3-1-1-86-97 · Riigikohus

3-1-1-86-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. septembril 1997. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert

Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. G. õigeksmõistmises KrK § 177 3 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. G. esitati kohtueelsel menetlusel süüdistus KrK § 177 3 järgi selles,

et tema, kandes vabadusekaotuslikku karistust X Vanglas, tarvitas 27. jaanuaril 1997. a kella 21.00 paiku

alkoholi. Tallinna Linnakohtu 29. aprilli 1997. a otsusega mõisteti A. G. temale inkrimineeritud kuriteos

süüdi ja teda karistati kuuekuulise vabadusekaotusega, millele liideti KrK § 41 alusel osaliselt eelmise

kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Lõplikuks karistuseks loeti 10 kuud vabadusekaotust

kinnises vanglas.

25. juunil 1997. a vaadati kriminaalasi läbi Tallinna Ringkonnakohtus süüdimõistetu apellatsioonkaebuse

alusel. Linnakohtu otsus tühistati ning A. G. mõisteti õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise

tõttu. Kriminaalkolleegium leidis, et pole kummutatud apellandi väide, et 27. jaanuaril 1997. a ei tema ega ka

teised kinnipeetavad polnud teadlikud vanglas alkoholi pruukimise eest kriminaalvastutust kehtestavaseaduse

olemasolust. Ringkonnakohus ei lugenud tõendatuks kohtualuse tahtlust toime panna kriminaalkorras

karistatavat tegu ning nentis, et subjektiivse külje puudumise tõttu puudub A. G. käitumises kuriteokoosseis.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Feliks Saarevet, kes taotleb

25. juuni 1997. a otsuse tervikuna tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtu

teisele kohtukoosseisule. Prokurör motiveerib taotlust asjaoluga, et ringkonnakohus on ekslikult asunud

seisukohale, et õiguslik informatsioon vanglas ei levi õigeaegselt. Ekslik olevat ka ringkonnakohtu järeldus,

et kinnipeetavaid informeeriti vastavast seadusest 1997. a veebruaris. Protestis resümeeritakse, et olenemata

sellest, kas A. G. oli isiklikult teavitatud uue kriminaalseaduse kehtimahakkamisest või mitte, ei esine

kriminaalasjas asjaolusid, mis annaksid aluse eirata ühte põhilisemat kriminaalõiguse printsiipi, mille

kohaselt seaduse mittetundmine ei vabasta karistusest ega kergenda seda.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes

toetas esitatud protesti,

l e i d i s:

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg 2 sätestab, et täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud

seadused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et seaduste avaldamise kohustusega kaasneb riigil

ka kohustus tagada avaldatud seaduste kättesaadavus - igaühel peab olema võimalus avaldatud seadusest

teada saada ja seda ka mõista. Eriti tähtis on see seaduste puhul, millega kehtestatakse ühe või teise teo eest

kriminaalvastutus. Vanglas kantakse vabadusekaotust, mille üks eesmärkidest on isiku tegevusvabaduse

piiramine. Sellest tulenevalt võib olla ka piiratud kinnipeetavate võimalus saada informatsiooni, sh tutvuda

avaldatud seadustega.

Käsitletavas kriminaalasjas ei esine ühtegi tõendit, millest järelduks, et kinnipeetavaid teavitati seadusest,

millega alkoholi tarvitamine vanglas muutus kriminaalkorras karistatavaks teoks, enne selle seaduse

jõustumist, s.o enne 24. jaanuari 1997. a. Nii on ringkonnakohtul olnud võimalus hinnata ainult kohtualuse

A. G. ütlusi, kes väidab, et 27. jaanuaril 1997. a ei teadnud tema vanglas alkoholi tarvitamise eest

kriminaalvastutust kehtestatava seaduse olemasolust. Kassatsioonprotestis toodud väide, et tunnistaja V. M.

on andnud vastupidiseid ütlusi, ei tulene kriminaalasja materjalidest ja on paljasõnaline. Protestis toodud

viide toimikulehele 87 on eksitav, kuna osutatud leheküljel asub avalduse saatekiri. Toimikus puudub üldse

nimetatud tunnistaja kohtueelsel menetlusel ülekuulamise protokoll. Tallinna Linnakohtu istungi protokollis

(tl 73), milles on kajastatud vanglaametnike V. M. ja R. K. kohtuistungil antud ütlused, puuduvad igasugused

andmed selle kohta, kas kinnipeetav A. G. oli teadlik asjaolust, et alkoholi tarvitamine vanglas alates

24. jaanuarist k.a on kriminaalkorras karistatav tegu.

Riigikohus nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvamusega, et A. G. pani küll toime

õiguserikkumise, kuid kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kohtualuse subjektiivset tahet toime

panna kriminaalkorras karistatav tegu.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 1997. a otsus A. G.

õigeksmõistmises muutmata.

2. Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 9. septembril 1997. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe