3-3-1-21-97 · Riigikohus

3-3-1-21-97

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 23. juulil 1997. a.

O. Lõndso esindaja kassatsioonkaebuse

läbivaatamine HKS § 5 lg. 1 kohaldamisest

maavaidluse asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

22. juulil 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Olev Lõndso esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp

Tombaku kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-

47/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Olev Lõndso ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp

Tombak ning Tõnu Kibena esindaja Kalju Siilivask.

Põlva Maakonnavalitsuse 29. augusti 1990. a. määruse nr. 198 punkti 1 kohaselt võeti Ed. Vilde

nimelise kolhoosi maakasutusest ära 3,0 ha suurune maa-ala ja anti tähtajata kasutamiseks Olev

Lõndsole talu rajamiseks. O. Lõndso soovis rajada talu endise Lepa talu kinnistu maadel, kus ta oli

omandanud elamu.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonna komisjoni 12.

juuli 1993. a. otsusega nr. 2953 tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Põlva maakonnas

Põlva vallas Ora-Peetri nr. 15 talu 37,93 ha suurusele maale Tõnu Kibena koos teiste õigustatud

subjektide Aino Villeri, Ennu Kibena ja Villu Kibenaga.

Põlva Vallavalitsuse 5. novembri 1996. a. korralduse nr. 448-k punktide 1 ja 2. 4 kohaselt otsustati

Eesti Vabariigi Maareformi seaduse (edaspidi Maareformi seaduse) §-de 6 lg. 2 p. 2 ja 11 lg. 2 alusel

mitte tagastada maad, mis anti talumaana põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse (edaspidi

Taluseaduse) alusel O. Lõndsole, ning määrata kompensatsioon 1,4 ha suuruse maa eest Ora-Peetri

nr. 15 õigustatud subjektidele A. Villerile, E. Kibenale, T. Kibenale ja V. Kibenale.

8. jaanuaril 1997. a. esitas Tõnu Kibena esindaja kaebuse Põlvamaa halduskohtunikule, paludes

tunnistada seadusevastaseks Põlva Maakonnavalitsuse 29. augusti 1990. a. määruse nr. 198 punkti 1

ja Põlva Vallavalitsuse 5. novembri 1996. a. korralduse nr. 448 punkti 2. 4.

Kaebaja leidis, et O. Lõndsole eraldati maa põliseks kasutamiseks mitte Taluseaduse, vaid Eesti NSV

Maakoodeksi § 17 alusel. Puudus ka endise omaniku pärija nõusolek maa andmiseks. Samuti puudus

Taluseaduses nõutav kohaliku omavalitsuse organi otsus talumaa eraldamise kohta, sest

maakonnavalitsus ei olnud tollal pädev andma talule maad. O. Lõndsole ei antud ka ajutist

maakasutusõigust. O. Lõndso talu ei ole talu Taluseaduse § 2 lg. 1 mõttes, kuna puudub

põllumajandusliku kaubatootmise eesmärk ja põllumajandusega pole tegeletud.

11. veebruari 1997. a. Põlvamaa halduskohtuniku otsusega tunnistati osaliselt seadusevastaseks Põlva

Maakonnavalitsuse 29. augusti 1990. a. määruse nr. 198 punkt 1 1,4 ha Ora-Peetri nr. 15 kinnistu maa

O. Lõndsole tähtajata kasutamiseks andmise osas ja täielikult seadusevastaseks Põlva Vallavalitsuse

5. novembri 1996. a. korralduse nr. 448-k punkt 2. 4.

Kohtuotsuses leiti, et O. Lõndsol ei olnud Taluseaduse § 8 lg. 1 ja lg. 2 kohaselt eelisõigust saada

Ora-Peetri nr. 15 talu maad uue talu rajamiseks. Eelisõigus oli T. Kibenal, ehkki tema omandis ei

olnud taluhooneid ja ta ei olnud ka maakasutajaga töövahekorras, kuid ta oli endise omaniku

seadusjärgne pärija. Eelisõigus kehtis kaks aastat alates Taluseaduse jõustumisest. Kaevatud määruse

tegemise ajal ei olnud see tähtaeg möödunud. Endise omaniku pärijad ei ole esitanud ka avaldust

talumaadest loobumise kohta. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole määruse

tegemise ajaks ja ka hiljem esitanud avaldust Taluseaduse alusel talu taastamiseks. Oluline on see, et

kaevatava määruse tegemise ajaks ei olnud möödunud ettenähtud kaheaastane tähtaeg. Selle tähtaja

kulgemise kestel võeti vastu Maareformi seadus, mis muutis oluliselt õiguslikku olukorda maa

saamisel. T. Kibena esitas 10. oktoobril 1991. a. selle seaduse alusel avalduse Ora- Peetri nr. 15

talumaa tagastamiseks. Ta väljendas Maareformi seaduses ettenähtud korras soovi maa

tagasisaamiseks Taluseaduse §-s 8 lg. 2 sätestatud kaheaastase tähtaja kestel. Maareformi seaduse

kohaselt ei pidanud ta maa saamise taotlust väljendama enam talu taastamise või rajamise soovina.

Halduskohtunik leidis, et HKS § 5 lg. 1 mõttest tulenevalt on isiku kaebeõiguse aluseks asjaolu, et

kaevatava õigusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Kaevatud maakonnavalitsuse

määruse punkt 1 rikub T. Kibena kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi 1,4 ha maa

eraldamisega Ora-Peetri nr. 15 kinnistust ja selle andmisega O. Lõndsole. T. Kibena on tunnistatud

omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 Ora - Peetri nr. 15 talumaa suhtes. V. Kibenale on tema osa

kompenseeritud. Seega on teistel subjektidel, s. h. T. Kibenal ülejäänud kinnistu tagastamise

nõudeõigus. Kinnistu ei ole jagatud reaalosadeks ja õigustatud subjektid ei ole kokku leppinud

kinnistu jagamise suhtes. Kinnistu kuulub tagastamisele mõtteliste osadena, mistõttu mistahes

kinnistu osa tagastamata jätmine rikub iga subjekti õigusi.

Kohtuotsuses leiti, et kaevatud määrus ei ole aga seadusevastane sel põhjusel, et seal on viide Eesti

NSV Maakoodeksi §-le 17 ja puudub viide Taluseadusele. Selle määruse andmise ajal kehtis maade

tähtajatuks kasutamiseks andmist reguleeriva õigusaktina Eesti NSV Maakoodeks ja selle § 17

reguleerib üldnormina rajooni rahvasaadikute nõukogu pädevust maade eraldamisel.

Samuti leiti kohtuotsuses, et ebaõige on kaebaja väide, et talumaa eraldamise otsus tehti mittepädeva

organi poolt. Taluseaduse § 10 lg. 2 kohaselt pidi otsuse maa eraldamise kohta tegema kohalik

omavalitsusorgan. Eesti NSV Kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 6 lg. 1 p. 3 kohaselt oli

kohaliku omavalitsuse organiks ka maakonnavalitsus, kelle pädevusse kuulus maa andmine ja

äravõtmine. Riikliku Maa-ameti 3. septembri 1990. a. käskkirjaga kinnitatud "Maa kasutamiseks

andmise ajutise korra" p. 9 kohaselt võis maa eraldamise otsuse teha maakonnavalitsus, kui

esmatasandi kohalik omavalitsusüksus ei oma veel esmatasandi omavalitsuse staatust.

Kohtuotsuses leiti veel, et asjakohased ei ole kaebaja väited, et kaevatud määruse näol ei ole tegemist

ajutise maakasutuse õiguse andmisega. Nimetatud määruses on sõnaselgelt väljendatud, et O.

Lõndsole on maa antud tähtajatuks kasutamiseks. Selle määruse andmise ajal ei omanud tähtsust, kas

talupidajale oli eelnevalt antud ajutine maakasutamise õigus. Ajutise maakasutamise õiguse

olemasolu sai õigusliku tähenduse alles maade tähtajatuks kasutamiseks andmisel pärast Maareformi

seaduse vastuvõtmist.

Kohtuotsuses leiti ka, et alusetu on kaebaja väide selle kohta, et O. Lõndso talu ei ole talu

Taluseaduse mõttes. Taluseaduse § 2 lg. 1 mõtte kohaselt loeti taluks põllumajandusliku ettevõtluse

vormi, mille põhieesmärgiks oli põllumajanduslik kaubatootmine ja traditsioonilise eesti maaelu

kujundamine. O. Lõndso avaldusest talumaa eraldamiseks nähtub, et tema eesmärgiks oli

dendroloogilise kallakuga talu rajamine, sealhulgas istikutekasvatuse rajamine nii enda kui teiste

tarbeks. Taluseaduses ega selle rakendusaktides ei ole lahti mõtestatud, milliseid konkreetseid

tegevusalasid tuleb lugeda põllumajanduslikeks Taluseaduse mõttes. Istikute kasvatamine ei ole

vastuolus Taluseaduse § 2 lg. 1 mõttega.

Kohtuotsuses leiti, et Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 2 ja § 8 lg. 1 kohaselt ei kuulu õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamisele, kui see on antud Maareformi seaduse vastuvõtmise ajaks teisele

füüsilisele isikule põliseks kasutamiseks seaduslikus korras Taluseaduse alusel ja kui taluperemees

ning õigustatud subjekt ei lepi kokku teisiti. Põlva Vallavalitsuse kaevatud korralduses on Ora- Peetri

nr. 15 talumaast jäetud 1,4 ha õigustatud subjektidele tagastamata Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 2

alusel. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kohaselt ei kuulu õigusvastaselt

võõrandatud ja Taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p.

2 alusel endistele omanikele või nende pärijatele tagastamisele ainult siis, kui on kinni peetud

Taluseaduses § 8 sätetest. Kuna O. Lõndsole Ora-Peetri nr. 15 talumaast 1,4 ha eraldamisel ei ole

kinni peetud Taluseaduse § 8 lg. 1 ja lg. 3, siis pole tegemist O. Lõndsole maa andmisega seaduslikus

korras ja puudub alus selle maa tagastamata jätmiseks. Põlva Vallavalitsuse 5. novembri 1996. a.

korralduse nr. 448-k punkt 2. 4 ei ole kooskõlas Maareformi seaduse §-ga 6 lg. 2 p. 2, §-ga 8 lg. 1 ja

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-ga 18 lg. 2. Nimetatud punkt rikub kaebuse esitaja õigusi

õigusvastaselt võõrandatud maa tagasisaamisel, mistõttu see punkt tuleb tunnistada täielikult

seadusevastaseks. Nimetatud punktis on ebaõigesti arvatud isikute loetellu V. Kibena, sest talle on

tema soovil 15. novembril 1994. a. Põlva Vallavalitsuse korraldusega määratud kompensatsioon 1/3

osa maa eest, millele ta omas nõudeõigust. Seda eksimust ei ole aga halduskohtus vaidlustatud.

Sellele halduskohtuniku otsusele esitas O. Lõndso esindaja 25. veebruaril 1997. a.

apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Põlvamaa halduskohtuniku otsuse

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud selles toodud motiividel

ning lähtudes apellatsioonkaebuses esitatud väidetest täiendavat motiveerimist ei vaja.

Ringkonnakohtu sellele otsusele esitas O. Lõndso esindaja kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta T. Kibena kaebus rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses selgitatakse, et O. Lõndso taotles 1990. a. Põlva Maakonnavalitsusest maa

kasutada andmist uue talu rajamiseks endise Lepa talu kinnistu maadel, kus ta oli eelnevalt

omandanud elamu. Ta kasutas maad endise Ed. Vilde nimelise kolhoosi juhatuse nõusolekul juba

alates 1984. a. O. Lõndso korrastas maa-alalt läbivoolava oja ürgorust kaldad ja soovis rajada

dendroloogilise talu. Talumaa eraldamisel lasti märkida kaardil soovitud ala ja kolhoosi juhatus

hindas silma järgi selle suuruseks 3,0 ha. Põlva Maakonnavalitsuse määruse tegemise ajaks ei olnud

maad looduses veel mõõdetud. Hilisemal mõõtmisel 1991. a. tehti kindlaks, et maatüki suurus on 4,1

ha. Käesolevaks ajaks on O. Lõndso omandina kantud kinnistusraamatusse sama maatükk, antud

asendusmaana 40434 m2.

Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:

1. Maa tagastamise avaldust, mille esitas T. Kibena pärast Omandireformi aluste seaduse

vastuvõtmist 10. oktoobril 1991. a., ei saa pidada võrdväärseks talu taastamise soovi avaldamisega,

sest talu taastamine oli 1991. a. reguleeritud Taluseaduse §-ga 10. Selle sätte kohaselt tuli avaldus talu

taastamiseks esitada kohaliku omavalitsuse organile, kelle kompetentsis oli maa eraldamine.

Asjakohatu on kohtuotsuse seisukoht, et T. Kibena on oma soovi endise Ora-Peetri nr. 15 talu

tagasisaamiseks väljendanud Maareformi seaduses ettenähtud korras ja et selle seaduse kohaselt ei

pidanud maa saamise taotlust enam väljendama talu taastamise või rajamise soovina.

Maareformi seadus hakkas kehtima 1. novembril 1991. a. T. Kibena esitas avalduse 10. oktoobril

1991.a. Siis Maareformi seadust veel polnud. T. Kibena pidi talu taastamise soovi väljendama

Taluseaduse §-s 10 ettenähtud vormis. Ülemnõukogu otsus 20. juunist 1991. a. Omandireformi aluste

seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude taastamist Taluseaduse alusel. See järeldus tuleneb 17.

oktoobril 1991. a. vastu võetud Maareformi seaduse §-st 8 lg. 1 ja Ülemnõukogu poolt 19. detsembril

1991. a. Maareformi seaduse rakendamiseks vastuvõetud otsuse punkti 2 alapunktist 6, millega

loetakse Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on

tehtud enne 18. oktoobrit 1991. a. O. Lõndsole anti maa enne seda tähtaega. Järelikult ei rikutud maa

eraldamisel Taluseaduse § 8, kuna eelisõigust omavad isikud ei olnud teatanud seaduses ettenähtud

vormis oma eelisõiguse kasutamise soovist. Kirjalikku loobumist talu taastamisest või teise isiku

poolt talu loomiseks Taluseaduse § 8 ei nõua.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks peeti õigeks toetumist Maareformi seadusele ajal, kui see

seadus veel ei kehtinud.

2. Maa eraldamine O. Lõndsole talu rajamiseks 1990. a. maakonnavalitsuse määrusega ei saanud

rikkuda T. Kibena subjektiivseid õigusi, mis tulenesid Omandireformi aluste seadusest, sest seda

seadust veel polnud. Põlva Maakonnavalitsuse 20. augusti 1990. a. määrus saab rikkuda vaid T.

Kibena neid subjektiivseid õigusi, mis olid tal selle määruse vasuvõtmise ajal. Nimetatud määruse

andmise ajal oli T. Kibenal subjektiivne õigus Taluseaduse § 8 alusel eelisõigusega talu taastamisele.

See eelisõigus oli tal kahe aasta jooksul Taluseaduse jõustumisest, s. o. kuni 25. detsembrini 1991. a.

T. Kibena ei kasutanud seda õigust. HKS § 5 lg. 1 alusel ei saa lugeda Põlva Maakonnavalitsuse

kaevatud määrust T. Kibena õigusi rikkuvaks ja tal ei olnud õigus pärast kahe aasta möödumist

eelisõigusega talu taastamiseks enam vaidlustada seda haldusakti.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud Taluseaduse § 8, Maareformiseadust ja

kohtumenetluse norme.

T. Kibena esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

Põlva Maavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele nõustutakse kassatsioonkaebuses toodud

väidetega.

Põlva Vallavalitsuse kirjalikus vastuses leitakse, et vallavalitsuse vaidlustatud korraldus on seaduslik,

sest T. Kibena pole taotlenud talu taastamist.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s:

HKS § 5 lg. 1 kohaselt võib igaüks, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 nimetatud organi, asutuse või

ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, pöörduda

enda kaitseks kaebusega halduskohtusse. Seega on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebaja

õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt

rikub kaebuse esitaja õigusi.

T. Kibena esindaja esitas kaebuse Põlva Maakonnavalitsuse 29. augusti 1990. a. määruse nr. 198

punkti 1 ja Põlva Vallavalitsuse 5. novembri 1996. a. korralduse nr. 448-k punkti 2. 4. peale leides, et

need rikuvad T. Kibena õigust eelisõigusega talu taastamiseks ja õigust saada tagasi õigusvastaselt

võõrandatud maad.

Talu taastamise eelisõigus on sätestatud Taluseaduse §-s 8. Vaidlustatud Põlva Maakonnavalitsuse

määruse punkt 1 saab rikkuda T. Kibena neid subjektiivseid õigusi, mis olid tal selle määruse

andmise ajal 29. augustil 1990. a. Sel ajal oli T. Kibenal subjektiivne õigus talu taastamiseks

eelisõigusega Taluseaduse § 8 alusel. See eelisõigus oli tal Taluseaduse § 8 lg. 2 kohaselt kahe aasta

jooksul Taluseaduse jõustumisest, s. o. 25. detsembrini 1991. a. 10. oktoobril 1991. a. esitas T.

Kibena avalduse Põlva Maakonna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjonile vara

tagastamise kohta, milleks oli Ora-Peetri nr. 15 talu maad suurusega 37,93 ha. See avaldus esitati

Omandireformi aluste seaduse alusel. T. Kibena ei kasutanud Taluseaduse §-s 8 lg. 2 sätestatud õigust

talu taastamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Kohtutoimikutes puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et

T. Kibena oleks seda õigust kasutanud ja esitanud avalduse Ora-Peetri nr. 15 talu taastamiseks

Taluseaduses sätestatud tähtajal, korras ja tingimustel. Omandireformi aluste seadus ja Ülemnõukogu

poolt 20. juunil 1991. a. vastuvõetud otsus selle seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude

taastamist Taluseaduse alusel. Selline järeldus tuleneb ka 17. oktoobril 1991. a. vastu võetud

Maareformi seaduse §-st 8 lg. 1 ja Ülemnõukogu poolt 19. detsembril 1991. a. Maareformi seaduse

rakendamiseks vastuvõetud otsuse punkti 2 alapunktist 6. Ka Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

§ 18 lg. 2 esimesest lausest tuleneb, et Omandireformi aluste seadus ei peatanud talude taastamist

Taluseaduse alusel.

Mis puudutab T. Kibena väidetavat õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad, siis ei kuulu

Maareformi seaduse § 8 lg. 1 kohaselt Taluseaduse alusel seaduslikus korras talumaana põliseks

kasutamiseks antud maa omandireformi korras tagastamisele, välja arvatud, kui õigustatud subjekt ja

taluperemees ei lepi kokku teisiti. Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a. otsuse punkti 2 alapunkt 6

loeb Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on

tehtud enne 18. oktoobrit 1991. a. Otsus T. Kibenale maa kasutamiseks andmise kohta tehti aga

varem - 29. augustil 1990. a. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni

1997. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-19-97.

Eeltoodud põhjustel on õige kassaatori väide, et kaevatud Põlva Maakonnavalitsuse määruse punkt 1

ei riku T. Kibena õigusi.

Kuna O. Lõndsole anti selle määrusega talumaa põliseks kasutamiseks seaduslikult, kooskõlas

Taluseadusega, siis ei riku ka Põlva Vallavalitsuse nimetatud korralduse punkt 2. 4 T. Kibena õigusi.

Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohtu ja halduskohtuniku

otsused kuuluvad tühistamisele. Kuna asjas ei ole vaja koguda täiendavalt tõendeid, on võimalik teha

uus otsus, millega jätta T. Kibena kaebus rahuldamata.

Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b:

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 1997. a. otsus haldusasjas nr. II-3-47/97 ja Põlva

Maakohtu halduskohtuniku 11. veebruari 1997.a. otsus haldusasjas nr. 3-01 1997.a.

3. Jätta Tõnu Kibena kaebus rahuldamata.

4. Tagastada Olev Lõndsole kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni

ja 50 senti).

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 24. juulil 1997. a.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann