve

alumine korrus - kokku 284,85 m2, s.o. praktiliselt kolmandik hoonest on välja renditud

äriühinguvormis tegutsevatele juriidilistele isikutele. Seega on põhjendamatud ruumipuuduse väited."

Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus, et Tõrva Linnavolikogu poolt Vabariigi Valitsusele

tehtud ettepanek Tõrva linnas Tartu mnt. 4 asuva hoone mittetagastamise kohta on jäetud

põhjendamata.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. mai 1997. a. otsusele esitasid kassatsioonkaebused

Vabariigi Valitsus ja Tõrva Linnavalitsus.

Vabariigi Valitsuse esindaja palub kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule teises koosseisus või teha uus otsus ning jätta A. Partsi kaebus rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige haldusasjas kogutud tõendite väära

hindamise ning materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus on otsuses

ekslikult asunud seisukohale, et ettepanek õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamiseks on

jäänud põhjendamata. Kassator väidab, et Vabariigi Valitsuse 7. oktoobri 1993. a. määruse nr. 307

"Omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5 ja lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse

otsuste vastuvõtmise korra kohta" punkti 2 alapunkti 5 kohaselt esitab kohaliku omavalitsuse

täitevorgan ministeeriumile kohaliku omavalitsuse seisukoha vara mittetagastamise kohta, samuti

andmed vara ja selle suhtes kehtestatud kaitsereziimi kohta ning seisukoha vastava asutuse, ettevõtte

või organisatsiooni paiknemise otstarbekuse ja asendusruumide saamise võimaluse kohta tema

haldusterritooriumil. 20. mail 1996. a. esitasidki Tõrva Linnavolikogu ja Tõrva Linnavalitsus

ühistaotluse Rahandusministeeriumile, et viimane teeks Vabariigi Valitsusele ettepaneku arvata Tõrva

linnas Tartu tn. 4 asuv hoone sotsiaalobjektide hulka, mis ei kuulu tagastamisele, kuna hoones asub

Tõrva Linna Polikliinik ning seetõttu tagastamine kahjustaks kohaliku haldusüksuse huve. Taotlusele

olid lisatud ka põhjendused. Tallinna Ringkonnakohus jättis tähelepanuta Tõrva Linnavalitsuse

põhjendused, mille kohaselt ei ole polikliiniku üleviimine haigla ruumidesse reaalne, kuna haigla

vajab kapitaalremonti. Polikliiniku hoonet on rekonstrueeritud 1988. aastast. Rekonstrueerimise

käigus tagati apteek-polikliinikule selle ekspluateerimiseks kõik esitatavad nõuded. Uue polikliiniku

ehitamiseks vajalikku 8 miljonit krooni ei ole Tõrva regiooni ühelgi omavalitsusel. Tallinna

Ringkonnakohus arvestas tõendina vaid Tõrva Linna Haigla peaarsti 15. jaanuari 1997. a. vastuskirja

advokaadibüroole, milles paluti teatada, kui palju arste teostab ambulatoorset vastuvõttu

polikliinikus. Tähelepanuta jäeti see, et polikliinik ei tööta ainult selles kirjas märgitud

vastuvõtuaegadel, s.o. kella 8.00 kuni 15.00. Polikliinikus on laboratoorium, samuti raviprotseduuride

kabinetid (imikute ujutamine, massaaz , laste ravivõimlemine), rehabilitatsiooni konsultatsioonid jne.,

mis töötavad õhtupoolsetel aegadel. Kassaator leiab, et ringkonnakohus võttis endale Tõrva

Linnavolikogu ja Vabariigi Valitsuse ülesanded andmaks hinnangut sotsiaalobjekti vajalikkuse kohta

omavalitsusele. ORAS ega selle alusel vastu võetud õigusaktid ei sea õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist või mittetagastamist sõltuvusse seal toimuvast kommertstegevusest. Sellest, et

rendilepingute alusel kasutatakse selle hoone I korrust, ei ole võimalik järeldada, et Tõrva

Polikliinikut, mille kasutuses on hoone II ja III korrus, s.o. 576,9 m2 suurune pind, oleks võimalik üle

viia Tõrva Haigla ruumidesse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus võttis seisukoha Tõrva

Linnavolikogu otsuse suhtes, mitte aga Vabariigi Valitsuse kaevatud korralduse suhtes. Tõrva

Linnavolikogu otsus on aga seaduslik ning seda pole keegi tühistanud ega ka vaidlustanud.

Ringkonnakohus ei arvestanud ORAS § 2 lg. 2 sätteid ning jättis tähelepanuta polikliiniku kui

sotsiaalobjekti tähenduse Tõrva linnale ja regioonile.

Tõrva Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kohtuistungil täiendas Tõrva

Linnavalitsus kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ning palus võimaluse korral Riigikohtul teha uus

otsus ning jätta A. Partsi kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt

tõlgendanud materiaalõigusnorme. Tõrva Linnavolikogu on oma 14. mai 1996. a. otsusega

väljendanud tahet säilitada Tartu tn. 4 asuvat hoonet polikliinikuna. Hoone ümberehitusega

polikliinikuks on tehtud suuri kulutusi. Veelgi suuremad kulud kaasneksid uue hoone ehitamisega või

mingi vana hoone kohaldamisega polikliinikuks. Kassaator on seisukohal, et nende taotlus Vabariigi

Valitsusele on põhjendatud. Hoone tagastamine halvab igal juhul meditsiinilise teenindamise

korraldamist terves regioonis. Kassaator märgib, et Tõrva Linnavalitsus ei ole kunagi eitanud

äripindade olemasolu Tartu tn. 4 asuvas hoones. Tervikuna on aga hoone sotsiaalobjekt. Fakt on ka

see, et hoone kahel ülemisel korrusel paiknevatest ruumidest ei ole polikliinikut mitte kuhugi üle viia.

Hoone on ümber ehitatud polikliinikuks koos kütte ja elektrisüsteemide kaasajastamisega. Selle

hoone tagastamine omandireformi õigustatud subjektile kahjustab nii Tõrva linna kui ka

ümberkaudsete valdade elanike huve polikliinilise teenindamise osas.

A. Partsi vastuses kassatsioonkaebustele palutakse jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

20. mai 1997. a. otsus jõusse. Vastustaja leiab, et Tõrva linnas Tartu tn. 4 asuv hoone tuleks tagastada

ORAS § 12 lg. 6 alusel.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Põhjendatud on kassaatorite väited, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on asja

lahendamisel kohaldanud seadust vääralt.

ORAS § 12 lg. 3 p. 5 kohaselt ei kuulu tagastamisele omandireformi objektiks olev õigusvastaselt

võõrandatud vara, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul Vabariigi

valitsus otsustab jätta tagastamata sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekt või riikliku kaitse

all oleva objekt, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses olev haldushoone. Kaevatud

korralduse andmise ajal kehtis see säte redaktsioonis: "Omandireformi objektiks olev õigusvastaselt

võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu

põhjendatud ettepanekul Vabariigi Valitsus otsustab, et sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või

sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või

kohaliku haldusüksuse huve või ettevõtte või organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt

võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks."

Omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise otsustab üldjuhul vara asukoha järgne

kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36

kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punkt 29 sätestab, et vara tagastamise

otsuse ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis ORAS § 12 lõike 3 punktide 3-

6 ning lõike 4 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist.

Nende küsimuste lahendamisel tuleb juhinduda Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr.

161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise

ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punktidest 31 ja 32. Nimetatud korra

punkti 31 alapunkti 5 kohaselt, kui vara hulgas on kultuuri- või sotsiaalobjekt või riikliku või

kohaliku kaitse all olev objekt, mis on riigi või munitsipaal- või juriidilise isiku omanduses, saab

tagastamise otsustada pärast seda, kui vastav volikogu on otsustanud, et nimetatud objekti

tagastamine ei kahjusta riigi või kohaliku haldusüksuse huve.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 alusel on kohalikul omavalitsusel kohustus seaduse

alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud

vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Tõrva Linnavolikogu leidis,

et Tõrva linnas Tartu mnt. 4 asuva hoone tagastamine kahjustab kohaliku haldusüksuse huve ning

seetõttu võetigi vastu 14. mail 1996. a. vastavasisuline otsus.

Asja materjalidest nähtub, et omandireformi objektiks tunnistatud Tartu mnt. 4 asuvas hoones on

linna polikliinik, mis teenindab nii Tõrva linna kui ka ümberkaudsete valdade ( Helme, Hummuli ja

Põdrala valla) elanikke. Kuna polikliinik on tervishoiuasutus, siis on kohtud õigesti leidnud, et

tegemist on sotsiaalobjektiga.

Vabariigi Valitsuse 7. oktoobri 1993. a. määruse nr. 307 "Omandireformi aluste seaduse paragrahvi

12 lõike 3 punkti 5 ja lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse otsuste vastuvõtmise korra" punkti 2 alapunkti

1 kohaselt esitab kohaliku omavalitsuse volikogu oma ettepaneku Rahandusministeeriumile, kes koos

oma seisukohaga esitab selle Vabariigi Valitsusele. Nimetatud korra punkti 2 alapunkt 7 sätestab, et

valitsusele esitatud ettepanek peab sisaldama andmeid vara kasutamise kohta käesoleval ajal (kelle

bilansis on hoone või muu vara, ruumide üldpind, kes neid kasutab ja millises ulatuses, milline osa ja

kellele on vara üüritud jne.) ning põhjenduse, miks vara tagastamine kahjustaks riigi või kohaliku

haldusüksuse huve või miks ettevõte või organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud

vara eraldamine teeks ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks. Tõrva

Linnavolikogu 14. mai 1996. a. otsus on motiveeritud ehk põhjendatud. Sellest otsusest ja

Rahandusministeeriumile saadetud Tõrva Linnavalitsuse 20. mai 1996. a. kirjale lisatud

põhjendustest nähtub, et Tõrva linnas Tartu mnt. 4 asuva polikliiniku ja apteegi hoone kui

sotsiaalobjekti tagastamine kahjustaks kohaliku omavalitsuse huve, sest hoone on ümber ehitatud ja

kohandatud polikliiniku vajadusteks. Kohalikul omavalitsusel puuduvad võimalused polikliiniku

ümberpaigutamiseks teistesse ruumidesse. Samuti puuduvad kohalikul omavalitsusel rahalised

vahendid uue polikliiniku hoone ehitamiseks. Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et "Tõrva

Linnavolikogu poolt Vabariigi Valitsusele tehtud ettepanek hoone mittetagastamise kohta on jäetud

põhjendamata."

ORAS § 12 lg. 3 p. 5 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse

ettepaneku alusel, kas objekti tagastamine kahjustab riigi või haldusüksuse huve. Antud juhtumil

luges Vabariigi Valitsus esitatud materjalid otsustamiseks piisavaks ning andis 24. juulil 1996. a.

korralduse nr. 697-k.

Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja uueks

arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 20. mai 1997. a. otsus tuleb tühistada.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg. 3 Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse ja Tõrva Linnavalitsuse kassatsioonkaebused.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. mai 1997. a. otsus haldusasjas nr.

II-3/133/97.

3. Jätta muutmata Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 1997. a. otsus haldusasjas nr. 3-65/97.

4. Tagastada kassatsioonikautsjonid järgmiselt: Rahandusministeeriumile 422.50 ( nelisada

kakskümmend kaks krooni ja 50 senti ) ja Tõrva Linnavalitsusele 422.50 ( nelisada

kakskümmend kaks krooni ja 50 senti ).

Määrus jõustub 29. septembril 1997. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel