3-2-1-91-97 · Riigikohus

3-2-1-91-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. septembril 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, A. "umilovi

esindaja vandeadvokaat A.-E. Lukase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 25. augustil

1997. a.

Ants "umilovi esindaja vandeadvokaat Aino-Evi Lukase kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. aprilli 1997. a. otsuse Ants "umilovi avalduses juriidilise

fakti tuvastamiseks.

Valga Maakohtule 5. aprillil 1994. a. esitatud avalduse kohaselt sündis Maria "umilovi ja Karl

Tammeoru kooselust 5. jaanuaril 1949. a. avaldaja Ants "umilov. Avaldaja palus tuvastada juriidilise

fakti, et 12. novembril 1993. a. surnud K. Tammeorg oli tema isa. Avaldajale on juriidilise fakti

tuvastamine vajalik pärimisõiguse tunnistuse saamiseks.

Valga Maakohus jättis avalduse rahuldamata. Otsuse kohaselt sai avalduse esitamise ajal kehtinud

Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APK) § 59 järgi täisikka jõudnud isiku suhtes isadust

tuvastada vaid omavahel abielus mitteolevate vanemate ühise avalduse alusel. K. Tammeorg oma

eluajal sellist avaldust perekonnaseisuorganile ei esitanud. Maakohus leidis, et kuna abielu- ja

perekonnakoodeksi sätted isaduse tekkimise aluste kohta hakkasid kehtima alates 1. oktoobrist

1968. a., siis isast põlvnemise tuvastamineon võimalik laste suhtes, kes on sündinud pärast

1.oktoobrit 1968.a. ning see on kooskõlas ka perekonnaseaduse (PkS) §-ga 135 lg 1. Asjast ei nähtu,

et K. Tammeorg oleks oma eluajal nõuetekohasel viisil tunnistanud end A. "umilovi isaks. Samuti

puuduvad avaldaja sünnitunnistusel andmed isa kohta. Maakohus leidis, et kui vallaslapse emaga

koos elanud mees on surnud ilma ühisest kooselust sündinud lapse suhtes isaduse tuvastamiseks

seaduses ettenähtud korras samme astumata, ei ole tema suhtes võimalik isadust tuvastada.

A. "umilovi seletusest, tunnistajate ütlustest ja taluraamatu väljavõttest ei piisa isaduse fakti

tuvastamiseks. Maakohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et ei ole seaduslikku alust pidada

K. Tammeorgu A. "umilovi isaks.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti

avalduse lahendanud kooskõlas PkS §-ga 135 lg 1 erimenetluse korras, sest vastavalt PkS §-le 42 lg 2

tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks pidada. PkS

§ 38 lg 3 kohaselt põlvneb laps isast, kes on tema eostanud. Maakohus on õigesti leidnud, et

tunnistajate ütluste ja asjas esitatud kirjalike tõenditega ei ole võimalik lugeda tuvastatuks

A. "umilovi põlvnemist K. Tammeorust. Ringkonnakohus leidis, et Pühajärve Vallavalitsuse tõend,

mis kinnitas avaldaja ja K. Tammeoru kooselu kuni viimase surmani ning et avaldaja korraldas

K.Tammeoru matused, ei saa tõendada avaldaja põlvnemist K. Tammeorust. Ei ole tõendatud, et

avaldaja ema ja K. Tammeorg elasid koos ja omasid ühist majapidamist avaldaja eostamise ajal.

Tunnistajate L. Püssi ja V. Mägeri ütlustest ei nähtu avaldaja ema ja K. Tammeoru kooselu algusaeg.

Majaraamatu järgi algas kooselu 1957.a. Tunnistajate ütlusi, et K. Tammeorg suhtus avaldajassekui

oma pojasse, ei saa lugeda isaduse omaksvõtuks. Avaldajal on õigus, et põlvnemise tuvastamisel ei

oma tähtsust asjaolu, kas oletatav isa on oma eluajal isadust tunnistanud või mitte.

Kassatsioonkaebuses palus A. "umilovi esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kaebuses

leitakse, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi ja rikkunud protsessiõiguse

norme ning jätnud jõusse maakohtu ebaseadusliku ja põhjendamata otsuse. Maakohtu otsuses

viidatud APK § 59 ei olnud maakohtu otsuse tegemise ajal 2. detsembril 1996. a. kohaldatav, kuna

1. jaanuaril 1995. a. jõustunud PkS § 135 lg 1 kohaselt tuvastab kohus põlvnemist PkS § 42 sätete

järgi ka siis, kui laps on sündinud enne perekonnaseaduse jõustumist.

PkS § 42 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise asjaolude alusel, mis võimaldavad meest lapse isaks

pidada. Selliste asjaolude tuvastamine eeldab tõendite hindamist, mida maakohus ei teinud. Samuti

jättis maakohus põhjendamata, miks need või teised tõendid tagasi lükatakse, millega rikkus TsKS

§ 232 lg 4 sätteid. Kui maakohus leidis, et esitatud tõenditest ei piisanud põlvnemise tuvastamiseks,

pidanuks maakohus tegema avaldajale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks, sest avalduse

rahuldamata jätmisel ei ole avaldajal TsKS § 148 lg 1 p 3 kohaselt õigust sama avaldusega uuesti

kohtusse pöörduda. Kuigi maakohus tõendeid ei hinnanud, hindas neid ringkonnakohus. Peale selle ei

määratlenud maakohus õigesti asjast huvitatud isikuid.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise

ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

TsKS § 254 lg 2 kohaselt vaatab kohus erimenetluse asju läbi avaldaja, teiste huvitatud isikute ja riigi

ning kohaliku omavalitsuse täitevvõimuorgani osavõtul.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et maakohus kaasas protsessi riigi esindajana

perekonnaseisuameti, kuid kohalik omavalitsus jäi protsessi kaasamata.

Avaldaja on avalduses märkinud, et K. Tammeoru ja M. umilovi kooselust on sündinud E. umilov ja

A. umilov. Asja uuel arutamisel peab kohus välja selgitama, kas ka nemad tuleb asjast huvitatud

isikutena protsessi kaasata.

TsKS § 228 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Apellatsioonikohus leidis, et maakohus on avalduse õigesti lahendanud kooskõlas PkS §-ga 135 lg 1.

Apellatsioonikohtu selline seisukoht ei ole õige. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et maakohus

ei lahendanud avaldust mitte PkS § 135 lg 1 alusel, vaid võttis aluseks avalduse kohtusse esitamise

ajal kehtinud APK § 59. Maakohus leidis, et see paragrahv ei anna seaduslikku alust K. Tammeoru

isaduse tuvastamiseks, kuna avaldaja (laps) on sündinud enne 1. oktoobrit 1968. a. ja APK § 59 on

kohaldatav ainult siis, kui laps on sündinud pärast 1. oktoobrit 1968. a. ning et sel juhul on isaduse

tuvastamine kooskõlas PkS §-ga 135 lg 1. Maakohus ei põhjendanud, kuidas APK § 59 ja PkS § 135

lg 1 on omavahel kooskõlas. PkS § 135 lg 1 sätestab, et pärast perekonnaseaduse jõustumist tuvastab

kohus isast põlvnemist ka juhul, kui laps on sündinud või eostatud enne perekonnaseaduse

jõustumist. Seega oleks apellatsioonikohus pidanud põhjendama, millist materiaalõigusnormi

avalduse lahendamise ajal on õige kohaldada.

Apellatsioonikohus leidis, et maakohus lahendas avalduse õigesti, kuid jättis tähelepanuta, et

maakohus rikkus TsKS § 232 lg 4 sätteid, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu

tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või

teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Maakohus jättis põhjendamata,

miks avaldaja seletusest, tunnistajate ütlustest ja majaraamatu väljavõttest ei piisa isaduse fakti

tuvastamiseks. Maakohtu otsus ei vastanud seaduses esitatud nõuetele ja apellatsioonikohus pidanuks

oma seisukohta väljendama.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et tulenevalt TsKS §-st 88 lg 2 võib kohus teha pooltele

ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või koguda neid ise omal

algatusel. Kohtul ei ole õigust omal algatusel kutsuda uusi tunnistajaid ja nõuda dokumentaalseid

tõendeid, kui keegi protsessiosalistest ei ole seda taotlenud ning selles asjas on kokkuleppe

sõlmimine seadusega lubatud. Kuna põlvnemise tuvastamise asjas ei ole kokkuleppe sõlmimine

võimalik, siis on kohtul õigus koguda tõendeid ka omal algatusel.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. aprilli 1997. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Aino-Eevi Lukasele 8. mail 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik