3-2-1-49-97 · Riigikohus

3-2-1-49-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. aprillil 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja

J. Muhu ja tema esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse ning kostja esindaja vandeadvokaat

L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 7. aprillil 1997. a.

Jüri Muhu esindaja ja OÜ Estonia esindaja kassatsioonkaebuste alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 15. jaanuari 1997. a. otsuse Jüri Muhu hagis OÜ Estonia

vastu vara eraldamiseks ja kahju hüvitamiseks.

Järva Maakohtule esitatud hagis palus Jüri Muhu tunnistada tema õigust osaühingust Estonia välja

astuda ja eraldada OÜ Estonia varast tema osa maksumusega 903 370 krooni. Sealhulgas soovis

hageja endale saada Oisu remondi- ja hoiukompleksis oleva lao koos platside, piirete ning

seadmetega maksumusega 364 895 krooni ja kohustada kostjat sõlmima lepingu vara erastamiseks.

Ülejäänud osa maksumusega 538 475 krooni soovis hageja saada käibevarana või rahalise

kompensatsioonina. Hageja palus kostjalt välja mõista ka 137 908 krooni tööosakute eest. Hagi esitati

põllumajandusreformi seaduse (PRS) §-de 17 ja 21, AÕS §-de 80 ja 81, osaühingu asutamislepingu

p. 7 ja osaühingu põhikirja p-de 14 ja 23 alusel. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista põhiseaduse

§ 25 alusel temale õiguste ahistamisega tekitatud kahju 70 000 krooni, sest kostja venitas 9 kuud

tööosakute ja osatähtede hageja nimele vormistamisega. Hagejale ei eraldatud vara ja ta ei saanud

alustada majandustegevusega, mistõttu luhtusid koostöölepingud välispartneritega ja tekkis

majanduslik kahju.

Hageja leidis, et ta astus osaühingu liikmeks kokkuostetud tööosakute ja osatähtedega selleks, et

saada vara omanikuks ja alustada iseseisvat majandustegevust. Osaühingu põhikirja punktid 14 ja 23

nägid ette võimaluse astuda osaühingust välja osamaksu arvel saadud varaga. 23. juulil 1993. a.

esitaski hageja vastava avalduse. Kostja aga muutis põhikirja selliselt, et osaühingust ei ole võimalik

välja astuda osamaksu arvel saadud varaga ning seetõttu jättis juhatus 1. novembril 1993. a. hageja

avalduse rahuldamata. Hageja leidis, et sellega rikuti tema õigusi.

Järva Maakohtu 22. detsembri 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt võimaldas kostja hagejal kasutada oma tööosakut ühismajandi varas. Tööosakute

realiseerimise viis, kord ja tähtajad on sätestatud ühismajandi "Estonia" reorganiseerimise ja tegevuse

lõpetamise kavas. Kostja ei ole teinud hagejale takistusi osaühingust välja astumiseks ja seetõttu

puudub vajadus tunnistada hageja õigust osaühingust välja astuda. Puudub seaduslik alus kostja

kohustamiseks hagejale vara eraldada. Reformikavas oli kindlaks määratud tööosakute käsutamise

kord, tervikvarad ja vara natuuras eraldamise tähtajad. Üldkoosolek oli taotluste esitamise tähtajaks

määranud 15. märtsi 1993. a. Hageja ei esitanud tähtaegselt taotlust vara natuuras eraldamiseks ega

kaevanud ühismajandi üldkoosoleku otsuse peale reformikomisjonile. Osaühingu põhikirja p.-de 14

ja 23 esialgne redaktsioon reguleeris ühingust väljaastumist tööosakuarvel saadaoleva varaga, mitte

aga osatähe maksumuse ulatuses. Põhikirja muudetud redaktsiooni järgi on osanikul õigus ühingust

välja astuda ja saada vara natuuras, kui ta alustab talupidamisega. Maakohus otsustas jätta läbi

vaatamata hageja nõude tööosaku 137 908 krooni saamiseks, sest sellelt on tasumata riigilõiv. Seda

nõuet kostja tunnistas. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud moraalse ja materiaalse kahju

tekkimist.

Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 1997. a. otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega oli

jäetud rahuldamata J. Muhu hagi tööosaku 137 908 krooni väljamõistmiseks kostjalt. Selles osas tehti

uus otsus ja hageja kasuks mõisteti kostjalt tööosak välja. Kostjalt mõisteti välja riigilõiv 4637 krooni

ja advokaaditasu 5496 krooni. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et hageja põhjendas vara natuuras eraldamise nõuet argumentidega, mis

osaliselt on lahendatavad halduskohtus ja osaliselt tsiviilkohtus.

Tuginemine põllumajandusreformi seadusele, viited selle rikkumisele, nagu liialt lühike tähtaeg vara

erastamistaotluste esitamiseks ja põllumajandusreformi korras hageja avalduse rahuldamata jätmine,

kohustamine erastada vara - ei kuulu lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras. Maakohus märkis

õigesti, et reformikavas määratud tööosakute käsutamise kord, tervikvarad ja vara natuuras

eraldamise tähtajad, on vaidlustatavad kaebustega halduskohtuni välja.

Nõue õiguse tunnistamiseks osaühingust välja astuda on tsiviilõigusliku iseloomuga. Maakohus jättis

õigesti selle nõude rahuldamata. Põhikirja p. 14 nii endises kui uues redaktsioonis sätestas

põhikapitali vähendamise õiguse, kui osanik astub ühingust välja. Punkt 23 redaktsioon sätestas, et

osanikul ei ole õigust nõuda osamaksu tagastamist, kuid erandkorras võib see siiski toimuda iseseisva

talupidamise alustamisel osamaksu arvel oleva varaga natuuras, kusjuures saadava vara koosseisu,

väärtuse ja üleandmise tähtajad määrab juhatus. Seega oli juhatusele antud õigus teatud tingimustel

otsustada osaühingust väljaastumine koos vara eraldamisega osamaksu arvel, kuid see ei ole põhikirja

teksti järgi juhatuse kohustus. Järelikult ei ole osanikul subjektiivset õigust juhatuse keeldumise

korral nõuda kohtu kaudu ühingust väljaastumist ja kostja kohustamist teatud vara erastada põhikirja

sätete alusel.

Põhikirja p. 23 sellise tõlgenduse poolt räägib osaühingu kui äriühingu olemus. Selle järgi kuulub

osanikule osa, mida ta võib põhikirjas sätestatud tingimustel käsutada. Osaühingu vara kuulub

osaühingule (ÄS §-id 148 ja 149). Täisühingu puhul saab rääkida ühingust lahkumisest ja sissemaksu

tagastamisest (ÄS §-id 107 ja 111).

Hageja tuginemine asutamislepingule ei ole asjakohane, sest osaühingu asutamislepingu eesmärk on

ühingu asutamine ja tema reguleeriv toime lõpeb ühingu asutamisega, s.o. põhikirja kinnitamisega ja

osaühingu registreerimisega ettenähtud korras.

Apellatsioonikohus leidis, et maakohus keeldus ebaõigesti tööosaku väljamõistmisest. Otsus selles

osas on vastuoluline. Kohus märkis otsuse põhjendavas osas, et menetlus tuleb lõpetada, kuid

resolutiivosas jäeti hagi rahuldamata. Viide riigilõivu tasumata jätmisele või kostja poolt nõude

tunnistamisele, ei anna alust nõuet rahuldamata jätta. Pooled kinnitasid, et hageja tööosak läks

ülekostjale. Sellega oli hageja jaoks põllumajandusreform lõppenud ja tal oli õigus nõuda tööosaku

hüvitamist TsK § 477 (alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustus) alusel. Kostja on

osaliselt seda nõuet tunnistanud. Apellatsioonikohus leidis, et hagejal on õigus tööosaku väärtuse

hüvitamist nõuda selle nominaalväärtuses, s.o. ulatuses, millega tööosak üle läks.

Apellatsioonikohus leidis, et maakohus jättis õigesti tõendamatuse tõttu rahuldamata kahjunõude 70

000 krooni. Hageja ei ole määratlenud, kas talle tekitati moraalset või varalist kahju. Kohus leidis, et

äriplaanide luhtumise vältimiseks on õige äriplaane rajada vaid olemasolevale varale (hooned,

ehitised) ja pealegi jättis kohus vara natuuras eraldamise nõude rahuldamata. Hageja ei ole

põhjendanud, milles seisnes moraalne kahju tingituna tema osakute vormistamise hilinemisest.

Kassatsioonkaebuse esitasid hageja ja kostja esindajad.

Hageja esindaja palus kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata hagi vara eraldamiseks ja kompenseerimiseks maksumusega 903 370 krooni. PRS § 17

ja 19 lg 5 kohaselt on tööosaku omanikul õigus nõuda vara natuuras eraldamist. Likvideerimise või

reorganiseerimise kava ei tohi piirata õigustatud subjekti õigust vabalt käsutada oma ühistatud vara

ja/või tööosakut. Osaühingu asutamislepingu p.-s 7 oli tingimus, et osaühingust on võimalik välja

astuda varaga natuuras. Eesti õiguse üldpõhimõtteks on õiguspärase ootuse printsiip, mis tähendab, et

seaduses tehtav muudatus ei tohi õiguse subjektide suhtes olla sõnamurdlik. Sama kehtib ka lepingute

kohta, sest lepinguid peab täitma. Kui asutajad leppisid kokku, et osaühingust on võimalik välja

astuda osaku arvel saadaoleva varaga natuuras, siis ei saa üldist konsensust muuta häälteenamusega.

Osaühing moodustus ühismajandi varast ja osanikeks said endise ühismajandi tööosakute omanikud.

Ühismajandi kogu vara maksumus oli 35 842 961 krooni ja sellest tööosakute väärtus 21 027 270

krooni. Osakapital ei kujunenud sissemaksetest. Osaühing hakkas kasutama ka võõrast vara ja sai

sellest tulu. Osaühing oleks pidanud kinni pidama asutamislepingust.

Hageja esindaja kassatsioonkaebuses leiti, et moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise nõue jäeti

ebaõigesti rahuldamata tõendamatuse tõttu. Seadus ja kohtupraktika ei ole sätestanud moraalse kahju

suuruse määramise metoodikat ja aluseid. On kohtu hinnata, kas moraalse kahju suurus on

põhjendatud. Osaühingu juhatus viivitas 9 kuud osatähtede omandiõiguse üleminekuga, mis takistas

hagejal oma õiguste realiseerimist. Hageja tegi ettevalmistusi lihatöötlemisseadmete ostmiseks: ostis

kokku osatähti ja tööosakuid, et alustada iseseisva ettevõtlusega teades, et ta saab vara natuuras

eraldada. Senini on välja maksmata 137 908 krooni, mis kolme aastaga on inflatseerunud ja mis on

otsene varaline kahju.

Kostja esindaja palus kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse tühistada või otsust muuta osas,

millega kostjalt mõisteti välja 137 908 krooni ja jätta selles osas hagi rahuldamata; samuti palus

kostja esindaja hagejalt välja mõista tasu advokaadi abi eest 8968 krooni.

Apellatsioonikohus kohaldas hagi ja apellatsiooni piire ületades omaalgatuslikult uut hagi alust ja

mõistis kostjalt välja 137 908 krooni TsK § 477 alusel, milles sätestatakse alusetust rikastumisest

tulenev kohustis. Kohus ei põhjendanud, miks peab kostja tööosakute eest tasuma arvestusliku

nominaalväärtuse, aga mitte hariliku (tegeliku) väärtuse. Nominaalväärtus on üle kümne korra

kõrgem, kui tööosaku tegelik väärtus. AÕS §-s 29 sätestatakse, et asja hinnatakse hariliku väärtuse

või valdaja erilise huvi alusel; asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Kostja ei ole kunagi omaks võtnud, et ta peab hagejale just 137 908 krooni maksma. Kohus jättis

tähelepanuta, et tööosak on väärtpaber, mis annab õiguse nõuda PRS §-s 17 loetletud toimingute

teostamist. Tööosak ei ole kostjale üle läinud. Kostjale läks üle ühismajandi vara. Ei ole tõendatud, et

hageja vara vähenes ja kostja vara suurenes vaidlustatud summa ulatuses. Poolte vahel on lepinguline

suhe, mis välistab TsK § 477 kohaldamise. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud hagejal tegeliku kahju

tekkimist vara vähenemisega või kostjal vara suurenemist just 137 908 krooni. TsK § 477 eristab

kahte aluseta omandamise võimalust: kui vara omandati seadusliku aluseta või lepingulise aluseta.

Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, kummaga on tegemist. Tööosak on väärtpaber, mille omamine

annab PRS §-s 17 nimetatud õigused. Seadus ei näe ette tööosaku nominaalväärtuse rahalist

hüvitamist. Tööosakut saab võõrandada lepinguliselt kokkuleppehinnaga. Hageja käsutas tööosakuid

väärtuses 903 370 krooni, paigutas need osaühingusse Estonia ja sai nende vastu osatähe.

Osaühingusse ei ole paigutatud tööosakut 137 908 krooni ja selle eest nõudis hageja hüvitust. Kohus

ajas segamini tööosaku kui väärtpaberi ja vara, mis on üle läinud ühismajandi õigusjärglasele. Ekslik

on kohtu seisukoht, et põllumajandusreform on hageja jaoks lõppenud seoses tööosakute

üleminekuga kostjale. Seadus ei näe ette osaühingu kohustust hüvitada tööosak rahaliselt.

Kostja esindaja leidis kassatsioonkaebuses, et apellatsioonikohus jättis ilma põhjendamata

rahuldamata taotluse advokaadiabi kulude väljamõistmiseks.

Vastuses hageja kassatsioonkaebusele leidis kostja esindaja, et hagi osaline rahuldamata jätmine oli

õige. Kostja ei pea hagejale andma vara, mille hageja välja valis. Kassatsioonikohus ei saa tuvastada

faktilisi asjaolusid ega anda tõenditele hinnangut. Väide, et reform toimus kiiresti, ei ole hagi

rahuldamise aluseks. Põllumajandusreformi kava ei ole vaidlustatud ja seda ei saa arutada.

Asjakohatu oli viide õiguspärase ootuse printsiibile. Kassatsioonkaebusest ei selgu, millise seaduse

kehtestamisega oli riik, kes ei ole vaidluses kostjaks, sõnamurdlik hageja suhtes. Hageja õigused

tulenevad asutamislepingust. Osaühingu liikmel ei ole õigust nõuda osamaksu tagastamist ühingu

tegutsemise ajal. Osaühing on osamaksude omanik. Seadusega vastuolus olevad lepingusätted on

tühised algusest peale. Hageja pidi teadma, et ta ei saa osamaksu tagasi nõuda ja pidi arvestama, et

põhikirja võidakse muuta. Hageja ei ole osaühingule üle andnud seda vara, mida ta praegu nõuab.

Vastuses leidis kostja esindaja, et moraalse kahju tuvastamine nõuab õigusvastase käitumise, süü,

põhjusliku seose ja kahjuliku tagajärje tõendamist, aga hageja ei ole seda teinud. Äriplaani luhtumine

on saamatajäänud tulu, aga mitte otsene kahju. Kahju suurus peab olema tõendatud. Lihtsalt

tsiviilasja lahendamine kohtus ei too kaasa moraalse kahju nõudmise õigust.

Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja nende esitatud kassatsioonkaebuse rahuldada.

Kostja esindaja jäi oma kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati hagi kostjalt 137

908 krooni väljamõistmiseks, riigilõivu ja advokaaditasu väljamõistmiseks.

TsKS § 228 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Ka seaduste kohaldamine

kohtuotsuses peab olema põhjendatud. Apellatsioonikohus rahuldas hagi 137 908 krooni nõudes

TsK§ 477 alusel. Seejuures pole aga kohtuotsuses tuvastatud asjaolusid, mis on vara alusetu

omandamise kohustise tekkimise tingimusteks: ühel isikul kahju tekkimine vara vähenemise või

mittesaamise teel ning teisel isikul vara suurenemine ning põhjuslik seos nende vahel, vara

omandamine ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta ja omandaja süü puudumine

omandamises. Sellega on kohus rikkunud TsKS §-s 232 lg 4 sätestatut, mille kohaselt otsuse

põhjendavas osas peavad olema märgitud ka kohtu tuvastatud asjaolud. Pärast asjaolude tuvastamist

saab kohus otsustada, millist seadust tuleb asjas kohaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul

arvestades TsKS §-s 230 lg 2 sätestatud piirangut tuvastada asjaolud ja seejärel kvalifitseerida

pooltevaheline õigussuhe.

TsKS § 57 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja kõik

kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, siis mõistetakse kohtukulud hagejale proportsionaalselt

rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga proportsionaalselt selle osaga, milles hagi rahuldamata

jäeti. Hagi osalisel rahuldamisel võib kohus kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda. TsKS

§ 58 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud

tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahjudatud

osast, kuid mitte üle seadusega kehtestatud määra. TsKS §-de 44 p. 2 ja 49 p. 7 kohaselt on

kohtukuludeks asja läbivaatamise kulud, sealhulgas poole advokaadikulud.

Asja uuel arutamisel peab apellatsioonikohus põhjendama kohtukulude (advokaadi abi eest tasumise

kulude) jaotamist poolte vahel (TsKS § 228 lg 1).

Apellatsioonikohus jättis õigesti muutmata maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja

nõue eraldada vara natuuras ja maksta kompensatsiooni kokku maksumusega 903 370 krooni.

Apellatsioonikohtu otsus jätta rahuldamata nõue 903 370 krooni ulatuses vara eraldamiseks ja

rahalise kompensatsiooni maksmiseks on õige. Asutamislepingu sõlmimise ajal 3. aprillil 1993. a.

reguleeris osaühinguga seonduvat Vabariigi Valitsuse 13. juuni 1990. a. määrusega nr. 122 kinnitatud

majandusühingute põhimäärus (põhimäärus), mis oli vastu võetud tulenevalt ettevõtteseaduse §-dest

1 lg 2 ja 17. Põhimääruse p. 14 kohaselt on osaühing oma kinnis- ja vallasvara ning tasutud

osamaksude omanik. Põhimääruse p. 15 lg 6 kohaselt ei olnud osaühingu osanikul õigust nõuda tema

osamaksu tagastamist ühingu tegutsemise ajal. Asutamislepingu seadusevastase p. 7 täitmatajätmine,

milles sätestati õigus osaühingust välja astuda koos osaku arvel saadaoleva varaga natuuras, ja kostja

põhikirja kooskõlla viimine majandusühingute põhimäärusega ei ole õiguspärase ootuse printsiibi

rikkumine.

Hageja kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks osas, millega jäeti

rahuldamata moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise nõue tõendamatuse tõttu. Kaebuses ei

vaidlustatud protsessinormide mittejärgimist tõendite hindamisel. Õige on apellatsioonikohtu

seisukoht, et hageja ei ole piiritlenud talle tekitatud varalise kahju ulatust. Hüvitamiselekuuluva

moraalse kahju suuruse määrab kohus, kuid selle eelduseks on moraalse kahju olemasolu.

Kohtuotsustes leiti, et moraalne kahju ei ole tõendatud. Seega jätsid kohtud põhjendatult hagi selles

osas rahuldamata.

Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. jaanuari 1997. a. otsus osas, millega

OÜ-lt Estonia mõisteti Jüri Muhu kasuks välja tööosaku eest 137 908 krooni, riigilõiv 4637

krooni ja advokaaditasu 5496 krooni ning selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule.

Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. jaanuari 1997. a. otsus osas,

millega jäeti rahuldamata Jüri Muhu hagi OÜ Estonia vastu osaühingust välja astumiseks,

vara eraldamiseks ja erastamiseks maksumusega 364 895 krooni, käibevara ja kompensatsiooni

saamiseks 538 475 krooni ning õiguste ahistamisega tekitatud moraalse ja materiaalse kahju 70

000 krooni hüvitamiseks.

Jüri Muhu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

OÜ Estonia kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada OÜ-le Estonia 5. veebruaril 1997. a. tasutud kautsjon 1435 (ükstuhat nelisada

kolmkümmend viis) krooni.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed J. Luik, T. Vernik