3-1-1-90-97 · Riigikohus

3-1-1-90-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. septembril 1997 .a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Herbert Lindmäe

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

O. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa O. K. kaitsja vandeadvokaat Konrad Mällo ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge

Püss. Kriminaalasi vaadati läbi piiramatu kassatsiooniõiguse alusel AKKS § 40 lg 2 järgi.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelsel menetlusel esitati O. K. süüdistus KrK § 204 lg 1 järgi

selles, et tema olles 24. juunil 1995. a kella 11.50 paiku alkoholijoobes ja väsimusseisundis, juhtis sõiduautot

"Mitsubishi" riikliku registrimärgiga xxx XXX. Sõites Tallinnas X teel X pst poolt X tee suunas, ületas ta

kehtestatud kiiruse nõudeid ning eirates valgusfoori kollast tuld, sõitis X ristmikule, lõpetades selle ületamise

punase tule ajal. Seejärel sõitis ta otsa sõiduteed ületavale jalakäijale N. O., kes saadud vigastuste tagajärjel

suri sündmuskohal. Esitatud süüdistuse kohaselt rikkus O. K. liikluseeskirja p-de 46.1, 46.2, 81, 83.2, 119 ja

199 ning liikluseeskirja lisa 1 p-de 11 ja 12 nõudeid.

Tallinna Linnakohtu 10. jaanuari 1997. a otsusega mõisteti O. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi süü

tõendamatuse tõttu õigeks. Linnakohtu otsuse motiivide kohaselt ei leidnud kohtus tõendamist, et

liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis sõidukit O. K. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonprotesti

Tallinna abiprokurör E. Ülviste ja apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaadi vanemabi

M. Leis. Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja O. K. süüditunnistamist KrK § 204

lg 1 järgi. Protesti motiivide kohaselt ei vastanud linnakohtu otsuses sisalduvad järeldused faktilistele

asjaoludele. Apellatsioonkaebuses taotleti samuti linnakohtu otsuse tühistamist ja O. K. süüdimõistmist KrK

§ 204 lg 1 järgi. Ühtlasi taotleti O. K. tsiviilhagi väljamõistmist 20 400 kr suuruses summas.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 1997. a otsusega tühistati linnakohtu õigeksmõistev

otsus ning apellatsioonprotest ja -kaebus rahuldati. O. K. mõisteti KrK § 204 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati

kaheaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. KrK § 27 alusel võeti temalt lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Linnakohtu otsuses

sisalduv järeldus, et O. K. süü liiklusõnnetuse põhjustamises pole leidnud tõendamist, ei vasta faktilistele

asjaoludele ega ole kooskõlas eeluurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Esitatud

tsiviilhagi rahuldati.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kohtualune O. K. Kaebuses taotleb ta Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 1997. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule. Kaebust põhistab kassaator sellega, et ringkonnakohus

on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Samuti eirates KrMK § 50 nõudeid on kohus hinnanud kogutud

tõendeid kogumis mitteobjektiivselt ja ühekülgselt ning teinud faktilistele asjaoludele mittevastavaid

ühekülgseid järeldusi. Kohus pole kassaatori arvates suutnud põhjendada, miks ei ole usaldusväärne

liikluseksperdi arvamus täies ulatuses. Samuti on kohus olnud erapoolik ka karistusliigi valikul.

Liiklusõnnetuse toimumisest on möödunud kaks aastat ning seetõttu ei ole vajalik, lähtudes preventatsiooni

printsiibist, vabadusekaotusliku karistuse reaalne mõistmine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kaitsja vandeadvokaat

K. Mällo seletuse, kes toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles Riigikohtult õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemist, ja prokurör M. Püssi arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ega kuulu tühistamisele,

l e i d i s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega selles, et O. K. juhtis 24. juunil

1995. a kella 11.50 ajal sõiduautot "Mitsubishi" riikliku registrimärgiga xxx XXX, ületas kehtestatud kiirust

ning valgusfoori kollase tule nõudeid eirates, sõitis X tee ristmikule ja lõpetas ristmiku ületamise punase tule

ajal. Seejärel sõitis ta otsa jalakäija N. O., kes saadud vigastuste tagajärjel suri.

Ringkonnakohus on taolisele järeldusele tulnud juhindudes KrMK §-s 50 sätestatust - hinnates

kriminaalasjas esinevaid tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis on põhinenud asjaolude

igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Analüüsitud on erinevaid tõendite liike - kohtualuse,

kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlusi, liiklustehnikaeksperdi arvamust ja kohtupsühhiaatriaekspertide

arvamust. Kohus on motiveerinud, miks ta pole usaldusväärseks pidanud O. K. ütlusi temal esinenud

mälukaotuse kohta. O. K. ei esinenud patoloogilist afekti ega patoloogilist joovet ning psühhoosi seisundit

(ta oli adekvaatses kontaktis ümbritsevaga, tegutses sihipäraselt, tal ei esinenud teadvusehäireid,

luulumõtteid ega meelepetteid). Kohtualune oli tavalises alkoholijoobes, mida kinnitatakse ka arstliku

joobeekspertiisi otsuses 24. juunil 1995. a kell 12.50, s.o ligi üks tund pärast liiklusõnnetuse toimumist (tl

268).

Liiklustehnikaekspert on vastanud temale linnakohtu istungil esitatud küsimustele kirjalikult ja suuliselt.

Vandeadvokaat K. Mällo esitatud küsimusele: "Kui kaugel ristmikust ületas jalakäija tee ja milline foori tuli

põles ta liikumise suunas tee ületamisel?" on ekspert V. V. vastanud: "Arvestades eeluurimisel antud

kategoorilist arvamust auto ja jalakäija kontakti koha kohta, pidi jalakäija sõiduteed ületama väljaspool

ristmikku ning seega puudub ka fooritulede põhjuslik seos liiklusõnnetuse toimumise faktiga" (tl 158).

Eeltoodust nähtub, et ekspert on ületanud oma pädevust ning asunud kriminaalasja tehiolusid õiguslikult

hindama. Järeldus põhjusliku seose olemasolu või puudumise kohta on õiguslik hinnang, mis ei kuulu

eksperdi kompetentsi. Vastates suuliselt antud küsimusele, on ekspert täiendavalt veel lisanud: "auto võis

ristmikule sõita kollase tule süttimisel või rohelise tule põlemise lõppedes" (tl 161). Millele taoline

eksperdiarvamus põhineb, kriminaalasja materjalidest ei nähtu. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu ning käsitletava kriminaalasja lahendamisel on ringkonnakohus õigesti kõrvale

jätnud liiklustehnikaeksperdi arvamuse, mis ei seondu teiste usaldusväärsete tõenditega või on antud

väljaspool eksperdi pädevust.

Karistuse mõistmisel on ringkonnakohus arvestanud kuriteo raskust ja laadi - keskmises alkoholijoobes O. K.

sõitis surnuks teed ületava jalakäija. Samuti on karistuse mõistmisel arvestatud kohtualuse isikut - O. K. on

süstemaatiliselt rikkunud liikluseeskirja nõudeid - kahe aasta jooksul on teda liikluseeskirja nõuete rikkumise

eest võetud haldusvastutusele 19 korda, ta on varem kriminaalkorras karistatud, vastutust raskendavaid ja

kergendavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt, et mõistes süüdlasele alkoholijoobes toimepandud avarii

eest, mille tagajärjel saabus kannatanu surm, reaalse vabaduskaotusliku karistuse, on kohtud õigesti

juhindunud kriminaalkaristuse eesmärgist ja karistuse mõistmise üldsätetest. Seega puudub Riigikohtul

õiguslik alus O. K. mõistetud karistuse - kaheaastase vabadusekaotuse kergendamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 40; § 63 p -st 1 ja § 65 lg -st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 1997. a otsus O. K. süüdistusasjas

muutmata.

2. Kohtualuse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. AKKS § 40 lg 1 alusel kassatsioonkautsjon tagastada.

Otsus jõustub 16. septembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kalm,

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Ilvest