3-2-1-94-97 · Riigikohus

3-2-1-94-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. septembril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat L. Nirgi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. septembril 1997. a.

OÜ Rakvere KEK kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. aprilli

1997. a. otsuse Martin Udu hagis OÜ Rakvere KEK (endine Rakvere KEK) vastu hüvitise

saamiseks tervisekahjustuse eest.

8. märtsil 1995. a. esitatud hagis palus Martin Udu Rakvere KEK-ilt välja mõista hüvitise

tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse eest TsÜS §-de 116 ja 164, TsK § 463 lg 1 ja lg 3

p 3 ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr. 172 ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitamise ajutise korra p-de 1, 2, 7, 11, 18.1 ja 20 alusel.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures autokraanajuhina. Töökoha territooriumil teel

autoparklasse 7. detsembril 1990. a. hageja libises ja kukkus ning sai tugeva peapõrutuse tagajärjel

peaaju kahjustuse. Rakvere ATEK tunnistas hageja töövõimetuks, II grupi invaliidiks, kutsealase

töövõime kaotusega 50 %. Kostja maksis hagejale esialgu toetusi, kuid 30. juuni 1992. a. kirjaga

kostja teatas, et alates 1. juunist 1992. a. ei ole võimalik jätkata toetuse maksmist. 13. augustil

1994. a. saadetud kirjas teatas kostja, et ta ei ole hagejaga juhtunud õnnetuses süüdi ning ei ole nõus

hüvitist maksma.

Hageja leidis, et kostja ei taganud ohutuid töötingimusi ning peab hüvitama tervisele tekitatud kahju

alates 1. juunist 1992. a., mil kostja keeldus hüvitise maksmisest. Hageja palus kostjalt välja mõista

perioodi 1. juuni 1992. a. kuni 1. mai 1996. a. eest ühekordselt 37425 krooni 60 senti ja alates

1. maist 1996. a. igakuiselt 1508 krooni 20 senti.

Maakohus rahuldas hagi, juhindudes TsÜS §-st 116, TsK §-st 463 lg 1 ja lg 3 p. 3 ja Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr. 172 p-dest 1, 2, 11, 18.1 ja 20. Maakohus leidis, et hagejaga

juhtus 7. detsembril 1990. a. tööõnnetus, milles on tõendatud kostja süü. Tunnistajate kinnitusel oli

kostja territoorium liivatamata ja libe, mis põhjustas hageja kukkumise ja tervisekahjustuse ning

sellest tulenevalt kostja vastutuse. Kostja ei taganud töötajatele territooriumil liikumiseks ohutuid

tingimusi. Hageja enda rasket ettevaatamatust ei ole kostja tõendanud. Kuna kostja maksis hagejale

pärast õnnetust toetusi, siis oli hagejal alust arvata, et see on kostjapoolne tervisekahjustuse

hüvitamine. Esmakordselt keelduti toetuse maksmisest 1992.a. juunikuus ja alates sellest ajast tuleb

hageja kasuks hüvitis välja mõista.

Viru Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis õiguslikku

kvalifikatsiooni, pidades õigeks TsK § 464 lg 1 kohaldamist linnakohtu otsuses viidatud TsK § 463

lg 1 ja lg 3 p. 3 asemel.

Ringkonnakohus leidis, et kostja süü on tõendatud. Tööandja on kohustatud tagama ohutud

töötingimused. Samuti peab töötaja ohutult pääsema töökohale. Kui ohutus ei ole tagatud, siis

õnnetuse korral peab tööandja vastutama töötajale tekitatud kahju eest. Asjas on tõendatud, et hageja

kukkus tööajal ja töökoha territooriumil libedal liivatamata teelõigul. See oli tööõnnetus, milles

saadud vigastused põhjustasid töötaja invaliidsuse ja tööandja peab tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitama. Õnnetuse asjaolud ja kostja süü on tõendatud tunnistajate R. Relli, V. Petersoni ja

S. Senka ütlustega.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli hüvitise väljamõistmine õige alates 1. juunist

1992. a. Vabariigi Valitsuse määruse nr 172 p 2 kohaselt hüvitatakse kannatanule kahju sissetuleku

ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või alanemise tagajärjel ja p 18.1 kohaselt makstakse

hüvitist alates päevast, mil töötaja jäi ilma senisest sissetulekust. Kui avaldus kahju hüvitamiseks

esitatakse kolme aasta möödumisel p-s 18.1 märgitud tähtajast, siis hüvitatakse kahju avalduse

esitamise päevast arvates. Ringkonnakohus leidis, et hageja jäi oma sissetulekust ilma 1. juunil

1992. a., s.o. siis, kui kostja teatas, et toetust enam ei maksta ja hüvitis tuleb alates sellest ajast välja

mõista.

Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kostja leidis, et kohus rikkus

protsessiõiguse norme ja tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme. Kostja süü hagejaga juhtunud

õnnetuses ei ole apellatsioonikohtu otsuses täielikult, igakülgselt ja objektiivselt otsustatud. Kohus

viitas tunnistajate ütlustele ühekülgselt. Kostjal ei olnud võimalik üleöö libedaks muutunud

territooriumi ohutuks muuta. Vääramatu jõuga seotud asjaolusid kohus ei kaalunud.

Kassatsioonkaebuses leiti, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt Vabariigi Valitsuse määruse nr 172

p 18, mis käsitleb 3-aastase tähtaja möödalaskmisena päeva, mil töötajajäi ilma senisest sissetulekust,

mitte aga töötaja arvamust või ettekujutust, et ta on ilma jäänud senisest sissetulekust.

Apellatsioonikohus jõudis ebaõigele järeldusele, et 3-aastast tähtaega ei rikutud. Apellatsioonikohus

ei andnud õiguslikku hinnangut, miks on õige maakohtu järeldus, et hagejal oli alust arvata oma

sissetulekute kaotuse ajaks 1. juunit 1992. a. Kostja raamatupidamise andmetel maksti hagejale

toetust viimati 1992. a. jaanuaris, kuid apellatsioonikohus seda ei arvestanud.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Kostja ei taganud ohutut pääsu

töökohale ega tõendanud, et ta süü puudus. Viited vääramatule jõule ei ole asjakohased. Kostja viide

ajale, millest alates hagejal on õigus hüvitist saada, ei ole õige. Hageja ilmajäämine maksetest toimus

pärast kostja 30. juuni 1992. a. kirja, milles teatati, et toetusi enam ei maksta. TsÜS § 112 sätestab

tsiviilõigusliku kaitse viisiks esmalt selle tunnustamise ja viimasena selle täitmisele sundimise.

Kostja tunnistas hageja õigust, kuid keeldus edaspidistest maksetest. Kohus ei rikkunud tõendite

hindamise korda.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei

ole alust.

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr 172 p 1 kohaselt kannavad organisatsioonid varalist

vastutust töötajatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka

väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Organisatsioon

vabastatakse kahju hüvitamisest, kui ta tõestab, et vigastus või muu tervisekahjustus ei tekkinud tema

süü läbi.

Apellatsioonikohus on õigesti tuginenud töökaitseseadusele, Vabariigi Valitsuse määrusele nr 172 ja

asjas kogutud tõenditele. Kohus on lugenud süüga seotud asjaolud tõendatuks. Kõiki tõendeid on

kohtud hinnanud kooskõlas TsKS §-ga 232 lg 4. Kohtute järeldus, et hagejal on õigus hüvitisele, on

kooskõlas seadusega.

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr 172 p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine

kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku või selle osa ulatuses, millest kannatanu jäi

ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha

invaliidsuspension ning tervisekahjustusest tingitud lisakulude kompensatsioon. Sama määruse p 18

kohaselt makstakse hüvitist kannatada saanud töötajale alates päevast, mil ta töövigastuse tagajärjel

jäi ilma senisest sissetulekust.

TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas

usus. See tähendab seda, et pooled, tunnetades oma õigusi ja kohustusi, täidavad neid vabatahtlikult.

Kostja, makstes hagejale toetusi, täitis vabatahtlikult oma kohustust hüvitada hageja tervisele

tekitatud kahju (kasvõi osaliselt) ja hageja leppis sellega, pidades toetusi saades oma õiguse

teostatuks (kaitstuks). Seejuures ei ole tähtis, kas kostja nimetas väljamakstud summasid toetusteks

või kuidagi teisiti ja kas maksed olid regulaarsed või mitte.

Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja jäi senisest sissetulekust ilma 1. juunil

1992. a., s.o. siis, kui kostja keeldus toetuse edaspidisest maksmisest. Hüvitis tuleb alates sellest ajast

välja mõista.

Kassatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud väljamõistetud hüvitise suurust, mistõttu seda osa

kohtuotsusest kolleegium TsKS § 336 lg 1 kohaselt läbi ei vaata.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18.aprilli 1997.a. otsus Martin Udu

hagis OÜ Rakvere KEK vastu hüvitise nõudmiseks tervisekahjustuse eest.

Eesistuja J. Odar

Liikmed A. Kull, T. Vernik