3-1-1-92-97 · Riigikohus

3-1-1-92-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. septembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Ruslan Zavilohhini ja Andrei Volhovitski süüdistuses

KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja § 101 p-de 1, 4, 7 järgi;

A. P. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. P. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kannatanu

E. K. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti R. Zavilohhin, A. Volhovitski, A. P. ja E. P. kohtu alla süüdistatuna

KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi selles, et nad eelneval kokkuleppel, alkoholijoobes ja röövimise eesmärgil

2. detsembril 1995. a kella 02.30 ajal sõitsid A. P. kuuluva sõiduautoga X vallas X külas asuva AS Y

bensiinijaam-kaupluse juurde. Kõik kohtualused teadsid, et kaupluses on valvur ning tema vastupanu

kõrvaldamiseks võeti kaasa kaks metalltoru ja haamer. A. P. jäi kokkuleppe kohaselt auto juurde ootama

A. Volhovitski märguannet valvuri vastupanu kõrvaldamise kohta. Esimesena sisenes kauplusesse

R. Zavilohhin ning seejärel tungis sisse ka E. P., kes hakkas valvurit peksma metalltoruga pähe ja kehasse.

Selle tegevusega ühinesid R. Zavilohhin ja A. Volhovitski, neist esimene peksis kannatanut metalltoruga,

teine haamriga. Peale valvuri kõrvaldamist tuli vastava märguande peale kaupluse juurde ka A. P. ning

neljakesi koos hõivasid nad AS-le Y kuuluvat vara, tekitades aktsiaseltsile varalise kahju 55 023, 69 krooni.

Eelkirjeldatud tegevusega tekitati Ü. K. eluohtlikud kehavigastused, mille tagajärjel ta 5. detsembril 1995. a

suri.

R. Zavilohhin, A. Volhovitski ja E. P. anti kohtu alla süüdistatuna veel KrK § 101 p-de 1, 4 ja 7 järgi selles, et

nad eelkirjeldatud kohas ja asjaoludel, võtsid kaasa kaks metalltoru ja haamri kaupluse valvuri vastupanu

kõrvaldamiseks ning eesmärgiga ta tappa ning omastada kaupluses olev vara, peksid Ü. K. eriti piinaval ja

julmal viisil. Ühise tegutsemise tagajärjel löödi kannatanut eeltoodud esemetega 10 korral pähe ja 4 korral

kehasse, tekitades kehavigastused, mis olid eluohtlikud nende tekitamise momendil ja mille tagajärjel

kannatanu kolme päeva pärast suri.

A. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 4 ja 7 järgi selles, et ta aitas eelkirjeldatud

kuriteo toimepanemisele kaasa vahendi andmisega ja oli teadlik, et kaaskohtualused kasutavad valvuri

vastupanu kõrvaldamiseks relvana metalltorusid ja haamrit, millega võib tekitada elule või tervisele ohtlikke

vigastusi.

Harju Maakohtu 14. veebruari 1997. a otsusega mõisteti R. Zavilohhin, E. P. ja A. Volhovitski süüdi KrK 141

lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning neid karistati vabadusekaotusega 7 aastaks ja 6 kuuks. Veel mõisteti nad süüdi

KrK § 107 lg 2 p-de 1, 3 ja 5 järgi ning karistati vabadusekaotusega 7 aastaks. KrK § 40 alusel mõisteti

kohtualustele lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 7 aastat ja 9 kuud vabadusekaotust kinnises

vanglas.

Sama otsusega mõisteti A. P. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 4

aastaks kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega. Süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 101 p-de 1, 4 ja 7

järgi mõisteti ta õigeks tõendamatuse tõttu.

Maakohus tuli järeldusele, et ei ole tõendatud kohtualuste tahtlus valvuri tapmiseks. Kohus tuvastas üksnes

kokkuleppe vara hõivamiseks ja valvuri võimaliku vastupanu kõrvaldamiseks. Tulenevalt eeltoodust

kvalifitseeris kohus R. Zavilohhinile, E. P. ja A. Volhovitskile süüksarvatud tahtliku tapmise raskendavatel

asjaoludel ümber KrK § 107 lg 2 p-de 1, 3 ja 5 järgi.

Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu otsuse tühistamist, R. Zavilohhini, E. P. ja

A. Volhovitski süüdi mõistmist KrK § 101 p-de 1, 4 ja 7 järgi ja A. P. mõistetud karistuse karmistamist.

Vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi apellatsioonkaebuses taotleti A. P. suhtes tehtud otsuse tühistamist, tema

süüdimõistmist KrK § 17 lg 6 ja § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ja karistamist rahatrahviga.

Vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau taotles oma apellatsioonkaebuses A. Volhovitskile mõistetud karistuse

kergendamist KrK § 39 kohaldamisega.

Kohtualuse R. Zavilohhini apellatsioonkaebuses taotleti tema süüdistusest KrK § 107 lg 2 p 5 väljajätmist ja

karistuse kergendamist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 1997. a otsusega tühistati Harju Maakohtu

14. veebruari 1997. a otsus osaliselt. R. Zavilohhin, E. P. ja A. Volhovitski mõisteti süüdi KrK § 101 p-de 1,

4 ja 7 järgi ja neid karistati vabadusekaotusega 7 aastaks KrK § 39 sätete kohaldamisega. KrK § 40 lg 1

alusel mõistetud lõplikud karistused jäeti muutmata.

Kriminaalkolleegium järgis oma otsuses Riigikohtu poolt varem esitatud seisukohta, et korduv löömine

elutähtsate organite piirkonda, arvestades kasutatud vahendeid, viisi, kehavigastuste paiknemist ja laadi,

mille tagajärjel kannatanu sureb, tõendab tapmist kaudse tahtlusega.

Samas leidis ringkonnakohus, et A. P. on õigustatult süüdi mõistetud röövimise täideviijana, mida tõendab

kaaskohtualustega tehtud eelnev kokkulepe, kindel rollide jaotus ja kooskõlastatud tegevus ühtse eesmärgi

saavutamiseks.

Süüdimõistetu R. Zavilohhini ja A. Volhovitski kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau

kassatsioonkaebuses taotletakse KrK § 101 p-de 1, 4 ja 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo

ümberkavalifitseerimist KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistuste kergendamist.

R. Zavilohhin kinnitab oma kaebuses, et ta ei soovinud kannatanu surma ning kahetseb toimunut.

A. Repnau kaebuses väidetakse, et A. Volhovitski lõi valvurit vaid kahel korral rusikaga näkku ja ei

möönnud sealjuures teadlikult kannatanu surma. Samas leiab kaitsja, et A. Volhovitskile karistuse mõistmisel

on rikutud KrK § 20, § 26, § 37 ja § 39 sätteid.

Süüdimõistetu A. P. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi kassatsioonkaebuses taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. P. süüdimõistmises KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Kaitsja on seisukohal, et A. P. ei olnud teadlik kaassüüdimõistetute kokkuleppest valvuri elule ja tervisele

ohtliku vägivalla kasutamiseks. Kassaator taotleb oma kaitsealuse poolt toimepandud kuriteo

ümberkvalifitseerimist KrK § 17 lg 6 ja § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning sellest tulenevalt karistuse

korrigeerimist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdimõistetu A. P.

kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi põhistused kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadele, samuti

kannatanu E. K. ja prokurör M. Püssi vastuväited, milles taotleti Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu

tühistamisele.

Ringkonnakohtu otsuses on kooskõlas AKKS § 29 lg-ga 4 piisavalt põhjendatud, miks loetakse

usaldusväärselt tuvastatuks, et R. Zavilohhin, E. P. ja A. Volhovitski tegutsesid tahtlusega tappa kannatanu

Ü. K. ja tegemist ei olnud üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamisega, millega ettevaatamatuse tõttu

põhjustati kannatanu surm. Seejuures on ringkonnakohus õigesti viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

varasematele lahenditele, kus on asutud seisukohale, et metallist esemetega korduv tugevajõuline löömine

elutähtsate organite piirkonda viitab kannatanu surma põhjustamise tahtlusele. Sellisel juhul süüdlane

möönab surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest, kuid suhtub sellesse ükskõikselt, st

tegutseb kaudse tahtlusega.

Tallinna Ringkonnakohus, mõistes R. Zavilohhini ja A. Volhovitski süüdi raskemas kuriteos kui Harju

Maakohus, jättis maakohtu poolt mõistetud karistused muutmata ja seetõttu puudub alus süüdimõistetute

karistustekergendamiseks. Sealjuures maakohus on karistuse mõistmisel järginud KrK § 36 sätteid ja võtnud

arvesse kohtualuste poolt toimepandud kuriteo raskust, laadi ning nende isikuid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga ka A. P. tegevuse juriidilisel

kvalifitseerimisel. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et bensiinijaam-kaupluse juurde sõitsid kõik

kohtualused eesmärgiga omastada kaupluses olevat vara, kusjuures selleks tuli kõrvaldada valvuri vastupanu.

Viimase täideviimiseks võeti kaasa metalltorud ja haamer. Edasi tegutseti vaikival kokkuleppel ja see ei pea

olema alati eelnev kokkulepe nagu väidab kaitsja. Kõigil kuriteost osavõtjail oli seega ühtne kavatsus ja

eesmärk ning asjaolu, et A. P. ei sisenenud koos teistega kauplusesse, tulenes rollide jaotusest osavõtjate

vahel kuriteo täideviimisel. Kõigi kohtualuste tegevus oli suunatud vara saamisele ja vägivald valvuri suhtes

oli vahendiks vara hõivamisel ning see vägivald lõi reaalse ohu kannatanu elule ja tervisele, st tegemist oli

röövimisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad järeldused vastavad

faktilistele asjaoludele ja ei esine kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi ega kriminaalseaduse

ebaõiget kohaldamist, mistõttu puuduvad kriminaalasjas kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 1997. a otsus Ruslan Zavilohhini, Andrei

Volhovitski ja A. P. süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Ruslan Zavilohhini, Andrei Volhovitski kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ja A. P. kaitsja

vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 16. septembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Rätsep

Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher