3-2-1-66-97 · Riigikohus

3-2-1-66-97

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. mail 1997. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, kostja

esindaja vandeadvokaat K. Roosalu osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. mail 1997. a.

Evald Rõigase kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

14. veebruari 1997. a. otsuse Evald Rõigase hagis AS-i Primo vastu igakuise lisapensioni ja

saamatajäänud lisapensioni väljamõistmiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et 11. augustil 1994. a. sõlmis Majandusministeerium

tööandjana asekantsleri isikus E. Rõigasega töölepingu, mille kohaselt viimane asus tööle RAS-i

Rapla Metsamajand direktorina. Töölepingu p. 25 järgi pidi töötaja ettevõttest pensionile jäämisel

saama lisapensioni kolme miinimumpalga ulatuses kuus. Tööleping E. Rõigasega lõpetati 15. märtsil

1995. a. TLS § 86 p. 10 alusel seoses pensionile jäämisega. 25. mail 1995. a. müüs Erastamisagentuur

100% RAS-i Rapla Metsamajand aktsiaid AS-le Primo. Kuni erastamiseni maksis Rapla

Metsamajand E. Rõigasele lisapensioni, kuid AS Primo keeldus seda tegemast, kuna erastamise ostu-

müügileping sellist kohustust ei sätestanud.

Hageja palus AS-lt Primo välja mõista 29 850 krooni saamata jäänud lisapensioni ja alates

1. novembrist 1996. a. igakuuliselt lisapensioni kuupalga alammäära kolmekordses määras. Hageja

leidis, et kostja, ostes 100 % ettevõtte aktsiaid, pidi omandama ka kõik ettevõtte õigused ja

kohustused. Väljavõte hageja töölepingust oli erastamise ajal ettevõtte raamatupidamises, kuid ostu-

müügilepingust nähtub, et erastaja sellega ei tutvunud.

Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et erastamise käigus omandas ta küll RAS-i Rapla Metsamajand

aktsiad kuid ei muutunud tema õigusjärglaseks.

Majandusministeerium kolmanda isikuna kostja poolel pidas hagi põhjendatuks.

Rapla Maakohus jättis 21. novembri 1996. a. otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on TsÜS

§ 59 lg 1 alusel õigusjärglus tsiviilõiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele ning sama

paragrahvi teise lõike kohaselt on õigusjärgluse aluseks tehing, seadus või muu õigusakt. 25. mail

1995. a. sõlmitud erastamise ostu-müügilepingu kohaselt ostis AS Primo Eesti Vabariigilt 100 %

RAS-i Rapla Metsamajand aktsiaid. Lepingu p. 2.1. kohaselt andis Erastamisagentuur riigile

kuuluvad varalised õigused RAS-i Rapla Metsamajandi valduses, kasutuses ja käsutuses oleva vara

osas üle AS-le Primo. Lepingust ei nähtu aga RAS-i Rapla Metsamajand kohustuste üleminekut

kostjale, samuti ei ole kostjat määratud õigusjärglaseks ühegi teise tehingu või õigusaktiga.

Ettevõtteregistri tõendi kohaselt kustutati RAS Rapla Metsamajand registrist 6. juulil 1995. a. seoses

reorganiseerimisega AS-ks Primo Puit. Seega on RAS-i Rapla Metsamajand õigusjärglaseks AS

Primo Puit, kes on kohustatud hagejale lisapensioni maksma. Mittevastavakostja asendamine saab

TsKS § 73 lg 1 kohaselt toimuda vaid hageja nõusolekul, kuid hageja sellist nõusolekut ei andnud.

Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et

Majandusministeerium võttis tööandjana endale kohustuse tagada hagejale ettevõttest pensionile

jäämisel lisapensioni saamine. Majandusministeerium ka lõpetas hagejaga töölepingu seoses

pensionile jäämisega 15. märtsil 1995. a. Erastamise ostu-müügilepingust ei nähtu, et kostja oleks

võtnud endale kohustuse maksta hagejale lisapensioni. Tõenditest ei nähtu, et selline kohustus oleks

olnud ka Rapla Metsamajandil. Seetõttu ei oma maakohtu põhjendused RAS-i Rapla Metsamajand

õigusjärgluse osas käesolevas vaidluses tähtsust. Kuna ei ole esitatud tõendeid lisapensioni maksmise

kohustuse üleandmise kohta AS-le Primo, on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige. Kuivõrd hagi

Majandusministeeriumi vastu ei ole esitatud, siis ei saa apellatsioonikohus anda hinnangut, kas

vaidlusaluse töölepingu p. 25 on seaduslik või mitte.

Kassatsioonkaebuses palus E. Rõigas ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsKS §-de 228,

229 ja 232 lg 4 nõuetele. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Rapla Metsamajandil ei olnudki

kohustust hagejale pensioni maksta. Maakohus leidis, et kohustis kehtib, kuid käsitles kohustatud

subjektina AS-i Primo Puit. Apellatsioonikohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta

esimese astme kohtu seisukohad ümber hindas. Kohtuotsuse järeldus õigusjärgluse kohta ei ole

põhjendatud, kuna kohus ei ole võtnud seisukohta protsessiosaliste ringi määramisel tõstatunud

küsimuses. Samas käsitletakse AS-i Primosiiski kostjana. Kassaator leiab, et erastamise üldisest

mõttest tulenevalt müüakse riigi vara kõigi varal lasuvate õiguste ja kohustustega, välja arvatud need

kohustused, mis lepinguga välistatakse. Apellatsioonikohus leidis, et tähtsust omab asjaolu, kas kostja

teadis ostu-müügilepingu sõlmimisel RAS-i Rapla Metsamajand kohustusest hageja suhtes. Samas

kohus ei põhjenda, millele tuginedes selline järeldus tehti ning mis sellest tuleneb.

Vastustaja AS Primo palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus tuvastas õigesti,

et RAS-l Rapla Metsamajand ei olnud kohustusi hageja ees. Hageja tööandjaks oli

Majandusministeerium ja RAS Rapla Metsamajand pole võtnud endale kohustust tasuda töölepingust

tulenevat lisapensioni. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja teadlik ega pidanudki olema

teadlik Majandusministeeriumi ja hageja vahel sõlmitud töölepingust ning seetõttu põhineb

apellatsioonikohtu otsus Tsiviilkoodeksi sätetel, mille kohaselt müüja on kohustatud ostjale teatama

kolmandate isikute õigustest müüdavale asjale. Ringkonnakohus on õigesti käsitlenud kostjana AS-i

Primo, kelle vastu hagi esitati.

Protsessi kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud Majandusministeerium ja Erastamisagentuur

kassatsioonkaebust ei esitanud. Majandusministeerium pidas kassatsioonkaebust põhjendatuks.

Erastamisagentuur leidis, et hageja nõue tuleneb tema ja Majandusministeeriumi vahel sõlmitud

töölepingust. Vaatamata aktsiate omandiõiguse üleminekule teisele juriidilisele isikule, jätkas ka RAS

Rapla Metsamajand juriidilise isikuna tegevust.

Kostja esindaja jäi kolleegiumi istungil kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja palus hagejalt

sisse nõuda 3540 krooni õigusabi eest Riigikohtus.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Vaidlustatud pole ringkonnakohtu poolt tuvastatut, et hageja tööandjaks oli Majandusministeerium.

Hageja nõue tuleneb töölepingust, mille pooleks ei ole AS Primo. Vabariigi Valitsuse 29. detsembri

1990. a. määrusega nr. 264 kinnitatud esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse

ja teist tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse (koos hilisemate muudatuste ja

täiendustega) kohaselt kuulus riikliku aktsiaseltsi tegevdirektoriga töölepingu sõlmimine aktsiaseltsi

juhatuse pädevusse. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. juuli 1992. a. määrusest nr. 198 "Eesti Vabariigi

Valitsuse 29. detsembri 1990. a. määruse nr. 264 osalise muutmise kohta" võis teatud juhtudel

tegevdirektoriga töölepingu sõlmida ka riikliku aktsiaseltsi asutaja. Kuna hageja ise valis kostjaks

AS-i Primo, siis kohus pidigi teda kostjana käsitlema. Samas leidis ringkonnakohus põhjendatult, et

kostja ei ole kohustatud hagejale lisapensioni maksma. Ekslik on kassaatori arvamus, et erastamisel

ettevõtte aktsiate müügiga lähevad kõik ettevõtte kohustused üle aktsiate ostjale. AS-le Primo kui

Rapla Metsamajandi aktsiate ostjale ei pandud erastamise ostu- müügilepinguga kohustust tasuda

hagejale lisapensioni. Rapla Metsamajandit kui juriidilist isikut ei likvideeritud.

AS Primo Puit ei olnud protsessiosaline. Seega ei pidanud kohus võtma seisukohta, kas AS Primo

Puit on RAS-i Rapla Metsamajand õigusjärglane ja kas viimane pidi hagejale lisapensioni maksma.

Tulenevalt TsKS §-st 242 lg 1 ja 91 lg 2 ei ole kohtute eeltoodud seisukohad siduvad asjas, milles AS

Primo Puit on protsessiosaline.

Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsKS § 58 lg 1 kohaselt hagejalt välja mõista

kostjale kohtu poolt advokaadi abi eest vajalikuks peetav kulu 1000 krooni.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 1997. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Sisse nõuda Evald Rõigaselt 1000 (üks tuhat) krooni AS-i Primo kasuks advokaadi abi eest

Riigikohtus.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed J. Luik, T. Vernik